Kehad ühiskonna võimusuhete tandril

Mette Ingvartsen: „Elame praegu pornograafilises ühiskonnas, kus pidev info ülevool ja selle tekitatud kehaline stimulatsioon hoiavad meid nõiaringis.“

MARIE PULLERITS

Etenduskunstidele pühendatud rahvusvaheline SAALi biennaal korraldatakse tänavu kolmele nädalalõpule paigutatuna 14. – 31. augustini Tallinnas. 13 riigist pärit etenduskunstnike seas on ka kümne aasta eest kunagisel Augusti tantsufestival üles astunud belgia-taani koreograaf Mette Ingvartsen, kelle viimaste aastate loomingus on kesksed keha, seksuaalsuse, enesepaljastuse ja privaatsuse teemad ning nende suhe avaliku sfääri võimustruktuuridega.

2014. aastal tegite algust lavastussarjaga „Punased teosed“ („Red Pieces“), mille hulka kuulub ka 30. augustil Tallinnas etenduv soololavastus „21 pornograafiat“ („21 pornographies“). Millist tähendust kannavad keha ja kehalisus neis seksuaalsust ja võimusuhteid käsitlevates töödes?

21 pornograafiat“ esietendus selles lavastussarjas kõige viimasena. Nende tööde keskne teema on keha ja seksuaalsuse representatsiooni küsimärgi alla seadmine meie kultuuriruumis ning privaatse ja avaliku sfääri vahekorra vaatlemine. Seksuaalsust on peetud eelkõige inimeste isikliku sfääri osaks, ent juba 1960. aastatel väitsid paljud kunstnikud ja feministliku liikumise esindajad, et ka isiklik on poliitiline ning kujundab sotsiaalset ja poliitilist keskkonda. Pärast #metoo liikumise sündi on selliste võimustruktuuride poliitiline olemus minu arvates palju selgem.

„Punaste teoste“ lavastussarja alustades oli üks minu peamisi huvisid mõelda eraelu puutumatuse hääbumisele ühiskonnas, seda eriti seoses interneti ja ühismeedia tugevast esiletõusust põhjustatud muutustega. Enese eksponeerimine ja isikliku teabe jagamine on kujundanud omalaadse kultuuriruumi. Mind on väga huvitanud, kuidas kujundab era- ja avaliku elu vahelise piiri kadumine inimsuhteid ja võib-olla isegi poliitilisi struktuure.

Mette Ingvartsen: „Võimu kuritarvitamine on halb, kuid võim iseenesest on struktuur, mida tuleb selle viljakaks kasutamiseks tundma õppida.“

Akos Burg

Lähtute „Punaste teoste“ sarjas mõttest, et keha on olnud poliitilise võitluse tanner ning pornograafia on laienenud ühiskonna paljudesse valdkondadesse, mis esmapilgul paistavad sellest kaugel asuvat. Palun tooge mõni näide.

„21 pornograafiat“ luues uurisin pornograafiliste tarbimismudelite ideed ja nende struktuurimehhanisme. Paul B. Preciado käsitleb seda Beatriz Preciado nime all avaldatud autobiograafias „Testonarkar“. Ta on transsooline ning räägib erutus- ja frustratsioonitsüklitest, mida väga selgelt kasutatakse pornograafias, ning sellest, et need võivad laieneda ka üldise tarbimise tsüklilisele korraldusele, mille poole pürgib kogu tänapäevane audiovisuaalne produktsioon.

Meedia ülesanne on pakkuda teavet, ent ühtlasi hoida ka käigus uudistetsükleid, millest tulenevalt toimub pidev uudiste otsimine ja piltide-kujundite tsükliline kordamine. Paljud loevad oma telefonist uudiseid viiest eri allikast, ehkki nad on maailmas toimuva jälgimiseks vajaliku teabe juba ammu kätte saanud. Minu arvates esineb ka siin sellesarnane audiovisuaalse ja tekstilise info tarbimise struktuur. Oma erilaadsete tähelepanu köitmise viisidega stimuleerivad telefonid inimese ajus dopamiini tootmist, mis paneb nad pidevalt otsima järgmisi stiimuleid. Seega elame omamoodi pornograafilises ühiskonnas, kus pidev info ülevool ja selle tekitatud kehaline stimulatsioon hoiavad meid tarbijana nõiaringis.

Mõtlen oma töös palju kapitalistlikele toimeviisidele, millesse oleme läänemaailmas takerdunud. Need loovad ühiskonna koostoimimises uusi vorme, mida ma püüan oma lavastuste kaudu mõista – mitte moraliseerida, vaid aru saada, millised on selle taga peituvad kehalised ja afektiivsed toimeviisid.

Olen püüdnud mõista, kuidas kapitalism toimib kehaliste ihade kaudu. Reklaam ei tähenda mitte toote demonstreerimist, vaid näidatakse, mida inimese keha tunneb, kui ta selle ostab. Rõhutatakse müügiobjekti esile kutsutud naudingut. Iha teeb inimese irratsionaalseks ja tõrjub loogilist mõtlemist ning selle ülemäärane jõud on omamoodi kaunis. Kahjuks teab kapitalism seda liigagi hästi ja on alati valmis ära kasutama.

Lõite soololavastuse „21 pornograafiat“ 2017. aasta novembris, vahetult enne #metoo liikumise vallandumist. Kuivõrd on ühiskondlikud ja poliitilised muutused mõjutanud teie vaadet oma loomingule?

Mulle oli huvitav kogemus etendada sel suvel Viini „ImpulsTanzi“ festivalil esimest korda need neli lavastust tsüklina. Mingis mõttes võtsin kokku teemad, millega olen viimase viie-kuue aasta jooksul töötanud.

#metoo on loonud ajakirjanduses ja ühismeedias avaliku diskussiooni ning selliseks aruteluks on varasemast palju rohkem mõtteruumi, kuid arvan, et võrdõiguslikkuse teema käsitlemist tuleb jätkata. Kuidas võimustruktuurid muutuvad? Kuidas mõelda ühiskonna võimujaotusest teisiti? Ma ei usu, et need arutelud on lõppenud või et oleme jõudnud mingi lahenduseni. Sellepärast on mulle tähtis jätkata nende lavastuste etendamist ning osaleda diskussioonides, mis on nendest ajendatud. Tahan jagada inimestega mõtteid ühiskondlikust olukorrast, kuhu oleme jõudnud, kuid ma ei taha jätkata loometööd üksnes seksuaalsuse teemadega. Mind huvitab väga ka tehnoloogia ning see, kuidas tehnoloogiast sõltumine muudab ühiskonna struktuuri.

„21 pornograafias“ uurin ka, kuidas kasutada kujutlusvõimet keerulistest teemadest, sh seksuaalne vägivald, kõnelemiseks. Kujutan laval elu väga füüsiliselt, ent palju tööd peab publik ka oma kujutlusvõime abil ära tegema, ning loodan, et kujutluspiltide kaudu seatakse vaataja aktiivsesse positsiooni. Sellest teadlikuks saamine on minu meelest omamoodi kriitiline vastupanu.

Teie loominguga kaasneb seksuaalsete klišeede või kujundite taastootmise risk. Kuivõrd olete seda oma töös ise tajunud ning kas olete pälvinud ka sellelaadset kriitikat?

Mõnel on „21 pornograafiat“ reprodutseeritavate võimusuhete ja kohati ebamugavate kujundite tõttu raske vaadata, ent minu meelest on esmatähtis õige raamistus. Võin mõnda kujundit taastoota, kuid olen kunstnikuna sellele alla kirjutanud ja see erineb olukorrast, kui seda suunanuks väljastpoolt mõni mehepilguga lavastaja.

See on tekitanud väga erilaadset vastukaja: mõnikord väidetakse, et lavastus on kummaline, sest publik tunneb ühtaegu vastikust ja seejuures on lavalt vaadatav ligitõmbav. Minu meelest sellest tekivadki huvitavad küsimused: kuidas neid füüsilisusele toetuvaid kujundeid luuakse ja millised on tegelikud kavatsused? Kui ma taasloon laval mõne sellise stereotüüpse kuvandi, on selle mõte suurendada teadlikkust, kuidas kujundeid luuakse, kuidas nende abil inimeste soovidega manipuleeritakse ning kuidas otsustada, kas ja kuidas neisse suhtuda. Need struktuurid on palju keerulisemad kui lihtsalt väide, et võim on halb ja seda ei peaks kehtestama. Arvan, et võimu kuritarvitamine on halb, kuid võim iseenesest on struktuur, mida tuleb selle viljakaks kasutamiseks tundma õppida.

„21 pornograafiat“. Kui kunstnikud arvavad, et jälle on vaja laval olla alasti, on selle põhjuseks aeg, milles parajasti viibitakse.

Marc Domage

Alasti keha teatrilaval ja etenduskunstides ei ole midagi uut, ent tekitab aeg-ajalt siiski korduvalt esilekerkivaid küsimusi. Miks see on teie arvates nii? Kas lääne ühiskonnas on veel mingeid kehalisi tabusid?

Teatris on tõesti kõike tehtud, kõik piirid on ületatud ning publik on kõike läbi elanud. Ometi on kunst alati kontekstuaalne ja vastab alati oma loomise ajale. Kui kunstnikud arvavad, et jälle on vaja laval olla alasti, on selle põhjuseks aeg, milles parajasti viibitakse. Muidugi sõltub kõik ka sellest, kuidas seda teha. Näiteks on eelmainitud kujutelmade ja kujutlusvõime teema minu meelest tänapäevaga vägagi seotud. Elame ajal, mil lääne ühiskonnas on virtuaalne ruum ja internet kõigi elus, vähemalt mingil määral, olemas. Mis toimub aga inimese kehaga kujuteldavates maailmades ajal, mil füüsilist keha pole ühiskondlikuks ja isegi seksuaalseks lävimiseks tingimata vajagi? Arvan, et just sellepärast tulebki rääkida kehast ja see vajadus ilmneb ikka ja jälle.

Mis puutub tabudesse, siis minu eesmärk ega huvi pole publikut šokeerida. Mind huvitab, kuidas rääkida teemadest, mis on valusad või isegi väljakannatamatud. Selle protsessina tajumine on kehaline fenomen, mida tuleb kogeda. Võiksin sellest ka kirjutada või laua taga istudes loengut pidada, kuid see poleks nii huvitav. Teatris tahan panna paljastatud keha riskima, et juhtuks või ilmneks midagi uut. Tahan näha, mis toimub minu keha ja kogemusega etendajana, aga ka vaatajatega ja nende füüsilise kogemusega ning milliseid arutelusid see vallandab. See on minu loomingu ajend.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht