Kodus olemise õigus

„Tuulte pöörises“ pole kergemeelne ega üleolev, vaid pigem vetruv ja pehme nagu soo, kus ühe maapinna all on teine, puutumatu, kuid tajutav.

AURI JÜRNA

Nukuteatri ja EMTA lavakunstikooli „Tuulte pöörises“, autor August Kitzberg, lavastaja Mihkel Kohava, juhendaja Mart Koldits, kunstnik Rosita Raud, helilooja Kristjan Kannukene, liikumisjuht Sylvia Köster, valguskunstnik Targo Miilimaa. Mängivad Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Oskar Seeman, Liivika Hanstin ja Andres Roosileht. Esietendus 16. II Nukuteatri väikeses saalis.

Päris haruldane on olukord, kui teatrikriitik saab arvustuse kirjutamiseks valmistudes lugeda 114 aasta vanuseid artikleid sama teose esimese lavastuse kohta ning kõrvutada neid oma tänapäevaste arvamustega. Veel haruldasem, et selle näidendi esimene lavale jõudmine tähistab eesti kutselise teatri algust ning et selle vastukajast on koostatud raamat – Ants Järve „August Kitzbergi „Tuulte pöörises“ 100“.

Mitu sleppi korraga. Praegu tundub see kõik väga väärikas ja imetlusväärne, kuid tollane kriitika ei olnud sugugi ülemäära vaimustuses. „Ajalehes „Valgus“ leidis Z, et avamispidu oli küll ilus, aga „niisuguse sisuga näitemängu ei oleks pidanud ette kantama“, kuna „see tükk on täis tooresi eesmärki Eesti rahva elust, mis küll sündinud on, aga meie rahvas ei ole mitte kõike seda ära teeninud, et neile avalikult oma suguvendadest vana Eesti jonni ja kui kaugele see viia võib, ette kantakse.“ Z-i arvates oleks „Saaremaa onupoja“ mängimine isegi paremini sobinud. Ajalehes „Vabadus“ lisas H. Laas, et „Tuulte pöörises“ „kujutab meie talurahva elu vale värvides ja heidab musta varju meie rahva pääle“.“1

Veidi leebem ja analüütilisem oli vaid Gustav Suits, kes „avaldas kiitust A. Kitzbergile, et tema „uues toodes Eesti realistlik näitekirjandus praegusele elule ja selle suurtele vooludele võimalikult ligineda püüab ja niiviisi ühe muu kirjandusega ikka enam ja enam meie rahvusliku ja ühiskondliku eneseteadvuse avalduseks saab“.“2

Omamoodi aukartust äratav on Suitsu-laadsete arvajate nimesid ja arvamuste aastaarvu endaga kõrvutada, aga eks samas olukorras on ju ka noored näitlejad, kes esmakordselt jõuavad eesti klassikaga publiku ette. Igal näitlejal on oma kasvav rollislepp, aga igal tegelasel on ka oma näitlejate slepp seljataga. Pole sugugi kerge olla väga lühikese rolli­slepiga ja seista silmitsi tegelasega, kellel olnud ettekandjaid rohkem kui noorel näitlejal aastaid. Samamoodi pole kerge debüteerida lavastajana, teades, et enne olid Menning ja Mikiver.

Võimatu on ka ennustada, mis võiks olla kõige õigem viis, et nüüdisaja publiku, noore näitleja ja vana loo kohtumine mööduks mitte ainult valutult, vaid annaks kõigile kolmele midagi juurde. Klassikaga tehakse seks puhuks enamasti kõikvõimalikke lavatrikke – muudetakse aega või vaatenurka, kärbitakse või lisatakse teksti, naerdakse välja või nutetakse tühjaks –, ikka selleks, et lisada väärtust ja leida kokkupuutepunkt. Ometi ei ole olemas üht universaalset trikki.

Lavastuses „Tuulte pöörises“ on esiplaanil isiklik ja intiimne, indiviidi mitmetahuline iha, inimlik ilu ja valu. Leena – Lena Barbara Luhse, Kaarel – Kaarel Pogga.

Gabriela Liivamägi

Võluvalt tasakaalus koostöö. EMTA lavakunstikooli XXIX lend hakkab sellel kevadel kooli lõpetama, mis tähendab hulganisti põnevaid liikumisi, uusi nägusid ja värsket verd. Noored proovivad kätt, kinnitavad kanda ja võtavad hoogu ning muu hulgas katsuvad jõudu ka klassikaga. Ent kui kõrvutada näiteks Eesti Draamateatris novembris esietendunud Gorki „Päikese lapsi“ (lavastaja Uku Uusberg) ja veebruaris Nukuteatri lavale jõudnud Kitzbergi „Tuulte pöörises“ (lavastaja Mihkel Kohava, juhendaja Mart Koldits) – sisuliselt sama aja näidendid –, on nende erinevused rabavad.

Kui klassika vanus ja tolm surus „Päikese lapsed“ nii maadligi, et see isegi esimese vaatuse lõpuks õhku ei tõusnud, polnud „Tuulte pöörises“ tolmust lõhnagi ning vana lugu kiikus kergelt lava ja saali vahel õhus. Aga millest tuli see kaaluta olek? Kuidas seda saavutada, millest see sõltub? Kuidas vältida liigset raskustunnet (mitte tuumakate teemade mõnusat rõhumist, vaid kopitanud maneeride kõhukinnisust), kuidas ennetada klassikakauge publiku põgenemisinstinkti Shakespeare’i, Tšehhovi ja Tammsaare mainimisel?

Kohava „Tuulte pöörises“ on märkimisväärne lavastajadebüüt, silmapaistev noorte näitlejate esitlus ning aja(loo), ruumi (Rosita Raud) ja heli (Kristjan Kannukene) võluvalt tasakaalus koostöö. Ega Kitzbergi näidend ole mingi lõbus lugu – eks seetõttu olidki tema kaasaegsed pahurad, et uue teatri avamisel piduliku lustimängu asemel sunniti ühiskonnakriitilist tragöödiat vaatama. Ometi on selle uusim variant õhuline. Mitte kergemeelne ega üleolev, vaid pigem vetruv ja pehme nagu soo, kus ühe maapinna all on teine, puutumatu, kuid tajutav.

Etenduse algus tundus esimese hooga veidi kõikuv, isegi kobav. Vana tekst ja teema ei tahtnud Leena (Lena Barbara Luhse) ja Jaani (Oskar Punga) suhu eriti mugavalt ära mahtuda ning korraks tekkis hirm, et hakkab Kitzbergi mängimine. Aga ei, niipea kui tegelased ruumi lahti mängisid, vaikust usaldasid ja ümbrust kuulama hakkasid, sai maailm tõeliseks.

Lava- ja helikujundus. Rosita Raud on loonud Nukuteatri väikesesse saali pealtnäha lihtsa ja pisikese mänguplatsi, mis aga igast küljest paindub valguse ja varjuga, mida näitlejad muudavad elementide liigutamisega funktsionaalseks ja tähendusrikkaks, ning mis õrna sugestiivsusega tähendustasandeid juurde loob. Pehkinud puidu ja läikiva metalli minimalism laseb mõtetel uidata ajaloo ja tänapäeva radadel ning toob silme ette seoseid klaasmajadest vanalinnas ja suveteatri autoparklatest heinamaal. Kulunud tööriistadest aed varjutab, aga ei lahuta tegevust uue tare sirgjoonelisest metallsiluetist. Kulunud tala, mida ühest otsast sööb puhta metalli ähvardav steriilsus, on siiski veel tugev ja raske, kui näitlejad seda kord lauaks, kord purdeks, kord kaikaveoks kasutavad.

Helikujundus on selle teose üks köitvamaid elemente: see on äärmiselt delikaatne, sugestiivne ja laetud ning loob hiiliva aimduse millestki hämarast. Kristjan Kannukene: „Me oleme koostöös Mihkliga otsinud ja leidnud tee, mis kujutaks seda ülevust, pigem neid suuri tuuli või hoovusi, mis tulevad kuskilt, mis on kõrgem kui inimene, kõrgem kui see koht. Me oleme püüdnud leida seda ilu ja ülevust.“3 Kaunis on kogeda lavastust, mille trupi liige on olnud helilooja – just trupi liige, mitte keegi kõrvaline, kes on kaks korda proovi vaadanud ja siis koos lavastajaga mõned laulud välja valinud. Kannukene on üdini süvenenud näidendi „Tuulte pöörises“ maailma, noppinud sellest enda tarvis emotsionaalse iva ning salvestanud selle vioola, elektrooniliste helide, inim- ja loodushäälte põimikusse. Ta on doseerinud seda lavastuse ümber ja sisse täpselt nii palju, et see loob mõjusa atmosfääri, annab õigel hetkel tugeva emotsionaalse laengu, mitte ei tõmba tähelepanu liigselt endale.

Kahe mehe vägikaikavedu. Noortest näitlejatest on kõige silmapaistvamad Kaarel Pogga (Kaarel) ja Oskar Punga (Jaan), kes oma energiaga teineteisele vastanduvad, põrkuvad ja tõukuvad ning ümber Leena kemplevad. Erilist tähelepanu väärib Pogga oivaline orgaanika Kitzbergi teksti ja ideoloogiaga mängides. Pungal on aga õnnestunud Jaanis leida ilus tasakaal kannatliku ja sihikindla unistaja ning pööraselt kirgliku kättemaksja vahel. Murrangulises võrgutusstseenis Leenaga kasutab Jaan neid omadusi üheaegselt, mässides otseses ja kaudses mõttes ta oma võrku, enda külge, endast lahti. Huvitav on see stseen just füüsilisuse poolest: tekst muutub seal rohkem maskiks, väliseks ettekäändeks, mis tähendab oluliselt vähem kui kehakeel. See on võrgutustants, millest kummalgi väljapääsu ei ole. Kuna kahe mehe vägikaikavedu on niivõrd jõuline, jääb Leena ise suurele lavaajale vaatamata sageli tagaplaanile ning Luhse mängki veidi kahvatumaks. Kuigi tema kanda on ääretult keeruline introvertne roll, oleks vähemalt lõpus oodanud veidi tugevamat värvimuutust.

Sulane Mats (Oskar Seeman) ja tüdruk Mai (Maris Lüüs) oma episoodilistes ilmumistes lendlevad küll kergelt ja naljatlevalt üle lava, kuid suuremat mõju ümbritsevale ei jäta. See on juba näidendis nii, aga kohati tekitab näiteks Mai terav ja irooniline käitumine pererahvaga liigseid küsimusi tema positsiooni või suhtumise kohta.

Nukuteatri oma näitlejate – Andres Roosileht Jaaguna ja Liivika Hanstin Anuna – panus on suur. „Jaani ema Anu, kes Kitzbergil kirjutatud kihvtiseks mutiks, on lavastaja tahtel ja Liivika Hanstini rollina üpris tasane, alandlikuma õnnelootusega, mis omakorda teeb Jaani veel sümpaatsemaks.“4 Kuigi Anul on Jaagu emana vähe lavaaega, on iga tema ilmumine kaalukas ja pöördeline. Kui ta Jaagule kibedalt soovitab „Rauta ära!“, annab see aimu, kust poeg oma kättemaksuiha on pärinud.

Roosilehe Jaak on südantlõhestavalt armastav, püüdlik ja oskamatu isa – hooliv ja töökas, kuid igati abitu oma tütart aitama või Jaani lepitama. Nagu tugev vana tala, kes head tahtes pöördumatut kahju tegi ja selle tasuks pooleks raiutakse. See, kui silmanähtavalt muutub Jaak uhkest ja enesekindlast peremehest üksildaseks vanameheks, on ilus ja kurb.

Isiklik ja intiimne. Klassika lavastamise puhul on hirmus oluline lavastaja oma vaatenurk, suhe ja siht loo rääkimises ning kuigi küsimus „mis on su sõnum?“ väsitab vahel nii lavastajaid kui ka intervjueerijaid, on see tähtis. Kohava lavastusel „Tuulte pöörises“ on algusest peale oma võti: lavastaja ei ole püüdnud kedagi imiteerida, trikitada ega midagi võõrast tekstist välja imeda. Rohkem kui raha võimu, poliitika ja ajaloo teemad on esiplaanil isiklik ja intiimne, indiviidi mitmetahuline iha, inimlik ilu ja valu.

Mihkel Kohava: „Mulle tundub, et jätkuvalt oluline on inimese suhe tema koduga. Selle loo keskmes on üks talu, üks kodu ja kogu tegevus keerleb selle ümber. Öeldakse, et meie kodu on meie kolmas nahk – on päris nahk, on riided ja siis on kodu. Ja kõik, mis selle naha all toimub, see mõjutab meid alateadlikul tasandil väga palju.“5 Võib ju öelda, et kodu teema on ka poliitiline: kellel on kodu ja kellel mitte; kes tahab teise inimese kodu endale; kes arvab, et teise inimese kodu peaks olema seal, mitte siin jne. Aga vahel on neid ühiskondlikke teravusi kergem vastu võtta inimlikul tasandil kui loosungite kaudu.

1 Ants Järv, August Kitzbergi „Tuulte pöörises“ 100. Eesti Keele Sihtasutus, 2006, lk 99. Järv tsiteerib ajalehti Sõnumid, Valgus ja Isamaa aastast 1906.

2 Samas.

3 Klassikaraadio saade „Delta“, 14. II 2020.

4 Pille-Riin Purje, Kurva kodu tuulte keerises. – Postimees 19. II 2020.

5 Klassikaraadio saade „Delta“, 14. II 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht