Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval

Näidendi „Tasa, vaikselt sõudvad pilved ...“ on Urmas Lennuk kirjutanud Kuressaare Linnateatri tellimusel ning näidatakse selles üht traagilisemat peatükki Eesti iseseisvuse teel.

MADLI PESTI

Kuressaare Linnateatri „Tasa, vaikselt sõudvad pilved …“, autor Urmas Lennuk, lavastaja Raivo Trass, kunstnik Jaak Vaus, helilooja Feliks Kütt. Mängivad Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Tanel Ting, Katrin Kalma, Jane Napp, Rauno Kaibiainen, Harry Kõrvits, Arvi Mägi, Rasmus Vendel, Juhan Soon, Uku Pärtel Rand, Uku Pokk ja Matis Prostang. Esietendus 2. III Kuressaare Linnateatris.

Laupäev, 2. märts 2019 Kuressaares. Õhtu enne riigikogu valimisi. Teatrisaalis istub kenake hulk riigikokku kandideerivaid saarlastest poliitikuid. Kuressaare Linnateatris algab saarlaste ja muhulaste 1919. aasta mässust kõneleva lavastuse „Tasa, vaikselt sõudvad pilved …“ esietendus.

Laval kraaklevad saarlastest poliitikud saja aasta tagusest ajast: omavalitsustegelane, sotsiaaldemokraat Mihkel Neps ja Saaremaa komissar, parempoolne Victor Neggo (Harry Kõrvitsa ja Arvi Mägi reljeefses esituses). Poliitikud pilluvad üksteisele sõimusõnu („sopa pealt riisutud sotsialist“), uhkeldavad oma saavutustega, teevad vastast maha („Sina oled üks kõnts, Neggo!“) ega pane tähele, mis elu elab rahvas ning et see rahvas hakkab kohe mässama. Kontekst Kuressaare Linnateatri hubases saalis oli loodud. Tugev betoonsild minevikust tänapäeva sai valatud.

Viis päeva verist mässu. Näidendi „Tasa, vaikselt sõudvad pilved …“, mille pealkiri viitab mässust kõnelevale laulule, on Urmas Lennuk kirjutanud Kuressaare Linnateatri tellimusel ning näidatakse selles üht traagilisemat peatükki Eesti iseseisvuse teel. Saaremaa mässuks nimetatud sündmus algas sada aastat tagasi 16. veebruaril ja kestis viis päeva. Mässuga tuli kaasa üle 800 Muhu ja Saaremaa mehe, hukkus või hukati umbes 200 inimest. Traagiliseks teeb sündmuse tõsiasi, et paljud mässuga kaasaminejad ei pruukinud teadagi, mille poolt või vastu nad olid.

Mäss kasvas välja väga paljudest omavahel põimunud asjaoludest. Ühe põhjusena toovad ajaloolased välja terava maapuuduse: enamik saarlasi-muhulasi olid kas täiesti maata või väga väikeste maatükkide omanikud ega suutnud niiviisi oma perekonda toita. Pealegi olid saarte talumaad viljakuselt kehvemad kui mandril. Üle 90% kõikidest maadest kuulus mõisnikele, kellele talupojad pidid tegema peaaegu orjatööd ning rahulolematus eluoluga oli suur. Üldist toidupuudust ja majandusraskusi võibki pidada mässu eelduseks.

Mõjutas ka Muhu ja Saaremaa äralõigatus Mandri-Eestist: saared jäid kõrvale iseseisvusliikumisest, informatsioon liikus kehvasti, ajalehti loeti vähe. Eesti Vabariik oli küll aasta varem, 1918. aasta veebruaris välja kuulutatud, kuid käis sõda ja riik pidi mehi mobiliseerima, mis samuti tekitas saarlastes segadust ja rahulolematust – lõputust sõdimisest oldi tüdinud. Tekkisid kuulujutud ja konfliktid, näiteks usuti, et Eesti Vabariik seisab hoopis saksa parunite eest ega mõtlegi talupoegadele maad anda.1

Tänapäeval leiavadki ajaloolased, et sellistes oludes oli raske mõistlikul mõtlemisel end maksma panna ning kon­flikti teravnemise määras teadmatus. See aga maksis elu ligi paarisajale muhulasele ja saarlasele. Mässuliste peajõud purustas mandrilt appi tulnud salk: 21. veebruaril 1919 toimus suure ohvrite hulgaga kokkupõrge Kuressaare lähedal Upa küla all. Mässulised sattusid segadusse, jooksid laiali ja paanikas põgenevaid mehi niideti maha kuulipildujaga.

Muhu ja Saaremaa noorukeid (vasakult Uku Pokk, Juhan Soon, Tanel Ting, Jane Napp, Matis Prostang, Uku Pärtel Rand, Rauno Kaibiainen) ässitab mässule ninamees Aleksander Koit (Jürgen Gansen, keskel).

Meriliis Metsamäe / Meie Maa

Ajalookonverents ja näitus. Ajaloolise tausta selgitamise ja lavastusele konteksti loomise võtsid Saaremaa muuseum, ajaleht Saarte Hääl ja Kuressaare Linnateater ette tänuväärse põhjalikkusega. Saarte Hääl avaldas ajaloolaste Piret Hiie-Kivi ja Eda Maripuu kuuest artiklist koosneva sarja „100 aastat 1919. aasta Saaremaa mässust“.2 15. veebruaril toimus mässu mitme kandi pealt tutvustav ajalookonverents „Mässu kaudu vabasse riiki“3 ja teatri sinises saalis saab näha mässuteemalist näitust, mille on suisa performatiivselt kujundanud Eesti kunstiakadeemia ekspositsioonidisaini tudengid. Näitusest saavad osa ka Saaremaal suvitajad, see jääb avatuks septembrikuuni. Kuressaare Linnateatri juhid Piret Rauk ja Aarne Mägi on taas leidnud kodusaarelt ka laiemalt kõnetava, olulise ajaloolise sündmuse (ja need saaremaised teemad, isikud või sündmused, mida teatrikunsti vahenditega käsitleda, pole kahtlemata otsa saanud).

Lennuki näidend ja Raivo Trassi lavastus järgibki üsna täpselt mässu kulgemist viie päeva jooksul. Tegelasteks on grupp Muhu ja Saaremaa noorukeid, keda ässitab mässule ninamees Aleksander Koit (Jürgen Gansen). Gansen loob meeldejäävalt triksterliku tegelaskuju. Lennuk on selle tegelase huvitavalt väljajätteliselt kirjutanud. Koit justkui peegeldab tema ümber koguneva noorukikamba meeleolusid. Kui poisid küsivad, mida kinni võetud paruni või Eesti Vabariigi kaitseliitlasega teha, küsib trikster-Koit vastu: mida te ise arvate? Andmata vastuseid, juhatab ta poisse mässama ja hävitama.

Lavastuses tõuseb aga peategelaseks hoopiski üks aktiivsemaid naismässajaid Alla Mari. Peategelane saab temast eelkõige tänu Jane Napi sisendusjõulisele mängule. Olles äsja lavakunstikooli lõpetanud Napilt näinud juba mitut rolli, kinnitan, et Kuressaare teatris teeb ta seniste rollilahendustega võrreldes midagi täiesti uutmoodi. Tema Alla Mari on vastandina füüsiliselt haprale kujule madala häälega, jõuline, sügava sisuga. Ta ei kehtesta end mängitsedes või valjuhäälselt, vaid kehastab justkui Saaremaa kivist maad kündvat vastupidavat ja jonnakat hobust. Alla Mari jääb kindlaks oma (vasakpoolsetele) aadetele ning tema hukkumine mõjub eriti traagiliselt.

Mässu kujutavas lavastuses ei saa mõistagi puududa rahvamass, kelle Kuressaare teatri laval moodustavad professionaalsed näitlejad (Rauno Kaibiainen, Tanel Ting, Katrin Kalma) ja mitu Kuressaare koolipoissi (Uku Pokk, Uku Pärtel Rand, Juhan Soon, Rasmus Vendel, Matis Prostang). Suurte kogemustega lavastaja Trass on saanud nad ühtlaselt ja mõnusa energiaga mängima. Ehedust lisavad ka noorte lauldud rahvalikud laulud: võib tõesti ette kujutada, et just nii rahulolematud noortekambad sada aastat tagasi maal aega veetsidki.

Üpris ajalootruu. Noort, veel savijalgadel vabariiki esindavad lipnik Tamm (Markus Habakukk) ning kraaklevad poliitikud Neps ja Neggo. Arvi Mägi ja Harry Kõrvits mängivad ka mõisnikku ja parunit. Kui Mägile on osaks saanud kehastuda mõistlikuks mõisnikuks, kes leiab, et eks ka talurahval ole õigus maale ja paremale elule, siis Kõrvitsa parun von Buxhoeveden on eriti groteskne kuju, ja teadaolevalt oli selline ka ajalooline isik. Kuivastu mõisnik von Buxhoeveden olevat tõstnud sel segasel ja vaesel ajal talupoegade renti 200%, mida raha puudumise korral nõudis välja teotööna. See mõistagi suurendas talupoegade viha oma rõhuja vastu: mässulised hukkasid Buxhoevedeni ja toppisid ta Kuivastus jääauku. Harry Kõrvits pakkus aga Trassi lavastuse näitlejatest kõige suurema üllatuse: ta mängis eri rolle paksude värvidega, kuid veenvalt ja mitmekülgselt. Kõrvits on meelde jäänud juba Kuressaare Linnateatri suvelavastusest „Meretagune paradiis“, kus ta võlus oma hillitsetud maneeriga. Kõrvitsa puhul on meil siis tegemist Saaremaale kolinud uue talendiga.

Niisiis, kõik on justkui suurepärane. On oluline teema, mida avatakse tõetruult, see tähendab, vastavalt meie praegusele tõlgendusarusaamale. On mõni huvitav näitlejatöö. Aga mulle on teatris oluline ka kõnetav esteetika. Seekord on vaieldamatult olemas tummine sisu, mis ütleb palju ka tänapäeval ja mida vaadates saab mõtiskleda meie valikute ja seisukohtade üle, kuid lavastuse esteetika on jäänud endisesse aega. Ikka need takused vammused ja puidust kujundus.

Võib-olla on põhjendamatu seda üldse esile tõsta, sest Raivo Trassi lavastajakäekiri on ju teada. Kuressaares on Trass teinud juba kuus lavastust, Urmas Lennuki tekstide põhjal on see järjestikku kolmas (ka varasemad on saaremaised lood „Oma saar“, 2011 ja „Paljasjalgne Debora“, 2016). Sooviksin aga, et kohalikul teatrikülastajal oleks rohkem esteetilisi valikuid ega mindaks autorite ja lavastajate valikuga ainult kindla peale. Ka ajaloolisi teemasid saab käsitleda nüüdisaegses vormikeeles. Kuressaare Linnateater on end tõestanud üpriski ühetaolises esteetilises vaos, küllap oleks aeg ka katsetusteks uute nimedega.

Lõpetuseks väike isiklik mälupildike. Soovitan internetist vaadata kirjanik Ülo Tuuliku huvitavat ettekannet ajalookonverentsil „Mässu kaudu vabasse riiki“. Muude oluliste mõtete seas ütleb ta seal umbes nii, et mingil ajaloolisel sündmusel on indiviidile ainult siis tähendus, kui see isik tunnetab selle sündmuse tähendust endale.

Mulle tulid ootamatult meelde „Upa-mehed“: nii kutsuti sõjajärgses Eestis esimest, 1963. aastal avatud figuraalset dolomiitmonumenti. See oli nelja meetri kõrgune kivilahmakas, mille seest skulptor Endel Taniloo oli välja tahunud Saaremaa mässajad. Tolleaegses kõnepruugis „ülestõusu“ ülistati Nõukogude ajal kui nõukogude võimu suurt saavutust, seetõttu ka suurejooneline monument. Praeguseks hävinud kuju seisis Kuressaare kesklinnas, selle ees oli suur muruplats. Mäletan lapsena seal muru peal istumist ja ootamist, kuni ema poest tuleb. Et siis minna ümber nurga telefonikeskjaama mandrile isale helistama.

Upa-meeste laiade lõuapäradega näod kangastusid mulle alles nüüd ja ma sain justkui alles nüüd aru, mis sündmus see oli. Saaremaa mässust pole kahjuks kirjutanud suured saarte kirjanikud Smuul, Hint, Mälk, Uustulnd ega vennad Tuulikud. Nüüd on meil vähemalt põhjalik teatrikunstiline jäädvustus sellest kameeleonlikust ajaloosündmusest.

1 Ajaloolane Ago Pajur kõneleb mässust põhjalikumalt Vikerraadio saates „Eesti lugu“: https://vikerraadio.err.ee/788302/eesti-lugu-saaremaa-mass

2 Loe artikleid 5. I – 9. II 2019 Saarte Häälest: https://www.saartehaal.ee/2019/01/11/100-aastat-1919-aasta-saaremaa-massust-2/

3 Kuula kõiki ettekandeid Saarte Hääle veebilehelt: https://www.saartehaal.ee/2019/02/25/videod-massu-kaudu-vabasse-riiki/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht