Kese ja ääreala

„Teatrielu 2021“ läbivaiks teemadeks on hierarhiate ja kaanonite nihkumine ning arutelu muutusi tekitavate mehhanismide üle.

ENE PAAVER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Teatrielu 2021. Koostanud Valle-Sten Maiste ja Alvar Loog, statistika ja kroonika koostanud Tiia Sippol, keeleliselt toimetanud Mari Tuuling. Kujundanud Kersti Tormis. Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2022. 484 lk.

„Teatrielu 2021“ koostajad Valle-Sten Maiste ja Alvar Loog pole püüelnud üksikasjaliku hõlmava ülevaate poole, vaid toonud esile valdkondi läbivad küsimused, kriipivad, muutust ennustavad või kehastavad nähtused, teatriprotsessi suundumused.

Mõni pikaajalisem nähtus on vaadeldaval aastal teravikuni jõudnud või mingite sündmuste tõukel lähema vaatluse alla võetud, nagu naised lavastajana või ooperilavastajate järelkasv, mõni uuem ilming vajab alles tarviliku termini leidmist, nagu seda teraselt teeb Riina Oruaas artiklis „Hargneva dramaturgia aeg“: „Etendus ei ole ajas ja/või ruumis konventsionaalsel viisil piiritletud ning vaatajad on pandud olukorda, kus nad teevad rohkem või vähem teadvustatud ja kontrollitavaid valikuid, et etendust kogeda. Kogemine võib sealjuures tähendada nii vaatamist, kuulamist, ruumis liikumist, millegi katsumist kui ka aktiivselt osalemist.

Silmatorkav teemapesa on hierarhiate, raamide, kaanonite nihkumine või soov sellist muutust näha. Seda on käsitletud nii teatriesteetika kui ka -institutsioonidega seoses.

Mitmes artiklis on (põhi)teemaks sümboolne võim, prestiiž, avalik huvi ja sotsiaalne mobiilsus. Jutuks võetakse auhindamine, naiste tunnustamine ja lavastajaametisse jõudmine, ooperilavastajate (kasin) pealekasv, Viljandi kultuuriakadeemia lõpetajate ja pealinnateatrite suhe, kriitika mõju teatrimõtte kujundajana, kunstisündmuse kaudu uue tähenduse saanud ruum, mis suudab luua kogukonna ka laiemas sotsiaalses mõttes kui vaid etenduse publik.

Anders Härmi artikkel on teisest mullusest tipplavastusest, Marta Aliide Jakovski lavastatud „Fundamentalistist“ (Markus – Erki Laur, Heidi – Liisa Saaremäel).

Jana Mätas

Elegantselt teooriat, vaatamiskogemust ja sõnastamistäpsust ühendavas artiklis „Ruumid ja piirid tänases teatris“ analüüsib Luule Epner, kuidas on teatriruum ja etenduskohtade ruumipoliitika seotud ruumi üldisema sümboolse ja sotsiaalse mõjuga. „Kunstiga hõlvamine hägustab mõttelisi piire prestiižika keskuse ja madala sotsiaalse staatusega aguli vahel,“ leiab ta. Tänapäeva lavastuse ruumi fookus on sageli „paindlik ja muutuv, kuivõrd ruumilised opositsioonid, nagu kese ja ääreala, esiplaan ja tagaplaan, ei ole fikseeritud“. Kujundina sobib see ka teatrivälja puhul, mille ääreala ja keskme, taga- ja esiplaani vahelises pinges kerkib küsimusi kogukonna, võimusuhete ja üldisemalt ühiskonna demokraatlikkuse kohta. Oskame (või vähemalt võiksime) ju olla üha nõudlikumad avaliku ruumi kvaliteedi suhtes nii füüsilises kui ka vaimses mõttes.

Mäng linna- ja teatriruumiga on olnud värske ja võimas osa Elmo Nüganeni loomingus, tema ruumimõtestamisest ja -hõlvamisest kirjutab Meelis Oidsalu.

Otseselt poliitilisest teatrist – ja ühtlasi peavooluteatrist, riikliku kultuuripreemia laureaadist – on Madli Pesti artikkel „Muutumise taju. „Mefisto“ Eesti Draamateatris“.

Nii süvenevat ühe lavastuse analüüsi ei kohta sageli. Pestil on just selle lavastuse ja arvustuse tarvis ka mitmeti teritatud pilk: ta on kirjutanud doktoritöö poliitilisest teatrist ning tegeles mullu koos Drakadeemia kursuslastega selle lavastusega pikemat aega. Oma juhendatavate vaatepunktid-kirjutised on ta ka artiklisse kaasanud.

Teisest mullusest ja samuti radikaliseerumist puudutavast tipplavastusest, Marta Aliide Jakovski lavastatud Juha Jokela „Fundamentalistist“ kirjutab Anders Härm.

2016. aastast peale ei ole „Teatrielu“ aastaraamat alanud teatriauhindade laureaatide loeteluga. Paistab aga, et tegelikus elus on auhindadel teatris siiski veel suur hierarhiat loov võim, kui need tekitavad nii palju kirgi nagu mullu. Möödunud aastal muudeti teatriauhindade süsteemi, et etenduskunstid oleksid nähtavamad.

Karin Allik ütleb sissejuhatavas vestlusringis, et iga auhind, ka nominatsioon on sõnum, ja koos moodustavad nad teksti, mis peegeldab meie teatrivälja olukorda kunstilises, aga ka kultuuripoliitilises plaanis. Selles sümboolses tekstis soovitakse praegu rohkem esiplaanile nihutada etenduskunstiteoseid ja naislavastajaid, mõlemast teemast on kogumikus korduvalt juttu.

Etenduskunstidega seotud arutelud on kohati polariseerunud. Tunnustatakse nende kunstilist värskust, suurepäraseid noori kunstnikke, mõju uue põlvkonna teatrimõistmisele ja suurt potentsiaali uuendada ka teisi teatriliike, ent tuuakse välja teatud pretensioonikus ja seisak: „Kogu seda värki on saatnud lisaks põlvkondlikule kambavaimule ka teisititegemise paatos. Minu silmis on etenduskunstid aga jäänud sellesse faasi liiga kauaks. Tegu oleks natuke nagu invateatriga, millele tulebki läheneda madalamate ootuste ja suurema heasoovlikkusega. Ning isegi teatava härdusega. See asetab selles liinis tehtud tööd sisuliselt väljapoole kriitikat“ (Alvar Loog).

Etenduste arvu ja vaatajaskonna poolest on etenduskunstiteosed marginaalsemad kui sõnateater, kusjuures ebaproportsionaalselt suur meediakajastus pole neid publikule palju lähemale toonud. Alternatiivsus ja avangardsus põrkub sooviga pälvida institutsionaalseid auhindu – kui institutsioonid seostuvad puitunud hierarhiatega, siis mis väärtus on selle süsteemi tunnustusel? „Küll aga meeldiks mulle näha, et etenduskunsti lavastusi tehtaks nagu punkbändi: ilma riikliku rahastuse, kõrgkultuuri pretensiooni ja akadeemilise ambitsioonita, mida need minu meelest absoluutselt ei vaja. Ning vähimagi soovita saada selle eest mingit riiklikku ja institutsioonilist tunnustust, mida jagavad enamasti põlvkond või paar vanemad inimesed,“ leiab Alvar Loog.

Teatrielu raamatutes võetakse tihtipeale jutuks kriitika. Vastses kogumikus arutleb pikemas intervjuus kriitika ja kriitiku rolli üle Madis Kolk, pikaaegne ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja ja ex officio valdkonna teatrimõtte suunaja. Heili Einasto küsib intervjuus iseendaga tantsuteatri seisu kohta ning arutleb seejuures pidevalt, milline on tema kui kriitiku, uurija ja õppejõu positsioon vaadeldava objekti suhtes. Alvar Loog puistab eesti ooperiteatri pikas analüüsis nagu küllusesarvest lähiajaloo fakte, statistikat ja oma vastuvõtuemotsioone.

Olen kriitika kujundamise võtmekohaks pidanud peamiselt toimetuse ja toimetaja rolli, kasutada antavat leheruumi ja lugude tellimise poliitikat, Kolgi, Loogi ja Einasto mõtete toel näen selgemini, et kriitikapilt on siiski eelkõige kriitikute nägu.

2021. aastal oli tähelepanuväärselt esil naisküsimus ehk naiste ligipääs hierarhia kesksetele positsioonidele, nagu auhindadele ja lavastaja ametile. Miks see on alles nüüd teatris esile tõusnud, paneb isegi imestama. Mulle näib, et ühiskonnas ja naisuuringutes esitatakse juba uusi küsimusi, fookus on juba täpsem. Aga küllap on see teema vaja läbi rääkida ja Keiu Virro artiklit „Eesti teatri naisvaade, naise vaade ja vaade naisele“ ning Karin Alliku arvamusi sissejuhatavas vestlusringis lugesin rõõmsa nõusolekuga. Päris huvitav, milline grupp klaaslae kontekstis järgmisena esile tõuseb. Sveta Grigorjeva ärgitusel lahvatas mõnda aega tagasi korraks rahvuse küsimus. Üks teema võiks olla eidžism, ligipääsutõrked selle tõttu, et ollakse kas liiga noor või vana.

Miski ei takista süsteemselt naisi lavastajaks saamast, takistused ei asu (vähemalt mitte peamiselt) teatriväljal, vaid patriarhaalne soosüsteem mõjutab ühiskonda tervikuna. Ja kas konkreetsetel puhkudel on klaaslaeks ikka sugu? Tõenäoliselt on tegu kombinatsiooniga muudest tunnustest, sotsiaalsest tegelikkusest ning käitumist kujundavatest väärtushoiakutest? Soouuringutes ei vaadelda naisi ammugi ühtse rühmana, naised erinevad omavahel vägagi palju. Keiu Virro toobki esile, et kuna naiste kogemused on erilaadsed, siis mida täpsem rühmade eristus, seda mitmekesisemad vastused küsimustele saadakse. Muu hulgas on huvitav seegi, kas üldse ja kuidas erisuguse taustaga naislavastajad sooküsimust oma loomingus käsitlevad, naisi kujutavad.

„Teatrimälu“ rubriigi artiklit tantsijast ja tantsupedagoogist Gerd Neggost võiks pidada ka feministliku ajalookirjutuse heaks näiteks. Tuuakse ju selles vallas esile unustatud või vähe tuntud naisi, väärtustatakse nende panust oma kaasajas, uuritakse mõju järgnenud protsessile omal alal. Seda tööd teeb pühendumise ja süvenemisega tantsuloo uurija Anne-Liis Maripuu.

Naiste kõrvalejäetus on kõrvale­jätmise-kaasamise mehhanismide küsimus, milles mängib tähtsat rolli haridus. Koolitamisega on seotud kogumiku üks tähelepanuväärsemaid lugusid, Alvar Loogi vestlusring Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia VIII lennuga, kellest pidi saama Von Krahli teatri uus vahetus, vol 2. Taas kohtame kogumiku läbivaid teemasid, nagu hierarhiate küsimärgistamine ning peavoolu ja ääreala pingeväli.

Von Krahli teatri särav lugu on juba teatriloos legend. Viljandi kooli kursus räägib Von Krahli teatrist aga loo, mida me veel kuulnud ei ole, nimelt, kuidas üks tulevikuvisioon ei saanud loodetud kujul päriselt teoks ja kus tekkisid uuel põlvkonnal tõrked. Kuulakem Jim Ashilevit, kes on koostanud (koos Valle-Sten Maistega) Von Krahli teatrist kui ajastuväärilisest teatriuuendajast raamatu „Žilett“ (2014) ning kes räägib siinses vestlusringis oma teekonnast: „[Kristian] Smedsi ideaal nägi ette, et me peame end näitlejatena jäägitult teosele ära andma. Et sa oled kas samurai või mingi mõttetu lihtsurelik. Selleks hetkeks olin mina oma elus jõudnud sellesse punkti, kus ma olin valmis olema see samurai. Ma olin valmis minema ükskõik kui kaugele. Aga see oli üks kindel hetk ajas. Kui see möödus, siis ta enam tagasi ei tulnud. Ning ka mulle sõitis muu elu sinna sisse …“

Eesti elulooteatris kasutatakse enamasti intervjuusid, et dokumentaalse materjali abil anda sõna Teisele, seni ­vaikinule või varjus olnule, tuua lavale mikroajalugu. Alvar Loog on kokku kogunud suure intervjuutoorme ning oleks päris peavooluline samm, kui ta tarvitaks seda nüüd dokumentaalteatri lavastuse tegemiseks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht