Keeduse keeldumine

Dramaturg ja lavastaja Sulev Keedus ei tea tõde, sest seda ei ole olemas, ja just seda seisundit ta siin lavastuses ka jõuliselt esitleb.

KAJA KANN, MADIS KOLK

VAT-teatri „Sõjasõltlane“, autor Jon Steele, tõlkija Kaia Sisask, dramatiseerija ja lavastaja Sulev Keedus, kunstnik Martin Mikson, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundaja Ardo Ran Varres, koreograaf Olga Privis. Mängivad Kristo Viiding ja Karolin Jürise. Esietendus 3. X rahvusraamatukogu tornisaalis.

Rahvusraamatukogu tornisaalis mängib VAT-teater rindeoperaator Jon Steele’i 2002. aastal ilmunud bestselleri põhjal Sulev Keeduse loodud lavastust „Sõjasõltlane“. Rindeoperaatorit mängib Kristo Viiding ning lugu aitab edasi kanda vahetevahel lavale ilmuv Karolin Jürise.

Ühel hetkel hakkas Jon Steele sõjakolletes tabatud või tabamata jäänud pilte kirja panema. Seedima ja analüüsima oma kogemusi. Lavastuses räägitakse aastatel 1993–1994 mällu sööbinud hetkedest, ajast, mil toimus Gruusia kodusõda, Rwanda genotsiid, Bosnia sõda ja Moskva konstitutsioonikriis. Raamatu autor ütleb kuus aastat tagasi antud intervjuus Eesti Päevalehele, et tänapäeval on sõda brändimine, pakkudes müüdavat toodet. Kirjeldades oma töö tagamaid, leiab Steele, et raha on ajakirjanduskorporatsioonidele tähtsam kui tõde.1

„Sõjasõltlane“ ei ole VAT-teatri kaunilt bränditud toode. Seda vägevat sõltlasetunnet vaataja isiklikult tunda ei saa. Kolekollase, tsemendilõhnalist laohoonet meenutava lavaruumi keskel asetseb pommidest räsitud auto. Tsemendist postide juures vedelevad plahvatuseks võimalust pakkuvad pooltäis bensiini­kanistrid ja võimatust sisendavad tühjaks joodud viskipudelid.

Taamal kardina taga, kus kõrval­osade täitja Karolin Jürise enamiku etenduseajast end varjab, oleks justkui loota ilu, ent see ilu on kummituslik ja painav. See pole ahvatlev, vaid tungib luba küsimata peategelase mõtetesse ja ellu. Ja kui püüda mõista, mida või keda Jürise siin lavastuses mängib, siis ehk just seda vastiku sõjasõltlase tavaelu, millega ei osata midagi peale hakata. Eriti hallutsinatoorsetel hetkedel ilmub ta koguni kummitava Minni-Hiirena, mõjudes lavastuse üldise meeleolu taustal liigagi ideoloogilise kujundina. Ja siis need paugud. Vist kõlas neid kahe tunni jooksul kolm. Alati ärritavalt. Lihtsalt pauk. Ilma igasuguse kaunistuseta. Helikujundaja Ardo Ran Varres ei lisanud romantiliselt lainetavat järelkaja. Lavastuse eesmärk ei ole panna vaatajat tundma samasugust ahvatlust, nagu tunneb sõltlane.

VAT-teatri lavastuses „Sõjasõltlane“ kehastab nimitegelast, rindeoperaator Jon Steele’it Kristo Viiding.

Siim Vahur

Lähisuhtevägivallatseja kordab pidevalt mantrat: „Peksan sind, sest ainult nii saad sa mõista, mida mina igapäevaselt tunnen!“ Rindeoperaator jäädvustab kaamerale kohutavaid pilte. Tema teab, mis on laibalõhn. Kirjeldab seda. Siis oksendab, joob ennast baaris täis või passib lakke. Kolmveerand aega etendusest igatseme vaatajana sedasama tunnet. Tahaks kogeda seda kohutavat ilu, seda adrenaliini, mis eeldusena peaks olema rindeoperaatori päristunne. Lavastaja Sulev Keedus meile seda adrenaliini ei paku. Me ei saa omal nahal kogeda tema tunnet. Näib, et Keedus keeldub põikpäiselt sõja ja vägivalla romantiseerimisest. Keedus, kes ise uurib elu ja inimesi, kaamera vaikselt süles surisemas, ilmselt teab, mida üks vägev kaader võib teha siis, kui see kinoekraanil meelelahutuseks välja pakutakse.

Miks me ei saa etendust nautida? Raamatu põhjal on dramaturgia loonud Keedus ise ning just nendest valikutest ja rõhuasetustest koorub välja lavastaja sõnum – tõde ei ole. Lavastaja justkui ei tea, mida parasjagu jäägitult positiivseks ja mida negatiivseks hinnata. Äärmusi ei joonistata välja. Loos on kaks jutustajat ja mitte ühtegi reaalset tegelast. Üks Steele, kes on sõjasituatsioonis, see, kes näeb matšeetega pea mahalõikamist ja inimkeha kukkumist reaalajas. Viiding ei mängi meile neid situatsioone ette, ta ei varja end laval kuulirahe eest kivihunniku taha, vaid kirjeldab seda kõike. Ja siis teine Steele, kes räägib meile, mis tunne see oli. Ja see mees, kes nüüd räägib, ei ole sõjasõltlane.

Reaalne aeg oleks justkui see aeg, mil Steele päevikut peab. Kuid ka seda ei juhtu päriselt. Viiding ei ava kaustikut ega kasuta pliiatsit. Ainsad päris asjad lavastuses on voogavad mõtted ja mälupildid. Nii päevik kui ka sõda on juba olnud. Lavategu on sellest jutustamine. Selline vastuolu on häiriv, muudab kaasaelamise keeruliseks, sest pole selge, kellele nüüd siis kaasa elada, kellega samastuda. Miks keeldub Keedus vaatajale naudingut pakkumast? Miks on kõik stseenid peaaegu ühepikkused? Miks on mõlemale jutustajale antud ühepalju aega? Miks üks jutustaja ei ole õigem kui teine? Miks meenutav Steele ei anna situatsioonis olnud Steele’ile hinnangut?

Enamasti ei kasutata teatris jutustajat, sest lavastus-etendus ise võtab jutustaja rolli üle. „Sõjasõltlane“ aga kubiseb erisugustest jutustajatest. Auto jutustab, tühjaksjoodud viskipudelid jutustavad, isegi paugud jutustavad, aga ei loo selle loo tuuma. Need sekkuvad Viidingu kehastatud mehe mõtetesse. Viidingu lavalt saali kantud mõtted ja laused ei ole enam fiktsionaalsed, need ei ole mõeldudki olema kommentaarid esmasele loole. Need on päris asjad. Ja ajapikku muutub hoopis sõjaolukord fiktsionaalseks. Me teame, et raamatu autor Steele ei lõpetanud sõjakolletes käimist aastal 1994, seal lõpeb lavastuse aeg. Seega ei saagi Keedus anda meile ei selget põhjust ega ka tagajärge. Ei saa pakkuda ka selget lõppu. Lavastus loob äreva õhkkonna ja survestab tulemust, mida veel ei tule.

Üldistava kujundina on Keedus valinud viimaseks pildiks vastuoludest tulvil situatsiooni. Mees, kes kõnnib särki seljast rebides ja paljastades oma rinda, snaiprite poole. Mõistuse kaotanud mees röögib, et lapsed jäetaks siit sõjast välja. „Tapke mind, aga mitte neid!“ Ühel pool on mehele suunatud rindeoperaatori optiline sihik ja teiselt poolt jõllitavad teda snaiprid oma metalsete toruotstega. Väga selgelt tekitatud eetikaküsimus. Kas operaator pole mitte samasugune värdjas nagu kõik need teised, kelle plaanile sõda allub ja kes seda plaani teostavad? Kaasa arvatud ajakirjanikud. Keedus ei tea tõde, sest seda ei ole olemas, ja just seda seisundit ta siin lavastuses meile ka jõuliselt esitleb. Keeduse lavastuses ei anta edasi laibalõhna, vaid surnud silmadega nägu. See nägu on olukordade peale mõtleva rindeoperaator Steele’i nägu, mida Viiding on valinud mängida enamiku ajast, nii et silmad näolapi seest üldse silma ei hakkaks.

Kui püüda mõista, mida või keda Karolin Jürise lavastuses mängib, siis ehk just seda vastiku sõjasõltlase tavaelu, millega ei osata midagi peale hakata.

Siim Vahur

Vahur Laiapea täheldas: „Ma usun, et laval väljendatud tunnete amplituud ei sõltu absoluutväärtustest, vaid vaikuse ja hääle/heli ajalisest ja kõlalisest suhtest. Õigupoolest ei sõltu ju peamine – mida ja millise jõuga vaataja tajub – näitleja isiklikust afektist. Ehk on see ka ainuke asi „Sõjasõltlase“ lavastusega seoses, kus mul midagi õiendada on. Kui – üksikutel hetkedel – Jon Steele’i kuju loov näitleja Viiding ei distantseerunud isiklikest tunnetest – või jäi liialt nendele lootma.“2

See kriitika rõhutab Keeduse intentsiooni anda jagatud, mitmeks jaotatud jutustaja vaatepunkti kaudu edasi seda puhast emotsioonitut sõjasõltlase kaameraobjektiivi, mis ei anna hinnanguid ega tunne tundeid, sest peategelasel lihtsalt ei ole neid. Tal on hinnangud ja tunded siis, kui ta andis ülal osutatud intervjuu, samuti siis, kui ta ütles: „Mina läksin maailma muutma ja kukkusin haledalt läbi, nagu enamik lunastajaid. Iraagis tabas mind päev enne sõja algust valus tõde: kohe on vallandumas sõda, millel pole ühtegi adekvaatset põhjendust. Ja mis veelgi hullem, mõningates uudisteagentuurides olid mõningad inimesed, kellel oli täiesti ükskõik. Ainus, mis luges, oli see, et Saddami langemisest saab hea loo. Eesootav veresaun „hea loo“ nimel oli miski, milles ma ei tahtnud osaleda.“3

Kui see hoiak kandubki hetkiti VAT-teatri lavale, on see pigem näitleja põgus nõrkusehetk, kiusatus publikuga silmitsi seistes laval toimuvat selgitada, anda omapoolne põhjendus. Lavastaja­kontseptsioonis võib aga tajuda selle meelega vältimist. Või siis on neil emotsionaalsetel hetkedel peategelane justnimelt mõne teise jutustaja vaateväljas. Siis, kui oma emotsioone mitte kirjeldada suutev sõjasõltlane on ise objektiivi fookuses.

Kogenud filmimehena teab Keedus ülihästi, et jutustaja kaasamisel kaadrisse või misanstseeni peab olema topeltpõhjus, see ei saa panna näitlejat seda jutustust lihtsalt dubleerima või illustreerima. Monotüki puhul teravneb ka adressaadi küsimus: peategelane ei jutusta oma lugu ju lihtalt meile kui publikule (isegi kui näitlejal on aeg-ajalt selleks kiusatus). Keedus ja Viiding on detailideni tegelnud esteetikaga, kuidas anda edasi monoloogi seisundist, kus kirjeldaja on omaendagi emotsioonidest ära lõigatud, ainus, mida ta teha suudab, kui võiks tunda kahjutunnet kellegi surmast, on see kaameraga jäädvustada. On adrenaliin sõjaväljal, resignatsioon selle järel, kirjeldus ja õigustus sootuks tagantjärele, kuid on ka see kirjeldamatuse seisund, mis jääb kõigi nende hetkede vahepeale, sinna, kus ta ei suuda ennast ega ümbritsevat ei pildistada ega ümber jutustada. Lavastuse tugevaimad hetked annavad edasi just seda seisundit. Keedus keeldub sõjasõltlase sisetunnet inimese suu läbi üksikemotsioonideks killustamast.

Lavakujundus, valgus ja heli toetavad kooskõlas lavastuse terviklikku tundlikkust. Koreograaf Olga Privise töö vormib esile naiskarakteri. Kehaline kohalolu ja situatsiooni füüsiline tunnetamine on eesti teatris ju üldiselt tugev. Nii ka „Sõjasõltlases“. Seda enam on raske mõista, mis nende tantsudega ikka lahti on. Ei suuda uskuda, et näitlejad ei oska tantsida. Ja tantsimine tähendab siinkohal kindla koreograafia esitamist. Suudetakse küll üks takt täpselt ja kontseptuaalselt ära tantsida, aga sellele järgneb erootiline improvisatsioon, olgu siis Aafrika või Ladina-Ameerika ainetel. Ja kui näitleja hakkab juba jäljendama, siis kipub ta kukkuma mingisse illustratiivsesse arusaama Aafrika naisest, mis mitte kuidagi ei pea paika. Või veel enam mehe arusaama erootilisest ja eksootilisest naisest. See on kohati piinlik. Esimese takti jooksul laskutakse põlvedest alla, tõstetakse käed rituaalile omaselt kõverdatult taeva poole, et kommunikatsioon loodusega saaks alata, kuid sellele järgneb ikkagi eestipärane hõnka-hõnka. Nii saabki džaivist jenka ja shikhat’ist juba teatrikooli esimesel kursusel õpitud ahvi liikumise jäljendus, mis solvaks ka ahvi.

1 Tuuli Jõesaar, Jon Steele: kui ajalehes saaks edasi anda laibalõhna, hoiaks see ära palju sõud. – Eesti Päevaleht 2. VI 2014.

2 Vahur Laiapea, Sõjasõltlase tants VAT-teatri laval. – Postimees 12. X 2020.

3 Kaia Sisask, Maailma päästab kaastunne. – Postimees 25. V 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht