Karakterite teekond luhtumisse

Karakterid olid hakanud uuema aja keskealises režissuuris hajuma, kaduma, lahkuma, vaatajaid maha jätma, mannetu hõõgniit viimase teatrisaadikuna surisemas pimedas ruumis publiku pea kohal.

EERO EPNER

Ühel augustikuisel jahedal pärastlõunal, kui Marko aiaposti maa sisse kaevates nagu tavaliselt oma pea auku küünitas, et sealt peopesadega maapinda välja kühveldada, jäi ta jahedate muldseintega raamitud kambrikeses mõtlema surmale ning keskealisele režissuurile Eesti teatris. Nimelt oli Marko hakanud viimastel aastatel märkama, et kui tema lapsepõlves ilmusid teatris karakterid ükshaaval lavale, neile anti väärikalt aega iseenese kehtestamiseks ja igaüks sai lisada lavamosaiiki oma killukese (ühtlasi lubas see suuremal arvul näitlejatel palgapäeval võtta välja punktitasu), siis uuemal ajal olid kõik karakterid juba etenduse alguses laval. Kui varem (milline imeline sõna – „varem“, mõtles Marko aiaposti augu jahedat õhku oma põskedel tajudes: räägib küll minevikust, kuid kõlab nagu unistus) võis põnevusega jälgida uute tegelaste tulekut lavale, kes kõik tõid endaga kaasa midagi uut, värsket ja meelierutavat, siis nüüd oli trajektoor ringi pööratud ning jahmunud vaataja võis nõutult jälgida, kuidas tegelased ei ilmunud, vaid ükshaaval lavalt kadusid nagu mantlilt maha kukkuvad tilgad pärast suurt vihmasadu.

Jah, vihm, mõtles Marko. Lapsepõlves oli ta olnud suur vihmahuviline, märkides spetsiaalsesse kladesse üles kõik suuremad kodukandi vihmahood ning tundes kõiki olulisemaid eestikeelseid sünonüüme mitte ainult vihmale (Marko määratles end liberaalina), vaid ka lumele. Lörts, lobjakas, hang, hall, härmatis, helves, räitsakas – Marko oskas juba väikese poisina kasutada kõiki neid sõnu ja õiges kontekstis. Tasus vaid metsaviiru kohale koguneda tumedamatel pilverünkadel, kui Marko sektsioonkapist oma klade võttis, tabureti akna juurde nihutas, oma põlevad poisisilmad läbi akna õue poole keeras ning hoidis odavat pastapliiatsit peopesas ootel, et märkida kladesse kohmakalt joonistatud kuupäeva kõrvale kas „sabin“ või „padu“. Marko oli sageli märganud, et ootuse ajal oli tema peopesa tõmbunud higiseks.

Ent see kõik oli – varem. Viimastel aastatel oli vihm jätnud Marko täiesti ükskõikseks, piisatihedusega mõõdetavad saju nüansid olid tema meelest tasandunud ühesuguseks pladinaks ning sadamine ei tähendanud talle midagi muud kui halli ebameeldivat seina, mis märgas tema kodumaiseid bränditooteid. Markot ei erutanud enam vihm ning ta polnud kindel, kas üldse miski enam. Elu oli temast pisitasa lahti laskmas, loovutamas teda millelegi, millele ei oldud veel nime antud. Vahel kontoris töömeile silmitsedes oli Marko mõelnud küll armastuse peale, kuid õhtul vannis ligunedes ei soovinud ta jätkata nende mõtete trööstitust. Marko asetas kukla taha kokkuvolditud saunalina ning püüdis lugeda midagi paeluvat luureajaloost, silmitsedes aeg-ajalt kraanikausi najale asetatud telefoni, mis oli täis vaikust, tühjust ja pettumist nagu vahetult pärast ülikooli lõpetamist, mil Marko oli üllatusega avastanud, et maailm oli valmis juba enne tema saabumist.

Teatris käis Marko siiski innukalt, sest mida muud oleks tal teha olnudki. Hiljuti oli Marko tutvunud ka teadusliku uuringuga (magister artium), kus väideti, et kui karakter siseneb lavale paremalt, on ta statistilise keskmise järgi positiivne kangelane, kui aga tuleb lavale vasakult, siis võib vaataja valmistuda sündmuste negatiivseks pöördeks (tapmine, reetmine, hanitamine). Sel moel moodsa kunstitarbijana teoreetilise pagasiga varustatuna ei leidnud ta ometi teatrist teaduslikule uuringule kinnitust, sest tegelasi ei tulnud paremalt ega vasakult. Ikka ja jälle olid kõik karakterid juba seal, kui Marko end läbi võõraste inimeste pumati ja köha saali surus, nii et talle hakkas vahel karaktereid vaadates tunduma, nagu oleks ta sattunud tundmatute inimeste võõruspeole. Selles tundes polnud midagi meeldivat, kuid Marko ei lasknud end häirida, sest vähestes tunnetes oli – ainukesena suutis Marko veel tajuda nälga, kuid viimastel kuudel oli seegi hakanud tasapisi järele andma, asendudes ühtlase tuima teadmisega, et tema külmkapp on täis roiskuvat toitu, sest isu Marko enam ei tundnud.

Marko võis nimetada Lauri Lagle, Mart Kangro, Juhan Ulfsaki, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastusi, kus tal ei olnud mitte kedagi terve etenduse vältel lavale oodata – sest kõik olid juba seal. Vahel nad trampisid mudas, vahel istusid pika laua taga, mitu korda tervitasid kõik näitlejad tulijaid juba fuajees või äärmisel juhul saalis ning ükskord naersid kõik karakterid hullumeelsuse piirini viiduna, kuigi mõned eeslinnadest taksoga tulnud inimesed olid alles trepist üles kiirustamas. Marko ei teadnud enam, kus on etenduse alguse piir – varem (!) oli selleks olnud heliline märk või nasaalse häälega pealeloetud manitsus pidada teatris kinni rangetest käitumisreeglitest, vahel kustusid tuled ning mõnes teatris kasutati endiselt eesriide eest tõmbamise maagilist sahinat, mis muutis Marko nostalgiliseks ning ta andis andeks kõik diktsiooni apsud.

Kuid uuemal ajal mingit säärast piiri ei olnud. Saali tulles etendus juba justkui käis, aga seejuures justkui ei käinud ka, sest kõik oli vaikne, aga ometi tegevuses. Marko teadis, et neil hetkedel oli ta piirsituatsioonis, liminaalses faasis, ta polnud enam päriselus ega veel ka lavamaagias, vaid kusagil seal kahe vahepeal, reaalsuse ning fiktsiooni hapras ja müstilises tumeduses, kus kõik oli veel võimalik nagu alati vaikuses. Ühel hetkel siiski etendus algas – sest etendus peab alati algama – ning Markole meenusid tavaliselt sel momendil kõiki laval olijaid vaadates jalgpallitreener Jürgen Klopi sõnad: „Pole tähtis, mida inimesed sinust arvavad, kui sa ruumi astud, vaid mida nad sinust mõtlevad, kui sa ruumist lahkud.“ Selle deviisi all oli Marko asunud sageli teatriõhtut nautima.

Ja varem (!) või hiljem saabuski alati lahkumishetk. Karakterid, kes olid laval algusest peale olemas olnud ning kelle loomishetke meile ei näidatudki, justkui oleks kogu maailm taas olnud valmis juba siis, kui Marko sinna jõudis, hakkasid lavastuse kulgedes kas ükshaaval või kollektiivselt lavalt kaduma. Olles neile paari tunni vältel emotsionaalselt kaasa elanud (Marko kuulus nende teatrikülastajate sekka, kes armastasid vaadata lavastusi ennekõike läbi hingeliste aspektide), hakkasid juba tuttavaks, võib-olla isegi armsaks saanud tegelased (sest Eesti teatris muutusid kõik tegelased vaatajale ennekõike armsaks) lavalt minema kõndima.

Nendes lahkumistes polnud reeglina midagi efektset – paarkümmend aastat tagasi oli nooruke naisnäitleja lavasügavuse poole kõndides küll dramaatiliselt lava sisse meisterdatud auku kukkunud, maandudes pehmelt polsterdatud tükikesel, kuid uuemal ajal mingeid sääraseid nippe ei kasutatud. Lavalt lahkumine meenutas nüüd pigem udu hajumist, toimudes vääramatult ja peaaegu märkamatult, nii et olles vaid hetk tagasi täidetud tunde- ja mõttevooga, avastas Marko üks hetk, et elab kaasa veel ainult tühjusele. Alles oli teine inimene siin olnud – ja enam teda polnud. Esimestel kordadel oli see Markos tekitanud ängistust, isegi pitsitust, kuid nagu kõikide teiste emotsioonidega tema elus, hakkas ka seda asendama üpris pea mahe tuimus, mis tõi kaasa rahu ja kurbuse.

Tegelased, nagu öeldud, võisid lahkuda lavalt nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Nad võisid lavalt minema jalutada, aga nad võisid ka tasapisi mattuda pimedusse, saatjaks tume korin. Vahel olid kõik tegelased etenduse lõpuks surnud, vahel astusid fiktsioonist välja ja tunnistasid loo lõppenuks, ühe lavastuse finaalis asusid tegelased aga isegi lahkumisest rääkima, kuid ei suutnud füüsilistel põhjustel (nad olid mudas kinni) plaanitut kuidagi ellu viia – sellest hoolimata jäi vaatajale koduteele mõtteaineks teadmine, et tegelased ei tahtnud enam seal ruumis olla. Karakterid olid hakanud uuema aja keskealises režissuuris hajuma, kaduma, lahkuma, vaatajaid maha jätma, mannetu hõõgniit viimase teatrisaadikuna surisemas pimedas ruumis publiku pea kohal.

Sealjuures oli Markole eriti tähtis leida selle kõige kirjeldamiseks täpne sõna. Kaua otsis ta täpset vastet enese ees toimuvale, nagu ta oli kunagi elutoa aknast paistvale vihmale püüdnud leida kõige paremini sobivat sõna (tema klades esines ka läbikriipsutusi), ning lõpuks jõudis ta väljendini „kadumine“. Tegelased kadusid. Maailm kadus. Lumm kadus. „Lahkumine“ tundus Markole liiga aktiivne, sellisel juhul oleksid karakterid midagi tahtnud ning neid oleks kannustanud soov oma äraminekuga midagi saavutada, ehk isegi manifesteerida, kuid „kadumine“ oli tahtetu, isetu ja läbipaistev. Inimesed kadusid nagu kaob lomp Vastseliina lähedal maantee peal, kui juulipäike teda kõrvetama hakkab. Nad kadusid nagu kaovad entusiasm, sõõrik või lärm öö saabudes – tasapisi, märkamatult, sulandudes ühte neid ümbritseva tühjusega ja saades selle osaks. Oli – ja enam ei olnud. Midagi pidulikumat ei osanud Marko selle kõige kirjeldamiseks lausuda.

Miks keskealises režissuuris toimus säärane kadumise laine, Marko ei teadnud. Varem oleks ta ilmselt küsinud Karini käest, nende liit oli olnud tugev ja nad suutsid rääkida isegi sedavõrd rasketel teemadel ilma tundeid varjamata. Marko ei tahtnud uskuda, et kadumine oleks olnud märk elu polaarjoone lähenemisest – kui kadumine peab rääkima surmast, siis on see hea metafoori raiskamine banaalse mõtte peale, otsustas Marko. Kuna ta oli teatri vallas vaid asjaarmastaja, siis teoreetilise sõnastuse leidmisega jäi ta hätta, kuid ometi oli Marko vahel mõelnud, et kogu see hajumiste galerii, mis tema silme ees viimaste aastate lavastuste peale mõeldes tekkis, oli võib-olla märk fiktsioonist väljaastumisest.

Imestunult oli Marko jälginud, kuivõrd innukalt oli Eesti teater nagu kõik tööstusharud tegelenud viimastel aastakümnetel iseenese kuvandiga. Kuivõrd palju energiat pandi täpselt ajastatud pressiteadetele (esmaspäeva hommik!), auhindamistele, telesaadetele, soojale huumorile, kogukonna hoidmisele, kliendilehtedele, uutele värsketele fontidele, tunnete mitteriivamisele, harmoonilisele tervikule ja kliendikogemuse väärtustamisele. Hoolikalt disainisid ka näitlejad oma kuvandit, tõstes ajakirjaintervjuudes esile perekondlikud väärtused, sotsiaalse vastutustunde ning autentsed kogemused (kalapüük, orgaaniline toit, eneseteostus).

Kuidas Marko ka ei mõelnud, talle tundus, et kui varem oli teater olnud paik, kuhu põgeneti reaalsuse ängi eest, siis nüüd oli teater nagu kogu ümbritsev ühiskond muutunud ise fiktsiooniks, täis hoolikalt pakendatud kujutelmi, unelmaid ja eesmärke, ning kui see tõesti nii oli – Marko ei olnud oma mõtetes ebakindel, nagu ta ei olnud ka kindel –, siis võis keskealise režissuuri tung kadumise poole olla põhjustatud soovist lahkuda sellest üleüldisest fiktsioonist mitte tagasi reaalsuse ängi, vaid kuhugi, kust autentsuse võimalikkus poleks veel kadunud.

Marko tõstis korraks oma pea aiaposti august välja ja vaatas horisonti. Esiplaanil rauge küngas pruunikate tuustidega, ebameeldivalt suruv oma kultiveerimatuses, kuid siiski mingil kummalisel abjektsel moel kütkestav. Künkakesel hiirherned ja lutsern, nende kohal lõoke ja päeva viimase lennuki poolt jäetud paks valge triip. Kauguses pilved ning teiste elud. Miski selles meenutas Markole keskaegseid maale, kus kogu pildiruum oli täidetud jutustustega kangelastest, katastroofidest ning tungidest, kuid pildi tagaplaanil olid sageli markeeritud uksed, aknad või kaaravad, kust paistsid kauguses kumavad rohetavad aasad – uue muinasjutu võimalikkus.

Kui Marko uuesti pea auku pani, ei kuulnud ta enam midagi. Mulla lõhn tungis ninna. Liiva ladestunud eelmiste päevade padude niiskust õhkus tema pügamata habemetüügastele. Kõik oli vaikne ja kontuurideta. Midagi polnud veel alanud, kõik oli lõppenud. Marko teadis, et see ongi autentsus, ning hirmunult tõmbas ta pea välja. Samal õhtul otsustas ta maakodu maha müüa, sõita tagasi Mustamäele ning sukelduda uuesti allahindluste ja luhtunud armastuse rüppe, seekord aga juba ilma teeskluseta, et sellest kõigest on võimalik väljapääs.