Kohtumine püha lehmaga

Nõnda nagu üksikuid biifsteeke kokku liimides ei saa vasikat, nii ei saanud ka tantsupeo tantsudest kokku lavastust.

ELE VISKUS

XII noorte tantsupidu 30. VI Kalevi keskstaadionil. Ideekavandi autor Meelis Kompus koostöös Maian Kärmase, Margus Toomla, Marju Kõivupuu ja Rasmus Puuriga. Pealavastaja Margus Toomla, pealavastaja assistendid Karmen Ong ja Sille Kapper, muusikajuht Kristjan Priks.

Ühismeedia ja meediaväljaanded kihavad laulu- ja tantsupeoga „Mina jään“ seonduvast: videod, pildid, kommentaarid. Tundub peaaegu patt mitte kaasa elada ning imestada meie rahva südikuse ja imelisuse üle. Kus on mu uhkus? Kus on minu jäägitu austus teie kõigi vastu, kes te sellega seotud olete? Kes selle pihta pani?

Tantsupeo etendust vaadates olin ma publikus iseendana ja ootasin tantsulavastuselt tantsuelamust. Muidugi on vihma ja külma trotsivad tuhanded tantsijad ning Ivo Linna elamus omaette. Loomulikult ei jäänud see mul märkamata. Märkamata ei jäänud ka see, et korraldajad on paar aastat ja tantsijad poolteist aastat selleks etenduseks valmistunud ning ka publik oli vihma käes väravatest staadioni tribüünidele voorides tõeliselt toetav. On näha, et tantsupidu ei ole ainult see, mis leiab aset staadioni muruplatsil, vaid ennekõike eestlaste pidu proovides, korraldades, sümboolikaga mängides, traditsiooni jätkamise vaimus, samuti kogu see melu staadioni äärealadel, kus lapsed, noored ja täiskasvanud suhtlevad ning tegutsevad just vägagi piduses (ehk lustimise soovist kokku saanud inimeste) meeleolus. Staadionil toimuv on, nagu ka Heili Einasto kirjutab, „jäämäe tipp“, mis annab kõigele ülejäänule põhjuse ning võimaluse.¹

Siin arutlengi tantsupeo lavastuse üle ning jätan meelega kõrvale paljud tantsupeo osad, mis on teistele peamised.² Miks mitte vaadata tantsupidu kui iga teist tantsulavastust ning otsida koreograafia, dramaturgia ja sisu tervikut? Näinud seda, mis staadionil etendus, ei mõista ma, miks oli peo pealkiri „Mina jään“ ja miks oli keegi kirjutanud laused, mis oleksid justkui pidanud andma sellele lavastusele sisu. Laulu- ja tantsupeo kodulehelt ja mujalt ametlikest kanalitest leitav slogan’lik paatos ei pühitsenud nähtud forsseeritud narratiivi.

Aastal 2017, kui Eestis on tantsukunsti õpetatud kõrghariduse tasemel nelja aastakümne jagu (sellest veel paarkümmend aastat kauem lavakunsti), koosnes tantsupeo lavastus „Mina jään“ ikka veel ühikutest muusikapala-tants, muusikapala-tants, muusikapala-tants. Kui muusika algab, algab ka tants, ja tants saab läbi koos muusikapala lõpuga. Sidusad osad, mis vaatajate emotsioone veelgi paisutaksid ja omaette maailma looksid, on selle lavastuse puhul nii muusikas kui ka liikumises puudu. Juri Lotman on kirjutanud oma artiklis „Semiosfäärist“, et „üksikuid biifsteeke kokku liimides ei saa me kokku vasikat“³. Nii ei saanud ka nendest tantsudest kokku lavastust. Püha lehm – tantsupidu – oli vaid biifsteekide kogum.

Tekib küsimus, milline roll oli tantsupeo lavastuse juures lavastajal ja liigi­juhtidel? Mida on lavastada, kui uute tantsude konkursil konkreetsete muusikapalade järgi tehtud eesti rahvatantsu ainelised autoritantsud määravad lavastuse võimaliku sisu? Väljakule seadmine on loomulikult omaette suur töö ja küsimuse all ei ole praegu see, kas see töö sai tehtud hästi või mitte. Publikus terviklavastust oodates, siiralt selles vaimus silme ees toimuvat jälgides, nägin ma lihtsalt järjekordset tantsupidu. Mulle ei olnud vaja lumememmesid ega ka ringe, millest said tantsides jooned. Nende moodustumist on omajagu põnev jälgida, kuid kuna need ei mängi lavastusterviku loomisel rolli (pigem takistavad), siis näen ma pealtvaatajana hoopis seda, kuidas keegi libastub või kuidas seljast minema lennanud vihmakeep julgelt Koidult ja Hämarikult solistirolli üle võtab.

Ausalt öeldes ei näinudki ma neid lumememmesid ja ilmselt oli samamoodi lõviosa pealtvaatajatega tribüünidel. Esimestes ridades istujad on juba eos sellest võimalusest ilma jäetud. Ometi kasutatakse tantsupeo lavastamisel juba aastakümneid samu võtteid! Õnneks on alati teleülekanded, nii et tänu kraanadel kaameratele saab neid lumememmesid ja jooniseid siiski näha. See on aga juba omaette lavastus. Tantsija, tribüünipubliku ja telepubliku tantsupidu on kolm erinevat lavastust, aga see on juba omaette teema.

Mida ma ühena kümnest tuhandest vaatajast selle lumememmega peale hakkan, kui ma seda isegi ei näe? Seda lopergust lumememme ei näe ka laps, kes numbrimärkide peal või vahel peab üritama seda välja joonistada. Ja mitte keegi ei ütle selle kohta midagi. Ühismeedia ega meedia ei ütle selle kohta midagi. Loomulikult „ei näe“ keegi ka seda, et joondumised on paigast ära. Keegi ei maini seda. See ei ole oluline. Peaksin piinlikkust tundes varjama, et ma seda üldse märkasin. Ebaõnnestunud joonised ja muu tehniline praak on eestlasele selles kontekstis tabu, rääkimata kriitikast praaklavastamise aadressil.

Ikka veel oleks justkui tegu tohutu koolilõpugalaga, kus igaüks peab saama osaleda ja ennast näidata. Sellele tuuaksegi ohvriks dünaamilise terviklavastuse kogemise võlu. Mina jään siiski ootama seda liigutavat või eepilist sisu edasi andvat lavastust.

1 Heili Einasto, Selleks, et traditsioon elaks, peab see muutuma. – Postimees 2. VII 2017.

2 Jätan küll tantsupeo muud komponendid kõrvale, kuid olen siiski tantsupeo kui nähtuse sotsiaalse ja emotsionaalse väärtuse eest tänulik. – Autor.

3 Juri Lotman, Semiosfäärist, tõlk. Kajar Pruul. – Akadeemia 1992, nr 10, lk 2022.