Kellele naeratad, Kuldne Mask?

10. novembril tehti Moskvas veebi vahendusel teatavaks Venemaa teatriauhinna Kuldne Mask tänavused laureaadid.

MARIS JOHANNES

Teatrifestival „Kuldne mask Eestis“ on viieteistkümne tegevusaasta jooksul toonud Eestisse suure hulga Venemaa parimaid lavastusi, mille seas on olnud palju Kuldse Maski auhinna laureaate. Kommenteerime koos festivali Eesti kuraatori Svetlana Jantšekiga Venemaa tänavuste Kuldse Maski peamiste draamalaureaatide valikut.

Dmitri Krõmovi „Serjoža“. Selle lavastuse mängulisele esitusele on Eestis juba kaasa elatud, kui Moskva Kunstiteater etendas 2019. aastal seda Estonias. Rõõm on Krõmovi parima lavastaja Kuldse Maski üle, see on talle juba neljas. Kuna tegu on Eesti teatraalide hea sõbraga, on õnn justkui servapidi ka meie õuele jõudnud. Peale selle sai parima naispeaosalise Kuldse Maski Anna rolli eest Maria Smolnikova.

Venemaal on praegu huvi mängulise teatri vastu suur, seda nii publiku kui ka teatritegijate seas. Kui vaadata, kes olid seekord nomineeritud, siis teema ja sisu aktuaalsuse kõrval on väga palju tõstetud esile lavastusi, mis toimivad mängustiihial. Krõmovilgi on sõnu vähe ja lavastuse emotsionaalne sõnum kasvab välja mängust. „See iseloomustabki Vene teatri praegust üldpilti,“ kinnitab Jantšek ning on rahul, et teatrivaist teda „Serjoža“ puhul ei petnud.

Viktor Rõžakovi „Iraani konverents“. Seda parima suurvormi auhinna pälvinud lavastust oli plaanis näidata Tallinnas sel sügisel, ent viirusekriisi tõttu lükkuvad külalisetendused järgmisse aastasse. Moskva Rahvaste teatri laval on vene näitlejate koorekiht eesotsas Ksenja Rappoporti ja Jevgeni Mironoviga, kaasa teeb ka Tallinnast pärit näitleja Ilja Issajev. Lavastust mängitakse kolme koosseisuga, kusjuures rollid varieeruvad – neid jagatakse nagu kaardipakki, etenduse eel saab näitleja teada, keda tal sel õhtul mängida tuleb ja kes on tema partnerid. Miks on seda kõike vaja? Üks mis kindel, kuulsad näitlejad toovad publiku saali.

Etendatakse reaalset konverentsi, inimesed tulevad, loevad ettekandeid, suhtlevad omavahel, istuvad. „Küsimus on selles, kas koostöö ida ja lääne kultuuri vahel on võimalik. Mis juhtub siis, kui ida jääb Euroopasse. Mis juhtub, kui lääs sekkub ja soovib oma reegleid idas kehtestada, lõhkudes kohapealse tasakaalu. Kas dialoog on üldse võimalik? Kuidas seda leida? Mis põhimõttel see võiks toimida?“ kirjeldab Jantšek „Iraani konverentsi“ teemaderingi ja tunnistab, et tegu on väga intellektuaalse teateriga.

Kes on lavastaja Viktor Rõžakov? Ta on olnud Võrõpajevi lavastaja ja „Hapnik“ oli nende esimene häälekas lavastus. Rõžakov tõi 2009. aastal Eesti Draamateatris lavale Iisraeli näitekirjaniku Edna Mazja „Mängud tagahoovis“, samuti on töötanud Tallinna Vene teatri näitlejatega. Praegu on Rõžakov Moskva teatri Sovremennik kunstiline juht.

Konstantin Bogomolovi „Kuritöö ja karistus“. Kui Võrõpajevil ja Rõžakovil toimib sõna ja mõte, siis Bogomolovi fenomeni on raskem seletada. Sõnast on saanud tegelane. Seda sai näha juba tema lavastuses „Au“, mida Tallinnas mängiti 2019. aastal. Jantšeki sõnul on parima väikevormi auhinna saanud „Kuritöö ja karistus“ väga ebatavaline lavastus: „Seal ei ole grammigi dostojevskilikku ahastamist. Nad vaid räägivad. Emotsioone annab edasi hääl, tämber, kõnerütm. Puudub vene teatrile omane mängulaad. Kui keelt ei mõista, kaob lavastuse mõte. See tekstimassiiv on eestlastele raske pähkel. Seegi lavastus oli meie festivali plaanides, aga tehniliselt on seda keeruline kuhugi mahutada, mäng käib kuplis. Praegu Eesti festivaliafišil „Kuritööd ja karistust“ pole.“

Kui ootuspärane on sulle Kuldse Maski laureaatide tänavune nimekiri?

Svetlana Jantšek: Arvasin, et lavastaja Kuldse Maski saab Kirill Serebrennikovi „Barocco“. Seda on kirjeldatud kui uue teatrikeele otsingut ja kunstiliikide sünteesi. Aga nomineeritud oli Serebrennikovi kõrval ka teisi Gogoli keskuse lavastusi. Oli nomineeritud ka Võrõpajev „Iraani konverentsiga“ kui parim dramaturg. Ta taandas ennast, öeldes, et talle pole see tähelepanu oluline.

Kas Kuldne Mask on poliitiliselt mõjutatud auhind?

See küsimus oli päevakorral aasta tagasi, kui Bogomolovi „Au“ oli küll nominent, aga ei saanud laureaadiks. Põhjenduseks öeldi, et lavastaja vaatepunkt tekitab küsimusi. Siis Bogomolov imestas, kas Kuldne Mask ei olegi auhind professionaalse edu eest. Kas tegu on ideoloogilise auhinnaga? Järgnes äge vaidlus. Kuldne Mask ei ole ideoloogia tööriist, kõlas seisukoht. Teisalt, peavoolulavastusi peaaegu ei vaadatagi. Lavastus võib tugineda küll traditsioonile, aga mingi uus moment peab seal olema: lavakeele uuendus, uus esteetika. Ka see valik on ju ideoloogia.

Mida „Iraani konverentsi“ kõrval järgmisel sügisel festivalil „Kuldne mask Eestis“ näha saab?

Alvis Hermanise Moskva Rahvaste teatris lavastatud „Gorbatšovi“. Läbirääkimised käivad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Julia“ üle, mis tuli lavale Peterburi Suures teatris. Lisaks lavastus „Tantsupõrand“ ja üks lastelavastus.

Valik Kuldse Maski tänavusi laureaate

* Parim suurvorm: „Iraani konverents“, Rahvaste teater (Moskva), lavastaja Viktor Rõžakov, teksti autor Ivan Võrõpajev.

* Parima väikevorm: „Kuritöö ja karistus“, teater Prijut Komedianta (Peterburi), lavastaja Konstantin Bogomolov, Fjodor Dostojevski samanimelise romaani ainetel.

* Parim lavastaja: Dmitri Krõmov, „Serjoža“, Moskva Kunstiteater, Lev Tolstoi „Anna Karenina“ ainetel.

Laureaatide täisnimikirja vt https://www.goldenmask.ru/fest_26_200.html