Kõige parem on uni pärast sõda

Viktor Marvini esituses ei olnud paatost ega tormilisi tundeid, mis on nii kerged sõjateemaga kaasnema, vaid kõik oli edasi antud siiralt, nukravõitu alatooniga.

ÄLI-ANN KLOOREN

Must laegas“, lavastaja ja teksti esitaja Viktor Marvin, videokunstnik Sofia Strömberg, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusika esitajad Robert Traksmann, Siluan Hirvoja ja Rasmus Andreas Raide. Esietendus 4. XI Arvo Pärdi keskuses.

Arvo Pärdi keskuses etendus novembri esimesel nädalalõpul Ludvik Aškenazy „Must laegas“, mille lavastas ja kandis ette Viktor Marvin. Tegemist on Luhanskist pärit näitlejaga, kes on lõpetanud mh Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi filmirežii alal. Alates 2015. aastast töötab Marvin näitlejana Tallinna Vene teatris. Venekeelse „Musta laeka“ etendustel kuvati eestikeelne sünkroontõlge ekraanile, muusikalise külje eest kandsid kohapeal hoolt Robert Traksmann viiulil, Siluan Hirvoja tšellol ja Rasmus Andreas Raide klaveril.

Usun, et kui tšehhi-juudi kirjaniku Ludvik Aškenazy (võitles Teises maailmasõjas Nõukogude armees) 1964. aastal valminud värsivormis sõjavastast teost oleks ette kantud enne 24. veebruari 2022, oleks see pannud oma sügavusest ja teravmeelsusest hoolimata pigem õlgu kehitama kui vaimustuma. Minu lapsepõlv jääb Nõukogude aega, mil tuli pidevalt kompartei juhtimisel käsu korras „rahu eest võidelda“, ning seda sorti muusikaga ühendatud kirjatükk seostuski kõigepealt tollaste piinlike luulelis-muusikaliste kavadega, kus mul endalgi tuli kooli ajal osaleda. Siit ka täielik eitus sellise žanri suhtes ja soov unustada alandav tunne, mis käis kaasas taolise jama esitamisega. Ent ei ole enam see aeg, mis enne 24. veebruari. Tundub lausa hädavajalik, et sõjateemad jõuaksid ka kunstivormi ning „Must laegas“ paistis olevat just selline lavastus, mida praegu näha sooviks.

Teoses räägitakse küll Teisest maailmasõjast, peamiselt juutide vaatenurgast, kuid kavalehel on kirjas, et lavastus on pühendatud kõigile, keda sõda on aegade jooksul puudutanud. Tekst on kohati üsna mõistatuslik ja võib-olla ei jõua esimesel korral kõiki kihte lahti mõtestadagi. Meelde jäid kohe mitmed väga värvikad ütlused ja sügavad mõtisklused, mis puudutavad lapsi. Näiteks lõik Jaapanist, kus ema ja tütar jalutavad ning tütar näitab taeva poole ja ütleb: „Emme, vaata! Seeneke!“ Või teksti algusosa, kus on juttu lapse sünnist ja tema esimestest kujuteldavatest küsimustest: „On mu vanemad head inimesed? Kas olen valinud õige sajandi? Ega te sõdi? Ning orjus on kaotatud? Kas mu nahavärv sobib teile?“ Kohe läks mõte ukrainlastele, kui kõlas tekst: „Kõige parem on uni pärast sõda. Enne sõda on süda rahutu. Kas algab? Ei alga? [—] Sõja ajal ei saa ka välja magada. Kindlasti juhtub midagi.“ Tähtsad teemad, aga nii lihtsalt ja hingeminevalt kirja pandud.

Omamoodi lihtne oli ka Marvini esitus. Ei olnud paatost ega tormilisi tundeid, mis on nii kerged sõjateemaga kaasnema, vaid kõik oli edasi antud siiralt, nukravõitu alatooniga. Ja kui ilus oli ta vene keel: pehme, laulev, ei midagi ühist sellega, millega iga päev kokku puutume. Kui midagi üldse nähtud etendusele ette heita, siis seda, et kohati läks eestikeelne tekst ekraanil sünkroonist välja. Minu vene keel ei ole nii hea, et oleksin saanud ilma tõlketa kuulata, aga sain siiski aru, kui originaal ja tõlge enam kokku ei läinud – neil hetkedel tekkis kerge segadus.

Luhanskist pärit näitleja Viktor Marvin töötab alates 2015. aastast Tallinna Vene teatris.

Siim Vahur / Arvo Pärdi keskus

 

Ainult kiidusõnu saab jagada lavastuse video- ja valguslahendusele. Viimasel ajal olen üksjagu palju näinud keskpäraseid audiovisuaalseid lavastusi ning ei osanudki midagi erilist enam oodata. Seda enam üllatas Sofia Strömbergi äärmise süvenemisega tehtud pildiline lahendus: välja otsitud rikkalik pildi- ja filmimaterjal Teise maailmasõja kohta kuvati ekraanile lava keskel. Tekstiga haakuvat pildimaterjali projitseeriti aga teistelegi seintele, üks armsamaid leide oli kuldkalake ekslemas seinal. Kuldkalake kui süütu laps, kellest kunagi võib kasvada „tavaline mehejurakas, kes lehkab sõja, kurjuse ja riisiviina järele“.

Videolahendus sisaldas peamiselt mustvalgeid kaadreid Teisest maailmasõjast, vaid ühes lõigus oli nende vahele põimitud värvilisi pilte Ukrainast. See oli tohutult šokeeriv moment: kuidagi eriti teravalt jõudis kohale, et see kurjus, mis tundus olevat eelmise sajandiga Euroopas välja surnud, on tegelikult endiselt me ümber. Mul jääb alatiseks meelde pilt karmist Ukraina sõdurist, süles lumivalgetes talveriietes mõnekuine imik, taustaks purustatud majad ning valge buss ninapidi pommikraatris. Tean, et ma ei olnud ainuke, kes sel hetkel enam pisaraid tagasi ei suutnud hoida.

Videomaterjali teine kõrghetk olid kaadrid sõja lõpust: sõdurid suudlemas oma kallimaid, inimesed hullumas rõõmust. Ka siin käis valusööst hingest läbi – miks ei võiks ukrainlastel olla juba selline päev? Valguskunsti ime juhtus aga etenduse lõpus. Marvin lahkus lavalt ja kadus pimedusse, kuid seejärel suunati ere külm valgus Pärdi keskuse akende taha metsale, mis omandas hõbedase värvuse. Sinna hõbedasse metsa siis kaduski näitleja, käekõrval väike tüdruk.

Viktor Marvini muusikavalik, Valentõn Sõlvestrovi ja Arvo Pärdi tuntud teosed, moodustas tekstiga mõjusa terviku. Sõlvestrovi loomingule on omased äärmiselt kaunid ja kergelt sentimentaalsed meloodiad, võiks öelda, et kohati lausa pisarakiskujad, mis sobisid ülihästi teemaga. Samasse rühma võib paigutada ka Pärdi teose „Peegel peeglis“, mille liigkasutamist kujundusmuusikana on ka kritiseeritud*, aga mis parata, kui see pala sobib nii hästi igatsevate ja nukrate hetkede taustaks.

„Fratres’e“ muusika on hoopis teisest puust: selle ärev meeleolu ühendatuna piltidega Ukrainast tõi etendusse ühe mõjuvama hetke. Ilusa ja helge lõpu andis õhtule Pärdi „Eesti hällilaul“. Muusikute esitus oli kõrgetasemeline, aga kõige rohkem tegi rõõmu, et noortel inimestel – tegemist on ju alla kolmekümneste muusikutega – on süda õiges kohas, kui võeti vaevaks osaleda sellises projektis. Kahju, kui selle lavastuse puhul piirdutaksegi ainult kolme etendusega. Tõsi, publikut ei olnud palju, kuid olen kindel, et need, kes olid kohal, teevad nii head reklaami (või tahavad teist korda seda näha), et tasub kaaluda lisaetenduste korraldamist.

* Samuel Wigley, Is it time to give Pärt a rest. – The Guardian 29. V 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht