Kodukäijad Vilde majas

Eurooplast Eduard Vildet laval õieti ei näegi, pigem on tegu välismaalt tulnud kodukäijaga omaenese majas.

ARNO OJA

Eesti Draamateatri „Millest tekivad triibud?“, autor, lavastaja ja kunstnik Urmas Vadi, kostüümikunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Inga Salurand, Indrek Sammul ja Kristo Viiding. Esietendus 17. IX Eduard Vilde muuseumis.

See lavastus pidi jõudma publiku ette juba 14. märtsil, emakeelepäeval. Ent just samal ajal tabas meid välguna koroonaepideemia ja paiskas avaliku elu seninägematu kõrgepinge võimkonda. Sellesarnast nähtust elektriväljal nimetavadki füüsikud koroonalahenduseks.

Autori fantaasiast üles köetuna tuleb koroonalahendus Urmas Vadi lavastuses nüüdki Eduard Vilde majja kaasa, sundides kirjaniku sulguma oma tuppa, vastamisi näidenditõelusega. Välgusähvatuste eest kannavad hoolt Vilde muusad ja tema teoste tegelased, kes ilmuvad (suletud) ustest ja akendest oma ellukutsuja juurde kui kodukäijad. Teiste seas astuvad vaataja ette äraoleva ilmega Juhan Liiv ja Marie Under koos temast lahutamatu Artur Adsoniga. Underile teeb majaperemees täpselt sõnastamata abieluettepaneku, Liiv väljendab oma nördimust pamfleti „Suguvend Johannes“ (1892) puhul, aga XX sajandil Poola kuningaks läinuna laseb Vadi tal tulla Vildele Rumeenia krooni pakkuma. Nimetatuid ja mitmeid teisigi kõrvalrolle kehastavad ainult kaks näitlejat – Inga Salurand ja Kristo Viiding – ning mõlemad saavad oma ülesandega hästi hakkama.

Kui etendus algab ja lavale astub lehmamaskiga Viiding, tekib tunne, et olen kogemata sattunud vaatama augustis meie seast lahkunud Aarand Roosi kunagise popromaani „Lehmatapja“ (1964) teatriversiooni. Ent peagi võtab näitleja maski eest ning teatab, et ta on lehm Musti romaanist „Mäeküla piimamees“ (1916). Korraks seab etenduse käigus sama maski endale ette ka Vilde ise, Musti aga ilmub uuesti koos kujuteldavate naiserindadega, kust majaperemees laseb seltskonna klaasidesse rammusat emapiima.

Lehma esimese etteaste järel ilmub lava teise serva postamendil seisev Rooma armastusjumalanna Venus. Ta seisab ehtsas „Mílose Venuse“ poosis, kuid oma õnnistussõnad noorele Eedile toob kuuldavale Saluranna häälega. Esietenduse eel antud usutluses kinnitas autor, et imekauni Venuse kättesaamatus päriselus jättis Vilde südamesse rohkelt triipe. Paraku ei kajastu see lavastuses kuigi veenvalt. Näidend on küll kirjutatud Vildest, ent lavastaja tahtel jääb klassik oma karpi suletud talumatsiks, kes aja möödudes üksnes vahetab naisi, peakatteid ja jalutuskeppe.

Üllamad aated, omakasupüüdmatu armastus ega eestluse sügavam tähendus sellisesse Vildesse hästi ei mahu ning tema Casanova-võlu jääb lõpuni arusaamatuks. Osatäitja Indrek Sammuli õlule on laotud raske koorem. Lavastuse lõpus loeb ta pika ja suuresõnalise monoloogina ette vana ja haige Vilde tundelisi kirju Rahelile, mis eelneva taustal mõjuvad ulmefantaasiana. Et monoloogi sügavam tähendus jäägitult õhku ei haihtu, on eelkõige näitleja sisseelamisvõime vili.

Kavalehel kirjutab Vilde-uurija Kairi Tilga õigusega, et ta oli „mees, kes sai eurooplaseks, aga jäi eestlaseks“. Vadi on oma autoriteatrit teinud juba kümmekond aastat ning usutavasti ei aja teatrit raadio- või filmirežiiga segamini, aga tema seekordses lavastuses on tasakaal paigast ära. Muuseumisaali tarvis liigpika lavastuse esimene vaatus põhineb eeskätt nalja-Vildel ning publiku naerutamisel keerab lavastaja registrid põhja. Komöödia annab maad farsile, farss jandile. Aeg on XIX aastasada ja vaatuse lõpetab Vilde samuti kirjanikust tädipoja Eduard Bornhöhe lavale ilmumine. Publiku silme all moondub ta äkitselt „Viimse reliikvia“ Ivo Schenkenbergiks.

Raudkübara ja mõõgaga varustatud Bornhöhe on platsis ka teises vaatuses, mille tegevus toimub XX sajandil. Ta tuleb kui kättemaksuingel minevikust, kui rahva sulane, kellele antud käsk Vilde tappa. Sellepärast, et too töötab Konstantin Pätsi toimetatud Teatajas. Siit algavad lavastuse (ja ka näidendi teksti) küsitavused. Pätsiga õiendas Vadi mingeid olematuid arveid juba „Ballettmeistris“ (laval 2009, romaanina trükis 2019), tehes temast pool- või pärishullu, kuid vaadeldavasse lavastusse puutub Päts üksnes tööandjana. Vilde kirjutas Teataja naljalisa ja Karl August Hindrey joonistas samasse pilapilte.

Millegipärast laseb Vadi Vildel „Tabamata ime“ (1912) auhinnata jätmise puhul sügavalt pahane olla just Hindrey peale, kuigi too oli ainult üks kolmest auhinnažürii liikmest. Tegelikult sarjas Vilde hoopis Kitzbergi, sest auhinna pälvis tema kirjutatud „Libahunt“. Kas talupoegliku Kitzbergi nime asendamine vaimuaristokraat Hindrey omaga peab Vadi tekstis väljendama eesti rahvusluse kaitset välismõjude eest või seesuguse kaitse pila, pole oluline. Mõlemal puhul on tegu kirjandusloolise möödalasuga.

Eurooplast Vildet laval õieti ei näegi, pigem on tegu välismaalt tulnud kodukäijaga omaenese majas. See-eest demonstreerib Vadi pikalt veel üht möödalasku. Ta nimetab Vildet pidevalt sotsialistiks ja laseb Saksamaalt (!) naasnud mehel uhkeldada, käes Karl Marxi teoste venekeelne köide. Ometi oli Vilde Karl Kautsky vaimus sotsiaaldemokraat, kellel vene sotsialismiga polnud suuremat ühist. Ja tema isa vaimu (vihje Hamletile?) lavastuse lõpus esitatud iseenesest vaimukas seoseloomine tulevaste juunikommunistidega jookseb tühja.

Kokkuvõttes leidsin lavastusest vähe endale lähedast Vildet, ent tegelikult küsib autor ju triipude kohta. Üks vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et peksust. Nii sai kirjanik Vilde oma esimesed triibulised, nagu ta kirjutas aastal 1902. Teine vastus: diplomaadikavalusest, kuna Vilde ajal kandsid diplomaadid triibulisi pükse. Ent selle võimaluse lõikab autor ära, sest lavastuses läheb Eesti diplomaat asukohamaa valitseja jutule nagu vanasti mõisahärra juurde, käsi pikal ja palvekiri näpus. Kõige lähem tundub olevat keeleline seletus. Nimelt saab sõna „triip“ vaadelda kui tuletist ladina keelest. Seal on olemas väljend tribus, mis eesti keeles tähendab hõimu, rahvakildu. Sel taustal saavad laiema tähenduse ka lavastust alustanud lehm ja jumalanna Venus. Viimasest tuletub Venus genetrix ehk kõigi eurooplaste esiema, eesti maatõugu lehm aga toidab tema siinseid järglasi ehtsa emapiimaga. Triibud tekivad sellest, kui rahvakild või väike rahvus püütakse suuremate ja rikkamate vahel laiaks litsuda.