Kell on alati viis hommikul

„Päikesetriibu“ tugevuseks on heade näitlejatööde kõrval otsus kasutada nii eesti kui ka vene keelt, nagu see nii mõneski kakskeelses peres igapäevane on.

OTT KARULIN

Eesti Draamateatri „Päikesetriip“, autor Ivan Võrõpajev, tõlkija Margus Alver, lavastaja ja kunstnik Hendrik Toompere jr. Mängivad Harriet Toompere ja Nikolai Bentsler. Esietendus 16. XI 2018 maalisaalis.

Pimedus. Kostub madinat. Naise oie. Käelaksatus. Mehe röögatus. Jalahoobi tume kaja. Kedagi veetakse mööda põrandat. Keegi lendab vastu seina. Taas laks. Jälle hoop.

Vaataja istub aga rahulikult, sest see on ju ikkagi teater – küllap on selliseid stseene vaikides pealt kuuldud ka kodus, kus sein kõrvaltoa või -korteri vahel on kui mittesekkumise indulgents.

Ivan Võrõpajevi kirjutatud ja Hendrik Toompere jr lavastatud „Päikesetriip“ pole küll lavastus lähisuhtevägivallast, aga et ükski kunstiteos ei saa kunagi olla pime ümbritseva suhtes – pidu ja peks käivad Eestis käsikäes, teab politsei –, mõjub materjalivalik siiski poliitilisena. Oli see siis nii mõeldud või mitte.

„Päikesetriip“ tekitab segadust nii näidendi kui ka lavastusena. See pole Võrõpajevi tugevaim tekst, sest poeetika struktuur (nt roppuste ja hellitusnimede varieerumine) jääb hajali. Küll aga tõuseb kujundina esile tegevusaeg – kell viis hommikul –, mis mehe ja naise öise arveteklaarimise jooksul ei muutu. Seega on „Päikesetriip“ näidend ummikseisust, ühe armastus- ja abieluloo limbo. Võrõpajev on teksti kirjutanud tšehhovlikuks naer-läbi-pisarate-komöödiaks, kasutades naeruväärsust Trooja hobusena, millega olukorra äng ja igapäevasus vastuvõttu smugeldada. See on teater kui (kõver)peegel, mille pilt on just tänu tema kõverusele äärmiselt selge ja paljastav. Toompere jr lavastus on aga tõsimeelsem, otseütlevam ja teatraalsem.

Maalisaal on mängupaigana veider vaheala: tänavale avanev aken, mis innukalt ka mängu kistakse, ja parkettpõrand kuuluvad justkui päris eluruumi, aga mustaks võõbatud seinad ja lagi rõhutavad teatri konteksti. Kuna kujundus on minimalistlik (laud kahe tooliga, toanurgas vinüülimängija ja plaadikast, karniisil kell), mõjutab maalisaali vahealasus vastuvõttu olulisel määral, andes vaatajale võimaluse valida, kas ta laseb end juhtida pigem selle ruumi päriselulisel või teatraalsel poolel. Esimesel juhul on oht, et tekib vastuolu näitlejamängu vastuvõtmisel, teisel puhul väheneb suuresti lavastuse sotsiaalpoliitiline mõõde. Eelnev pole hinnang Harriet Toompere ja Nikolai Bentsleri näitlejatööle, vaid lavastaja valikute peegeldus.

Näitlejapartnerluse mõttes on „Päikesetriip“ paeluv vaatamine. Seda enam et näidendi alguspunkt – kell viis hommikul – on tegelastele üks muudest eristamatu vahehetk, sest tüli on alanud juba seitse tundi tagasi. Tüli roiutavast esimesest (ja ehk ka teisest, kolmandast) vaatusest, mida publik pole näinud, annab kohe aimu see, kuidas Harriet Toompere istub juba vaatajate sisenedes üksinda laua taga – veidi küürus, pilk suunatud kuhugi eemale ja seeläbi iseenda väsimusse. See on intensiivne puhkepaus, mida igatsenuks ka edaspidi rohkem näha, sest kuigi nii Toompere kui ka Bentsler mängivad nääklusi ja teineteisele ärapanemisi, solvanguid ja solvumisi, pilkeid ja allaandmisi intelligentse emotsionaalsusega, jääb dramaturgiapöörete vahele kohati liiga vähe õhku ja usaldust sõnatu jutustamise mõjususe osas. Seda tingib muidugi ka Võrõpajevi paljusõnaline tekst, mis spiraalitab – nagu iga tüligi – ikka ja jälle samade teemade ümber. Ehk jooniksid just sõnapausid, lihtsalt tülis olemine (või kohalolu tülis) aga veelgi jõulisemalt alla näidendimaailma ummikseisundi, tegelaste määratuse limbosse.

Küllap lisandub etendustega ka seda tülis olemist, sest Harriet Toompere ja Nikolai Bentsleri duett on tõepoolest nauditav oma sooja partneritunnetuse ja ootamatute sööstudega. Bentsleri kehastatud tegelane on esmapilgul siiralt õnnelik elu väikeste võitude üle (nagu kodulaenu tagasimaksmine) ja samavõrd hämmingus, kui kaasa, keda ta ometi tundma peaks, tahab mitte ainult midagi enamat, vaid lausa midagi muud. Tüli kulgedes ja viha kogunedes avaneb aga mehe vägivaldsem pool – seda küll justkui paisu tagant valla pääsedes ja hoiatusmärkideta, mida tahtnuks ju märgata. Harriet Toompere maalib oma tegelase aga üksjagu kassilikuks, hiilides ümber abikaasa valukohtade aina kitsamaid ringe tehes, et siis – nagu mänguhoos, aga päriselt haavates – söösta järjekordse vahepunkti järele. Tüliskoor jääb aga alati viiki, nagu on ka kell neil hetkil alati viis hommikul.

„Päikesetriibu“ tugevuseks on heade näitlejatööde kõrval otsus kasutada nii eesti kui ka vene keelt, nagu see nii mõneski kakskeelses peres igapäevane on. Ei meenugi teist lavastust, kus keelevahetus on niivõrd loomulik, mitte paksutoonilise kujundi, vaid argiharjumusena. Vene keelele lähevad aeg-ajalt üle mõlemad tegelased, mis vaid rõhutab selle olukorra kodusust – ka tülis. Seejuures on isegi hea, et üleminekud vene keelele ei järgi ühtset dramaturgilist loogikat (ootuspäraselt juhtub see suurema tõenäosusega siis, kui mees on enesevalitsust kaotamas või naine tõeliselt teravalt torgata tahab). Otse vastupidi: peaaegu jääb mulje, et näitlejad vahetavad keelt mitte kokkulepitud hetkedel, vaid tõesti siis, kui konkreetse etenduse kulg seda põhjendab. Isegi kui see nii pole (ilmselt ei olegi), on tulemus mõjus.

Eks vene keele kasutamine aita trupil üle saada ka ühest praktilisest takistusest, nimelt võimaldab enamjaolt ropendada näidendi originaalkeeles. Pole midagi teha, tõlkeroppused kostuvad laval üldjuhul kunstlikuna, sest need ongi heal juhul asendatavad, aga mitte kunagi lõpuni tõlgitavad. Neil, kes vene keelt ei mõista, jääb küll seetõttu üks Võrõpajevi näidendi poeetikakiht märkamata, aga see pole väga suur kadu: nagu eespool tõdetud sai, ei ole autori kavatsus roppuste osas eriti ilmne. Pealegi valdab Bentsler väga hästi sõnast sõltumatut, intonatsiooni ja keha­keelega väljendatud ropendamise kunsti. Või on siis selle ropendamise eesmärk just nimelt liigagi selge – peegeldada tüli olemuslikku räigust keelelise vägivallaga … Kuigi roppuste hulk, mis pole päris sidesõnaline, küll aga pidevalt esil, püsib esimesest stseenist muutumatuna, on ehk just see vägivalla ettekuulutaja, mida polegi vaja näitlejamänguga toestada.

„Päikesetriip“ on kirjutatud ringi­ratast sõitva Ameerika mäena, mis läbib samu teemapunkte ühtlase sisepõlemisega, aga ikka nii, et igale vihapurskele eelneb kaalutletult ette valmistatud lõksuseadmine ning järgneb toibumine – kas siis võidurõõmust või sagedaminigi pettumusest, et võit ei mekkinud loodetult magus. Ja kulmineerub siis äkki füüsilise vägivallaga, nagu seda arvustuse alguses kirjeldasin. Siin on aga üks väga oluline näidendi ja lavastuse erinevus. Võrõpajev tahab, et selles kaklusstseenis pekstaks teineteist nagu sportlikus vabavõitluses, kõigi silme all ja peaaegu kohustusest või harjumusest, misläbi tuleb eriti valusalt esile tüli mõttetus. See on ka publikule peegli nina alla toppimine, et paljastada pealtvaatajate kihk kõike, mis võimalik, vaate­mänguna vastu võtta (ka elus). Toompere jr otsus see stseen pimeduses ära mängida annab saalisolijaile hoopiski õigustuse mitte märgata – on see siis nii mõeldud või mitte.