Kaks koostöölavastust, ilma konfliktita

Vanemuise ja Tartu Uue teatri „Romeole ja Juliale“ ning „Vaba(n)dusele“ saab liigset turvalisust ette heita eelkõige tegijate ambitsiooni ja tulemuse võrdluses.

KARIN ALLIK

Vanemuise ja Tartu Uue teatri „Romeo ja Julia“, autor William Shakespeare, lavastaja Elise Metsanurk, dramaturg Andreas Aadel, kunstnik Kristiina Põllu, helilooja Jarek Kasar, liikumisjuht Rauno Zubko, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Aivar Tommingas, Ilo-Ann Saarepera, Priit Strandberg, Marika Barabanštšikova, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Maria Annus, Andres Mähar, Reimo Sagor, Ekke Märten Hekles ja Jarek Kasar. Esietendus 3. XII 2022 Vanemuise väikeses majas.

Tartu Uue teatri ja Vanemuise „Vaba(n)dus“, autor ja lavastaja Reimo Sagor (koos trupiga), dramaturg Sven Karja, kunstnik Fey Piir, valguskunstnik Kärt Karro, muusikaline kujundaja Indrek Asukül. Mängivad Ilo-Ann Saarepera, Maarja Johanna Mägi, Martin Kork ja Veiko Porkanen. Esietendus 10. II 2023 Tartu Uue teatri suures saalis.

Tartu Uut teatrit ja Vanemuise teatrit on lihtne vastandada: üks on uus ja teine vana, üks on väike ja teine suur, üks majandab askeetlikumalt ja teine külluslikumalt. Tartu Uue teatri ja Vanemuise vastandamisest on Tartu teatrimaastikul ajaga kujunenud omamoodi klišee, mille kasutamine mõjub pinnapealselt ja igavalt. Pealegi on neis kahes siiski rohkem sarnast kui erinevat.

Seetõttu on tervitatav, et Tartu Uus teater ja Vanemuine püüavad pöörata erinevused enese kasuks ning on nüüd toonud kahe koosluse sünergias välja kaks lavastust: Vanemuise väikses majas etenduva „Romeo ja Julia“ (lavastaja Elise Metsanurk) ja Tartu Uues teatris mängitava „Vaba(n)duse“ (autor ja lavastaja Reimo Sagor koos trupiga). Vastandamise ja vastandumise teema läbib seejuures mõlemat teost, ent seda mitte (ainult) kahe teatri omavahelises võrdluses.

Platoonilised armastajad Romeo ja Julia. William Shakespeare’i näitemängu „Romeo ja Julia“ on küll vastandumine juba algusest peale sisse kirjutatud, ent Metsanurk ja dramaturg Andreas Aadel on mänginud selle koostöölavastuse tarvis ümber. Konfliktist kahe perekonna vahel on sedapuhku saanud konflikt armastajate ja nende lähikondsete vahel, kes peavad kohatuks Romeo ja Julia suurt vanusevahet. Nagu reedavad ka kõik lavastuse tutvustustekstid, lahutab verinoort armastajapaari seekord ealiselt pool sajandit. Ambivalentsust lisab asjaolu, et kui Juliast on saanud noor täisealine (!) naine ja Romeost eakas hallipäine mees ning nende suhtes puudub manipulatsioon ja ärakasutamine, siis pole paari armastuses midagi valet, veel enam ebaseaduslikku. Kummastav on mõte sellest suhtest siiski.

Kuna alles hiljuti käis kõmu- ja ühismeedias kära 48aastase Leonardo DiCaprio ümber, kes on fännid marru ajanud väidetavalt 19aastase neiuga kurameerides, paistab Metsanurga ja Aadeli pakutud konflikt igati ajakajaline. Ometi ei kipu Vanemuise väikese maja laval nähtu käivitama samavõrd teravaid emotsioone, nagu võib jälgida DiCaprio skandaali puhul. Ma ei pea silmas, et lavastusest oleks pidanud oma kontseptsiooni tõttu kujunema meediasündmus, kuid etenduse jälgija võinuks tunda märksa rohkem ebamugavust ja määramatust.

Ka hooaja eel Rambile oma plaane kommenteerides nentisid Metsanurk ja Aadel, et tahavad „Romeo ja Juliaga“ „tekitada publikus omamoodi kihelust, mis ei lase vaatajal ühelegi poolele täielikult kaasa elada, vaid jätab mõtisklema, kellel ikkagi on õigus“.¹ Lavastaja ja dramaturgi eesmärk oli kutsuda armastajate vanusevahe abil esile arvamuste paljusus (seda nii etenduse publiku kui ka ühe vaataja lõikes), mitte polariseerumine. Tõepoolest, arvamuste ja hinnangute paljusust võib lavastuse vastuvõtus täheldada küll, ent seda pigem teose enese, mitte peategelaste vanusevahe tõttu.

Selles, et lavastus meeldib osale publikust rohkem ja osale vähem, pole loomulikult midagi eriskummalist, kuid tähelepanu väärib põhjus, miks teose konflikt erilist „kihelust“ ei tekita, ehkki autorid seda näha soovisid. Eelkõige on asi näitlejate mängus: Aivar Tomminga mängitud Romeo ja Ilo-Ann Saarepera kehastatud Julia omavahelisest suhtest puudub kehaline kirg, mis publikus võõrastuse esile kutsuks.

Laval nähtud noor Julia ja vana Romeo paistavad üksteist armastavat küll, ent platooniliselt. Platoonilisus muudab aga nende armastuse aktsepteeritavaks ning konflikti leebemaks. Vaid mõned stseenid, kui Tommingas ja Saarepera füüsilisse kontakti astuvad ning teineteise vastu liibuvad, innustavad vaatajat kulmu kergitama.

Konflikti sünnile töötab vastu ka lavastuse ülesehitus, mis ei lase pingel järjepidevalt kasvada ning tugeva kulminatsioonini küündida. „Romeo ja Julia“ tervik on energeetiliselt hüplik, vaheldades eri näidenditest kokku miksitud Shakespeare’i ridu Jarek Kasari loodud lauludega. Kui Maris Petersi sõnul takistavad „Romeo ja Julia“ laulud „loo loomulikku arengut ja aitavad kenasti kaasa sellele, et loosse süvenemine katkestada“², siis oma kogemuse põhjal väidan, et Kasari muusika hoiab hoopis publiku ärksamana, süstides teosesse teravmeelset huumorit ja hoogu. Kahjuks ei suuda aga tekstikesksed stseenid alles hoida elu, mille toovad lavale muusikalised vahepalad, ning nii kutsus vähemalt 15. jaanuaril nähtud etendus mind märkmikusse skitseerima saalis tajutud energia siksakilist graafikut: muusikalised vahepalad viisid joone ikka üles, pikad tekstimassiivid alla.

Pelglik ülevaade vabadusest. Kuigi Tartu Uues teatris esietendunud „Vaba(n)dus“, mis valmis lavastaja Reimo Sagori koostöös neljaliikmelise trupiga, on oma loomult „Romeost ja Juliast“ üpris erinev, kimbutab lavastust sama häda, mis Metsanurga ja Aadeli Shakespeare’i- tõlgendust – teos ei võimalda konfliktil kehtestuda.

Sagori sõnul alustas ta lavastusprotsessi uudishimuga mõista, mida tähendab vabadus tänapäeva noortele, ning truppi kuulunud Maarja Johanna Mägi lisas, et paljudele proovides tekkinud küsimustele ei leitudki lõpuks ühest vastust, sest vabadus on niivõrd lai ja kompleksne teema.³ Jah, oleks isegi paradoksaalne, kui vabadusega seotud küsimuste juures jõutaks üheainsa õige vastuseni. Toosama arvamuste paljusus, millest kõnelesid ka Metsanurk ja Aadel, on niisiis teemasse algusest peale sisse kirjutatud. Ent, nagu öeldud, ei kehtestu konflikt lavastuses piisavalt, et haarata vaataja aktiivselt arutellu.

Selle peale võivad tegijad loomulikult vastata, et lavastuse eesmärk ei olegi konflikti tekitada, vaid vahendada erisuguseid arusaamu vabadusest. Küll aga on erilaadsete arusaamade demonstreerimisel minu meelest mõtet ainult juhul, kui sünnib ka teatav dialektika: kui mitme vastanduva arusaama kokkusaamisel (ehk konfliktis) saab teha uusi järeldusi. Neid „Vaba(n)dus“ mulle vabaduse kohta aga ei pakkunud.

Lavastuses puudutatakse küll üsna laia vabaduse spektrit, kuid teemakäsitluses jäädaksegi puudutamise, mitte analüüsi tasemele. Ühtki arvamust ei öelda justkui lõpuni välja, lootuses, et kui niidiots on vaatajale kätte antud, jõuab too ise nende järeldusteni, milleni võiks viia vabadusest kõnelev lavastus. Ometi kohtub publik sellisel juhul ainult nendesamade mõtetega, mis on talle juba varemgi pähe tulnud, ega õpi tundma teistsugust perspektiivi.

Kas või stseen, kus puudutatakse loomingulist vabadust Kaur Kenderi „Untitled 12“ kaasuse näitel, saab aktiveerida ainult juba olemas mõtted juhtumi kohta. Veiko Porkanen ripub lava keskel linast kookonis ning annab esiotsa juhtumist ülevaate, mainimata kordagi Kenderi nime või teose pealkirja. Kui näitleja asub siis raamatust lõike ette lugema, tormab ülejäänud trupp kookoni ümber ning peksab teda patjadega, karjudes „Jää vait!“. Kuivõrd Porkaneni loetud laused sumbuvad peaaegu täielikult trupikaaslaste hüüetesse, pole publikul võimalik selle teose sisu ja tähenduse üle reflekteerida. Seega saab vaataja vaid teadvustada oma varasema hoiaku Kenderi kirjutise suhtes. Ja kui mõnele juhtum ei meenugi, jääb stseen talle veelgi väheütlevamaks.

Nõndaks näib, justkui pelgaks „Vaba(n)duse“ tegijad oma publikut ärritada ja tugevaid reaktsioone esile kutsuda, ning lavastus omandab viisaka koolikirjandi maigu. Teose mõjusaim osa jäi sestap teatrisaalist väljapoole ja hoopis leheveergudele. Nimelt ilmus „Vaba(n)duse“ esietendusele eelnenud nädalal Eesti Päevalehes usutlus⁴ lavastuse truppi kuuluva Martin Korgiga, kelle maailmavaade kutsus lugejates esile valju pahameele ning pani ühismeedia korralikult kihama. Ehkki minulegi on suur osa Korgi väidetest vastumeelt, tuleb tunnistada, et intervjuuga saavutati see, mille poole tundutakse püüdlevat paljude lavastustega, „Romeo ja Julia“ ning „Vaba(n)dus“ sealhulgas – aktiivse arutelu. Midagi oli ka päriselt kaalul, riskiti päriselt.

Ambitsioon ja tulemus. „Romeole ja Juliale“ ning „Vaba(n)dusele“ saab liigset turvalisust ette heita aga eelkõige tegijate ambitsiooni ja tulemuse võrdluses. Kui vaadelda neid lavastusi teatripildi üldises kontekstis, paistab riskijulgus siiski silma.

„Romeot ja Juliat“ ohustab ühelt poolt alusteose tõlgenduste rohkus Eesti teatris ja maailmakultuuris, pealegi ei ole läinud Metsanurk oma lavastuslikes valikuteski kergema vastupanu teed. Kasutades Andreas Aadeli uuendatud dramaturgiat ning sidudes näitlejad marionettide kombel trossidega lae külge, pidi Metsanurk lavastusega arvatavasti läbima nii sisulisi kui ka logistilisi katsumusi. Samamoodi ei valinud lihtsat ülesannet ka Sagor, kui asus koosloomemeetodil lahkama teemat, mille käsitlusvõimalusi on terve müriaad. Tundub, et ambitsiooniga pole kummalgi lavastajal probleemi, teostus peab lihtsalt järele võtma.

Ehk jätkub Vanemuisel ja Tartu Uuel teatril ambitsiooni edaspidigi, et „Romeo ja Julia“ ning „Vaba(n)dus“ ei jääks ühtaegu esimesteks ja viimasteks koostööprojektideks. „Kohtumine tulnukatega,“ nagu on nimetanud naljatamisi seda koostööd Vanemuise draamajuht Tiit Palu,⁵ mõjub värskendavalt mõlemale poolele, aga ka kõrvaltvaatajatele saalis.

1 Karin Allik, Partnerid, mitte vastandid. Vanemuine ja Tartu Uus teater ühendavad kahe lavastuse nimel jõud. – Ramp, sügis 2022.

2 Maris Peters, Praegu on justkui kõik lubatud. – Sirp 20. I 2023.

3 Reet Weidebaum, Jane Saluorg, Sagor lavastusest „Vaba(n)dus“: tahtsin teada, mida noortele vabadus tähendab. – ERRi kultuuriportaal 13. II 2023.

4 Greeta Võsu, Näitleja Martin Kork: meeste privilegeeritust võetakse justkui tõsiasjana, aga mida selle tõestuseks näidata on? – Eesti Päevaleht 5. II 2023.

5 Karin Allik, Partnerid, mitte vastandid. Vanemuine ja Tartu Uus teater ühendavad kahe lavastuse nimel jõud. – Ramp, sügis 2022.