Kellele kuulub viimase öö õigus?

Lavateksti iseväärtus kirjandusteosena on boonus, mitte eesmärk.

OTT KARULIN

Ilmselt leidub neidki, kes ootavad eesti näitekirjandusse uut Tättet või teist Kivirähka. Noorema põlvkonna Kõivust ei julgeta vist enam unistadagi. Nii Jaan Tätte ladusalt jooksvad lood kui ka Andrus Kiviräha rahvusiroonilised näidendid taastasid aastatuhande vahetusel teatritegijate ja ka publiku vahepeal lahtunud usu algupäranditesse. Viimasel kümnendil on igal aastal lavale jõudnud keskmiselt 30-40 algupärandit ehk veidi üle kolmandiku kõigi uuslavastuste puhul on aluseks Eesti autorite tekst. Seega on eesti näitekirjanduse seis hea. Seda muidugi juhul, kui käsitleme näitekirjandusena ka lavastuse prooviprotsessis sündinud tekste ehk lavastaja­dramaturgiat (ehk autoriteatrit, protsessi­dramaturgiat, kollektiivset loomet jne – heal lapsel mitu nime).

Põhjus, miks kahtlejatele päriselt ei piisa neist lavatekstidest Eesti näitekirjanduse tervise heaks kuulutamiseks, lähtub visalt püsivast eeldusest, et õige teatritekst on ka iseväärtusega kirjandusteos, mida saab taaskasutada ehk erinevalt tõlgendada ning mis on nauditav ka lugedes. Postdramaatilise teatri ajastul, kui tekst on üks võrdne väljendusvahend kujunduse, liikumise jms kõrval, tuleks sellest eeldusest loobuda. Ma ei väida siinkohal, et klassikaline näidend –
autori autonoomsena kirjutatud tekst, mida lavastaja teatrikeelde panema hakkab – on ajalooline rudiment, küll aga arvan, et lavateksti iseväärtus kirjandusteosena on heal juhul boonus, mitte eesmärk. Sama hästi võiks ju nõuda, et ka ülejäänud postdramaatilise lavastuse osised, näiteks lavastuses näidatav video, lavastuses esitatav performance vms, oleksid iseväärtusega kunstiteosed. Mõnikord ehk ongi: video räämas Kultuurikatlas oma surnud sõpra seljas kandvast kangelasest Peeter Jalaka lavastuses „Gilgameš ehk Igaviku nupp” (2011) toimiks ehk tõesti ka iseseisva videoteosena, aga see polnud eesmärk.

Kahetist ootust teatritekstidele põlistavad ka aastaauhinnad: Eesti Teatriliit (aastatel 2000–2006 Eesti Näitemänguagentuur) annab välja algupärase dramaturgia (alates 2011. aastast üle aasta) ning Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital 1994. aastast iga-aastaselt näitekirjanduse auhinda (1996., 1997. ja 2009. aastal auhinda ei antud). Kahe auhinna laureaate võrreldes pole nende eesmärk aga sugugi nii selge. Mõlema auhinna on pälvinud Urmas Vadi, Mart Kivastik ja Andrus Kivirähk. Nii Kivastik kui ka Kivirähk said teatriliidu ja kulka auhinna samal aastal: Kivastik 2004. ja Kivirähk 2007. aastal. Peale nende on korduvalt tunnustatud Madis Kõivu, Jaan Unduskit ja Jaan Kruusvalli. Teatri­liidu auhinna laureaatide nimekirjas kordub vaid Kivirähk, kulka auhinna on kahel korral saanud nii Kõiv, Kivastik kui ka Kruusvall.

Kuigi kulka auhinna saajate seas on ootuspäraselt ka tekste, mis ilmunud näidendikogumikes (Kivastik, Kruusvall) või pole lavale jõudnudki (näiteks Peeter Sauteri „Keldris”), on tunnustatud ka lavastajadramaturgiat: Mati Undi müüdi- ja tüvitekstide töötlusi „Vend Antigone, ema Oidipus”, „Stiil ehk Mis on maailma nimi” ja „Kärbeste saar” (2003), Merle Karusoo intervjuudel põhinevat lavateksti „Misjonärid” (2005) ning Urmas Vadi pseudoajaloolist „Peeter Volkonski viimast suudlust” (2010). Teatriliidu auhinna saajate seas on lavastaja­dramaturgiat sama palju ehk üllatavalt vähe: Anu Lambi „Keeleuuenduse lõpmattu kurv” (2006), Ivar Põllu „Ird, K.” (2010) ning Eero Epneri päevakajaline „Reformierakonna juhatuse koosolek” ning tema dramaturgiline panus lavastusse „Rise and Fall of Estonia” (2012).

Kuidas siis ikkagi need kaks auhinda (mõlemat finantseerib kulka) lisaks erinevatele otsustuskogudele eristuvad? Sisuliselt ei eristugi. Seega võiks kaaluda üht kahest: muuta auhindade statuuti nii, et nende eesmärgid oleksid senisest selgemalt välja toodud (Teatriliidu auhind tunnustab dramaturgiat laiemalt ehk otsingulisi tekste ning kulka auhind tõstab esile nn klassikalise näidendi kui iseväärtusega kirjandusteose), või siis tuleks auhinnad hoopis ühendada. Viimasel juhul loksuksid paika ka proportsioonid: on üsna raske põhjendada, miks kulka kirjanduse sihtkapitali auhinda antakse välja igal aastal ja Teatriliidu oma üle aasta, kui suure osa teatritekstidest moodustab lavastajadramaturgia. Kahtlen siiski, et auhindade väljaandjad nõustuvad ühendamise tõttu väheneva otsustusõigusega, sest kumbki – ei kirjandus- ega teatriteadlased, ei taha loobuda oma viimase öö õigusest lavatekstidele.