Kardioloogiline perekonnavalss

Dokumentaalteatri puhul kaalub vajalikkus enamasti üles asjaolu, et võrreldes mõnda muud sorti teatriga ei pruugi see pakkuda nii lopsakat ja hõrku kunstielamust, küll aga rohkesti mõtlemisainet.

TAMBET KAUGEMA

„Südames sündinud“, autor Andra Teede, lavastaja Maria Peterson, videokujundaja ja kunstnik Laura Pählapuu, helilooja ja -kujundaja Markus Robam. Mängivad Hele Kõrve, Külli Teetamm ja Tõnn Lamp. Esietendus 4. XI Estonia kammersaalis.

Raske arvata, kas põhjuseks on praegune kiire ja stressirohke aeg, kui infarkt võib ootamatult koputada igaühe kojale ja vatsakesele, või midagi muud, kuid harjumatult palju on viimastel kuudel esietendunud lavastusi, mille pealkirjas tarvitatakse sõna „süda“. Novembri algul tuli Estonia kammersaalis lavale Andra Teede dokumentaalnäidend „Südames sündinud“ (lav Maria Peterson), millega seejärel siirduti ringreisile üle Eesti. Sama kuu lõpul esietendus VAT-teatris Jevgeni Griškovetsi mononäidend „Südame sosin“ (lav Margo Teder) ning jaanuaris Tallinna Linnateatris Daniel Glattaueri südamlik komöödia „Südameharjutus“ (lav Peeter Tammearu).

Erinevus on vaid selles, et kui Teede ja Glattauer kasutavad siin südant metafoorina paigale, kus inimeste kujutluse kohaselt sünnib (või sureb) armastus, siis Griškovetsil on nimitegelane Süda (Lauri Saatpalu mõnusas esituses) igasuguse umbluujutu vastu ning tunnistab ausalt, et tema on kõigest lihaseline organ, lihtlabane pump, kelle kraesse ei tasu seda romantilist armastusevärki küll ajada. Kujutan elavalt ette, millise irooniaga suhtuks Griškovetsi tegelane Teede näidendi pealkirja, kui ta oleks natukenegi kursis Eesti teatriga ning sellest lavastusest midagi kuulnud. Ometi ei vähenda see asjaolu kõnealuse dokumentaalnäidendi ja -lavastuse väärtust, sest vaataja liigutustundest pakitsev hing (jälle mingi inimlik väljamõeldis – siin juba mitu korda nimetatud Südame sõnul ei ole ükski organ, isegi mitte põrn, kunagi hinge näinud) annab tunnistust kaastundlikust meelest ja helgema tuleviku võimalikkusest.

„Südames sündinud“ põhineb intervjuudel, selles räägitakse lapsendamisest ning hooldus- ja eestkosteperedest. Dramaturg Andra Teede on seitsme kasupere lugude põhjal pannud kokku tekstimosaiigi, mida esitavad Tallinna Linnateatri näitlejad Hele Kõrve, Külli Teetamm ja Tõnn Lamp. Napile tegevustikule vaatamata – laval neid lugusid rääkides peamiselt istutakse või seistakse, üksinda ja kahekesi, korra vist kolmekesigi – on näitlejad suutnud voolida oma täiskasvanuist tegelastele täiesti arvestatavad, iseloomulike maneeride ja silmatava siseeluga karakterid. Lugude vahele ja katkestuseks lastakse helilindilt katkendeid lavastaja Maria Petersoni tehtud intervjuudest kümmekonna lapsega, kes käinud läbi lapsendamise keerulise teekonna. Kõige selle taustaks aga lava tagaseinal lavastuskunstnik Laura Pählapuu liikumatute ja liikuvate piltide rida.

Lapsendamislugusid rääkides peamiselt istutakse või seistakse, enamasti üksinda või kahekesi (Külli Teetamm ja Tõnn Lamp).

Siim Vahur

Pisut ettevaatlikuks tegi, et selle teatrilavastuse tellija on Tervise Arengu Instituut, see on osa selle asutuse perepõhise asendushoolduse teavituskampaaniast, mida on toetanud Euroopa Sotsiaalfond. Teavituskohustus ei pruugi mõjuda kõige paremini lavastuse kunstiväärtusele ja võib hakata tegijaid loominguliselt ahistama. Praegusel juhul oli see aga asjatu kartus. Ning kui põhjalikumalt järele mõelda, siis toimib ju suur tükk Eesti teatrit (pean siin eelkõige silmas sihtasutusena tegutsevaid suurteatreid) riikliku tellimuse täitjana, ilma et riigilt saadava tegevustoetuse eest tehtaks teatritele mingeid märkimisväärseid sisulisi ettekirjutusi.

Lavastuse „Südames sündinud“ puhul tuleb pigem küsida: kas kellelgi oleks sellest puhtam ja kuivem tunne, kui see jäänuks üldse sündimata? Etteruttavalt võin kinnitada, et selge vastus kõlab „ei oleks“, sest selle lavastuse vajalikkuses pole kahtlust. Dokumentaalteatri puhul kaalub vajalikkus enamasti aga üles asjaolu, et võrreldes mõnda muud sorti teatriga ei pruugi see pakkuda nii lopsakat ja hõrku kunstielamust, küll aga rohkesti mõtlemisainet.

„Dokumentaalteater tegeleb teatri ja tegelikkuse suhtega, dialoogi loomisega eri seisukohtade vahel, konflikti lahendamise või selle leevendamisega,“* on kirjutanud teatriuurija ja -kriitik Madli Pesti. Lavastuses „Südames sündinud“ on seda aktiivset konflikti vähem, esiplaanil on isiklike lugude kaudu ühiskonna valuteema mõtestamine. Esimese sammuna võetakse vaataja käekõrvale ja viiakse etendusel kokku teemaga, millele ta ei pruugi kuigi tihti mõelda. Raske uskuda, et Tervise Arengu Instituudi eesmärk oli kutsuda lavastusega esile lapsendamisbuum, vaevalt see sedaviisi toimiks, küll on aga ühiskonnas hästi läbimõeldud ja -arutatud murekoht alati parem olukorrast, kui probleem jäetakse üldse tähelepanuta. „Südames sündinud“ ei ole lapsendamispropaganda, kaugel sellest, kas või juba seetõttu, et ilmselt jõuab mingi osa publikust lavastuse vaatamise järel hoopis vastupidisele seisukohale, äratundmisele, et lapsendamine pole ühel või teisel põhjusel tee, mille nemad peaksid jalge alla võtma. Enne teatris käiku ei pruukinud nad seda aga mõista. Ent ka sellise tulemuse korral on lavastus läinud täie ette.

Publiku seas on kindlasti ka neid, kes on mõelnud ja mõtlevad praegugi tihti ja põhjalikult lapsendamisele. Või on selle koguni teoks teinud. Olgu põhjuseks tervisehäda, mis ei lase endal lapsi saada, või tunne, et südames ja kodus on veel ruumi ühe või isegi mitme lapse tarvis. Sellele osale publikust pakuvad lavalt kõlavad lood, neis kirjeldatavad mured, raskused ja rõõmud loodetavasti äratundmist ja kinnitust oma valiku õigsusele või vahendatud kogemust ja arusaamist, mis ees ootab. Kui aga lapsendamisplaane pole ega tulegi, siis võib-olla on sellest lavastusest abi hoopis ka oma bioloogiliste või kärgpere tõttu kogunenud laste paremaks mõistmiseks ja õiglasemaks kasvatamiseks.

Lavastuses „Südames sündinud“ põimub ühiskondlikult oluline teema väga isiklike lugudega, mistõttu näitlejate ja vaatajate suhe on tundlikum ja usalduslikum kui tavaliselt teatris, kus nn neljas sein on jäetud kontseptuaalsetel kaalutlustel üles tõstmata. Meeleliigutus ning õrnema hingega vaatajate veekalkvel silmad on tasuta kaasaanne, mis aitab valusat teemat sujuvamalt mõtestada.

* Madli Pesti, Dokumentaalsusest teatris 2015. aasta näitel. – Teater. Muusika. Kino nr 4, 2016.