Kiri ja keel uperpallitavad teatris

Lavastusi „IRIKKIRI“ ja „Blablabla“ ühendab fookus, mis asetatud keelele ja kirjale, ning mängulisus, millega ses maailmas liigutakse ja luuakse enesele käigu pealt uusi reegleid.

KEIU VIRRO

Eesti Noorsooteatri „IRIKKIRI“, autor Toon Tellegen, tõlkija Vahur Aabrams, dramatiseerija Andri Luup, lavastajad Christin Taul ja Tiina Mölder, kunstnik Keili Retter, helilooja Ülo Krigul, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Mängivad Laura Kukk, Steffi Pähn, Jevgeni Moissejenko ja Taavi Tõnisson. Esietendus 27. IX väikeses saalis.

Paide teatri „Blablabla“, lavastajad Eva Koldits ja Anne Türnpu, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Airi Eras, helikunstnik Jaan Pehk. Mängivad Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Ursel Tilk ja Kirill Havanski. Esietendus 30. IX Paide teatri laval.

Sel sügisel on teatritest üle uhanud korralik esietenduste tulv. Täpset statistikat ei tea, aga ehk mõne rekordi saab siit kätte küll. Plaanitud uuslavastustele lisaks on üksjagu neid, mis kevadel eriolukorra tõttu edasi lükati. Õngitsesin sellest voost välja kaks lastelavastust, mis võiksid sobida ka isepäistele täiskasvanutele. Isepäistele? Mõtlen neid, kes astuvad hea meelega teatrisaali ka siis, kui last ettekäändeks tuua pole.

Eesti Noorsooteatri „IRIKKIRIt“ ja Paide teatri „Blablablad“ ühendab fookus, mis asetatud keelele ja kirjale, ning mängulisus, millega ses maailmas liigutakse ja luuakse enesele käigu pealt uusi reegleid.

Eesti Noorsooteatri väikeses saalis etenduv Tiina Möldri ja Christin Tauli „IRIKKIRI“ toob esmalt küll meelde lavastuse „(p)ÖÖ“ (2018), kus räägitakse pimedusest: sama saal, suuresti sama meeskond, ka see, mis puudutab inimesi, keda laval ei näe. Lisaks lavastajatele kunstnik Keili Retter, helilooja Ülo Krigul („(p)ÖÖs“ oli tema kõrval ka Lauri-Dag Tüür), valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Andri Luup, „(p)ÖÖ“ autor, on nüüd dramatiseerija rollis.

Ehkki tegemist on sama ruumiga, erineb väike saal sellest, kus „(p)ÖÖd“ vaadati. Toona olid näitlejad ja vaatajad ühel tasapinnal, lavaks oli saali pikem külg. „IRIKKIRI“ puhul on tegemist klassikalisema paigutusega: lava on kitsamas küljes, vaatajate read kulgevad üles, ehkki puuduvad tavapärased tooliread. „(p)ÖÖ“ kujundus koosneb suuremas osas kastidest, „IRIKKIRI“ maailma kandev materjal on paber. Kummalgi juhul ei ole materjal vaid ehitusvahend, vaid sellele leitakse etenduse jooksul pidevalt uusi funktsioone. Paberile saab, mõistagi, kirjutada, aga sellesse saab end ka peita. Sellest saab vormida loomi, aga teha ka varjuteatrit. Paberiga annab luua helisid.

„IRIKKIRIs“ tegutsevad hollandi kirjaniku Toon Tellegeni jutukogumikust „Kõik on olemas“ lavale hüpanud loomad, kel inimeste omadused. Vaataja kohtab oravat ja sipelgat, elevanti ja kaelkirjakut. Lavastust raamistab kirjasaatmise kaduv kunst, mis võimaldab mänguliselt läbi hekseldada ka sellised teemad nagu kahetsemine, eneses ja teistes kahtlemine, sõprade leidmine ja hoidmine. Mängulisust, liikumist, otsingulisust, mida on lavastus tulvil, olen õppinud eriti hindama tantsutaustaga lavastajate loodud lastelavastustes. Näitlejad Laura Kukk, Steffi Pähn, Jevgeni Moissejenko ja Taavi Tõnisson kukuvad, veerevad, ronivad, kõiguvad, kõlguvad, kiiguvad. Loos järje ajamine pole peamine: lavastus on otsinguline algusest lõpuni, iga stseen lahendatakse uues võtmes, lammutamata seejuures vormi.

Kohati näib küll, et „IRIKKIRIsse“ on sisse jäetud elemente, mis on ehk tundunud hea mõttena, laval aga eriti hästi ei toimi. Näiteks Taavi Tõnissoni n-ö süttimine (valguse, mitte tulekahju mõttes, muidugi). Peamine tegevuskoht on mets ja valgus on ehk siis seepärast mitmes stseenis värvitud rohelisega, ent see mõjub pigem tarbetu rõhutamisena. Seejuures, valguse ja varjude mäng paneb vaataja ärksamalt kaasa mõtlema – lihtne, aga sageli väga efektne.

Lavale loodud maailma mõjususest arusaamiseks on lastelavastuste puhul õnneks käepärast üsna hea kriteerium. Kui üsna väikesed lapsed ei kaota tähelepanu ja huvi (sealhulgas kohati ka huvi kaasa rääkida) tund ja kakskümmend minutit järjest kestva etenduse lõpuni, siis on see väga hea näitaja.

Muide, umbes sama pikk on ka Paide teatri „Blablabla“. Nagu algul vihjasin, ühendab seda „IRIKKIRIga“ veel nii mõndagi. Alustuseks muidugi laste huvi hoidmine kogu selle aja vältel. Kui „IRIKKIRIs“ mängitakse kirjutamise ja kirjadega, siis „Blablabla“ keskmes on keel ja sõnad ning see, kuidas sõnu saab väänata. Sõnad pole sedapuhku mitte paberil, vaid osa (pehmelt öeldes) sportlikust seiklusest.

Eva Kolditsa ja Anne Türnpu lavastuses müttavad väsimatult ringi erivärvilised karrapallid (säravad need kui jõulukaunistused või pigem kui tähed?), kelle seest võib tuvastada Joosep Uusi, Johannes Richard Seppingu, Ursel Tilga ja Kirill Havanski. Sõnadega asutakse algul maailma looma ja siis seda eitama. Peagi peetakse omamoodi olümpiamänge. Kõik on võidusõit (-jooks, -rääkimine). Seda rõhutab Kairi Mändla efektne, erksavärviliste jooksuradadega lavakujundus, millest kahele poole on paigutatud vaatajad, keda selle lavastuse puhul võib küllap ka kaasaelajateks nimetada. (Korraks kerkis silme ette pilt, kus ka publikul on karrapallid üll. Küllap oleks jube palav, aga mis kaunid elajad …). Kuigi teatri päralt on Paide muusika- ja teatrimaja suur saal, on nad varemgi kasutanud meeleldi võimalust saali pikad pingiread sinnapaika jätta, publikuala hoopis lava peale tuua ning tõmmata nii ruum väiksemaks ja õdusamaks.

Kogu selles intensiivses olemises, millega näitlejad lavale tulid, mõtlesin, kas või kui kaua nad nüüd niimoodi vastu peavad. Peavad, peavad. Kuigi ühel hetkel saab laval sõnavõistlusaladest konkreetsema olemisega seiklus, kus Blablabla mööda maailma käib, ei ole lugu siin nagu ka lavastuses „IRIKKIRI“ keskne. Näitlejad venitavad mõnuga mängumaailma piiri, hüppavad eriilmeliste tegelaskujude, samuti kehastamise ja näitamise vahel. Ja need värvid! Mitte ainult laval, vaid ka mängus ja muusikas. Kui näitlejatest saab ühel hetkel bänd (helikujundaja on Jaan Pehk), siis jääb see nagu sõnavõistluski oma vormi muutma. On hiphoppi, nostalgilise kolemeenutusena ka autotune’i, on heakõlalist laulu, on punki.

Üks, millega näitlejad vähemasti esietendusel mõnevõrra kimpu jäid, oli laste kaasamine. Lapsed kutsutakse lavale ja pakutakse neile küll välja tegevus (sisuliselt on nad laulu- ja tantsumängurituaalis abiks kurja ja hea võitluses), ent ega nendega tegelemine liiga orgaaniliselt mõjunud. Nii võiski näha lapsi hetkiti pigem vastutulelikult ootavat, mida neist ikkagi tahetakse. Olles harjunud nägema, millise kergusega Zuga tantsijad, aga ka Eesti Noorsooteatri näitlejad oskavad lapsi kaasa tulema ja mängima panna, torkas see silma. Eeldan, et lastele antud etendused õpetavad (on õpetanud?) kiiresti.

Kogu selles keeleväänamise maailmas on ehk mõnevõrra arenguruumi ka töös diktsiooniga. Mõni stseen tekitas tunde, et ehkki väänamise soorituse punktid said kirja, said need keeled ikka tuntavalt ära väsitatud. Hea muidugi viriseda, kui ise ei pea tegema. Eriti kui arvestada, et näiteks Kirill Havanski võtab lavastuses ette sportliku keeleväänamise õige mitmes keeles. Nii et lugeja võib nüüd profülaktika mõttes harjutada keelemängu inglise klassikaga: „She sells seashells by the seashore, The shells she sells are seashells, I’m sure.“

„Blablablas“ on ühendatud liikumine, värvid, sõnad ja muusika nii, et mõte liigub sünesteesia suunas. Selline mäng hakkab vaataja peas oma elu elama ja edasi kerima, ikka seal kuskil tajuväljade ristumiskohas. Seejuures võiks juba ainuüksi keelemäng olla tõmbenumbriks ka täiskasvanutele, kellel peale vähem või rohkem abstraktse sõna- ja rütmiilu tajumise keelest ka teoreetilisi teadmisi.

„Konn krätšuleišõns,“ ütleks üks isandatest karrapallidest stseenis, kus erisuguseid konni loetletakse. Sama siin.