Kõik on üksi, ütlevad poeedid

Üllar ja Karl Robert Saaremäe rännak „Johannese passiooni“ radadel on tabavalt ajastatud.

PILLE-RIIN PURJE

Johannese passioon“, Juhan Liiva, Juhan Smuuli ja Juhan Viidingu luulet loevad Üllar Saaremäe ja Karl Robert Saaremäe. Režissöör Kristian Künk, helirežissöör Leho Valmas, operaator Mikk Niinemäe. Korraldajad: Kultuuripartnerluse Sihtasutus, benedict.televison ja ERRi kultuuriportaal. Otseülekanne 24. IV Kadrina rahvamajast.

Eriolukorra ajal pole ma olnud ablas ega aldis ahmima virtuaalteatri nähtusi. Pigem vastupidi, isegi teatrilavastuste salvestusi olen vaadanud haruharva. Aga kui möödunud oli üle neljakümne päeva, saabus pöördeline hetk: 24. aprilli õhtul kell 19 otseülekanne Kadrina rahvamajast. Üllar ja Karl Robert Saaremäe rännak „Johannese passiooni“ radadel on tabavalt ajastatud. Aeg annab ka vastuse, kuidas teraapiline luuletund mõistmise sisse püsima jääb. Olen veendunud, et jääb.

„Johannese passiooniga“ on mul isiklik hingeside. Sellenimeline luule­lavastus esietendus Rakvere teatri väikeses saalis 15. aprillil 2005. Laval oli kolm Juhanit: Liiv – Toomas Suuman, Smuul – Urmas Lennuk, Viiding – Erik Ruus või Üllar Saaremäe. Juhanite kohtumis­paigas, kusagil ajatus vahekojas, viibis veel kaks kaitseinglit: luulet hetkiti kaasa lugev Anneli Rahkema ja Peeter Rästas helikujundaja osas. Kui üllatavalt kaua kestnud lavaelu 2010. aastal lõppes, ilmus mu raamat „Johannese passioon. Rakvere teatri lavastuse vaatlus“. Kaante vahel on ka üksnes luuletustest koosnev lavatekst ning just sellest raamatust lugesid Üllar ja Karl Robert Saaremäe nüüd kolme Juhani luulet.

Kahe vabakutselise näitleja luule­lugemine kriisilisel ajal, nagu sõnastas sissejuhatuses Üllar Saaremäe, kestis veidi alla tunni. Välja oli jäetud paar värssi: katked Juhan Liiva* luuletustest „Tuisk“ ja „Emale“.

Ülekanne algab minuti pealt. Ekraanil näeb taevalaotust, kevadisi pilvi, sinimustvalge lipu pidulikku lehvimist Kadrina rahvamaja tornis. Siseneme koos kaameraga inimtühja rahvamajja, liigume keerdtrepist üles, kuni pilgule avaneb üllatav ja mõjuv luuleruum: see pööning on nagu loodud „Johannese passiooni“ vahendamiseks.

Luulelavastus „Johannese passioon“ esietendus Rakvere teatris 2005. aasta aprillis ja püsis mängukavas viis aastat. Laval oli kolm Juhanit: Liiv – Toomas Suuman, Viiding – Üllar Saaremäe, Smuul – Urmas Lennuk.

Priit Grepp

Põrandal liiv, liival laudadest rajad. Taamal ovaalne aken, nii trelle kui ka vitraaži meenutava ruudumustriga, akna ees kaks puulauda, mis moodustavad valgusest ja suletusest x-kujulise ristina vinge kujundi: „vang on natuke vaba / kuna vaba on vang“ (Viiding, „tuisk on kolmandat päeva“). Keset risakil palke ja laetalasid on pööningule toodud väike stiilne laud. Laua ääres istuvad ja ootavad luulelugejad, isa ja poeg Saaremäe. Laual mõõdab luuleaega liivakell: „tuules tuiskavat liiva / kella pean valama“ (Viiding, „Laul sügavast düünist“), kaks hubisevat küünalt: „Ma mustas öös näen valge küünla sära“ (Viiding, „Hommik“), kaks täidetud klaasi ja põrandaliival karahvin mänguviinaga: „Viinakene sooja teeb“ (Smuul, „Sadamasööklas“).

Katusealusele saab mõneski luuletuses viidata, näiteks „tilgub vett kord mädanevad talad“ (Viiding, „nagu loomad ütlevad hääd aega“), „ka midagi meis endas / on valminud ja sarikate all“ (Smuul, „Katus“), samuti kõlab üsna konkreetsena isa tõdemus, kiigates poja suunas, kes õhemalt riides: „Siin on jahe …!“ ja elutark, võidukaski „Mul on soe selle päikese all“ (Smuul, „Laulud Atlandilt“).

„Johannese passiooni“ sündmusväärtuse määrab idee: kolme Juhani kohtumine luule kaudu, seosed luuletuste sõnade, kujundite, rütmide, tähenduste vahel. Esietendusest on möödunud viisteist ja viimasest etendusest kümme aastat, aga tähendus pole hajunud, vastuoksa. Uue elamuse annab arusaam, mismoodi kõnetavad luuletused praegu, kuidas on terviku tähendusmaht ajas nihkunud, avardunud ja ometi püsima jäänud. Kui jõuliselt lõikub hinge luulekujundite kokkukõla nüüdisajaga, haakumine ajavaimuga kevadel 2020, mil me kõik viibime isolatsiooni vahekojas, pingestatud ootuses. Olevikuseisund annab võimaluse otsekui esmakordselt kuulatada ja kuulda luuletuste allteksti, tunnetada sisehoovusi.

Mõni näide.

„kus miljard elu / vaikselt vette poetub“ (Viiding, „Jääpõrgu“).

„Ihkab inimesi kuulda, näha, / jõud on väike minna väljagi“ (Liiv, „Ärge küsige mult luuletusi“).

„Ootad ja ootad. Ja ümber on öö. / Päevast on pikem see tund“ (Smuul, „Keda seal väraval ootad siis sa?“).

„Iga looja loob. Ja kui ei loogi, / võtab hoogu, elab läbi, teab“ (Viiding, „Järelhüüe läinud suvele“).

„Kõik on üksi, ütlevad poeedid. / Ainult ühe väikse vahega“ (Viiding).

„nii on püsimisel mõte / kui saab olla koos“ (Viiding, „Sõda“).

Rääkimata Viidingu luuletusest „Palve“: „Armas jumal, palun anna / hingamisepause.“

Võpatusi, virgeid äratundmisi sisaldab päevast pikem luuletund peaaegu igal minutil. Ajahetk ja ajavaim lisab tarka pessimismi, milles on kindlasti rohkem elulootust kui võltsreipuses. Koguni humoorikad luuletused saavad külge ootamatu, ajaliku tähendusknihvi: „Et pole jumal kiiret loonud / asjaga on aega küll“ (Smuul, „Hang nagu härg magas akna taga“) või „Neil üldse ei teki riidu, / sest kokku nad iial ei saa“ (Viiding, „Mis asja mere kalda pääl“). Teistmoodi lustaka viipena lähiminevikku mõjub Viidingu prohvetlikuks osutunud „sest kes see ikka viina valmis ostis / ja ega meil nii palju joodagi / on Läti-Valgas asi palju hullem“ („Õhtu Valgas“).

Kuna olen näinud „Johannese passiooni“ kolmekümmend nelja etendust, virgub mälus iga toonane intonatsioon. Esitused ei ole võrreldavad: näitelaval lisandub partnerite suhtlemine, liikumisjoonis, stsenograafia (Kristi Leppik), helikujundus. Nüüd on keskendutud puhtale sõnale, sestap mõjub Liiva „Helinale“ eelnev vileheli järsku tarbetult illustratiivsena. Kõnekad on kahe mehe pilguvahetused, napid suhestumised, kuigi kaamera iga nüanssi kinni ei püüa. Kerge esinemisnärv on siiski tajutav ja loomulik, pause võiks hoida julgemini. Kõrva jääb paar põgusat eksimust, mida lugejad ise kohemaid kuulevad. Põnev on viivuks kahtlema hakata: oot-oot, kas ei lausunud Karl Robert luuleridades „… pikka elu. Väga, väga pikka, / nii et algus igaveseks unub“ (Viiding, „Järelhüüe läinud suvele“) „alguse“ asemel „valgus“? Kahtlus muudab luuletuse põhjatumaks veel.

Teatrilaval olid Üllar Saaremäe päralt Viidingu luuletused. Nüüd on kolme Juhani tekstid kahe lugeja vahel jagunenud üsna tasavägiselt. Tegin huvi pärast kiire rehkenduse: „Passiooni“ kuuskümmend neli luuletust (kaasa arvatud katkendsalmid) on jaotatud nõnda, et Üllar loeb kaheksa Liiva, kaksteist Smuuli ja neliteist Viidingu luuletust; Karl Robert üheksa Liiva, kümme Smuuli, üheksa Viidingu luuletust.

Huvitav on isa ja poja luuleinterpretatsiooni kõrvutada, mitte võrrelda. Üllar Saaremäe on meie näitlejatest üks isiksuslikumaid luulevahendajaid: valdab mõtet ja rütmi, loob tasakaalu sõnade tähenduse ja kõlavärvi vahel. Näitleja hääl on aastatega muutunud kumedamaks, tõlgendamine kaalukamaks, mehisemaks. Huumor pole kadunud, küll aga karmistunud. Tõik, et isa loeb luulet koos pojaga, lisab isaliku elutarkuse vihuti rõhutamist, kohatist distantseerumist. Tähelepanelikuks teevad uudsed mõtterõhud, ka tihti esitatud luuletustes kuuldub esmakordsust.

Kadrina rahvamaja pööning, kus Karl Robert ja Üllar Saaremäe 24. aprilli õhtul üles astusid, on nagu loodud „Johannese passiooni“ vahendamiseks: põrandal liiv, liival laudadest rajad, taamal ovaalne aken.

Inna Grünfeldt / Virumaa Teataja

Paar korda on luulest tingitud otsesem isa ja poja dialoog. Nii ongi Smuuli „Tuisk“ (poeemist „Mina – kommunistlik noor“) poja lapsepõlvemeenutus isast, kuhu isa Üllar lausub kaks repliiki otseses kõnes.

Tore metatasand (sellist sõna kasutades kuulen selgesti Toomas Suumani pilklikku häälekõla!) tekib viitega Üllar Saaremäe praegusele rahvasaadiku tööle. Ja ma ei pea silmas allteksti, mille Karl Robert annab põgusa muigega sõnale „isamaa“ (Viiding, „Järelhüüe läinud suvele“), see semikoolonike ajapildi sees võinuks siinkohal olemata olla. Hoopis vaimukam ja ambivalentsem on toon ja laad, millega Saaremäe seenior loeb Smuuli luuletust „Miks ma hääletan“, mis lõpeb nii: „… lasen meie kandidaadi nimega / sedeli valimiskasti“. Ainitine pilk, millega näitleja üle prillide publikut puurib, mõjub eneseparoodilisena. Ilmselt Üllar Saaremäe ise nii ei arva, aga minu vaatlejapilgule näivad tema valimisreklaami mõõtu pöördumised oma rahva poole alati terake ülemängitud, sinna libiseb pateetikanoote, mida tal näitlejana iialgi ei ole. Smuuli nõukogude võimu valimiskasti luuletusse passib just sihuke mõru (enese)pilge. Järgneb poja leebe reaktsioon: Karl Robert peab kaastundliku pausi, enne kui nukra naeratuse ja ohkega jätkab „Ma lillesideme võtaks …“ Poeg ja isa oleksid nagu vahetanud rolli ja elueagi. Sümpaatne moment.

Karl Robert Saaremäe on publikule luulet lugenud vähe, meenub vaid Eesti esimene üldluulepidu. Kui pealispinnal tundub tema natuur unistavam ja eleegilisem, ka helgem, siis passioonitunni käigus paotub teravaid tumetoone. See loob seose ka tema rolliga Taago Tubina lavastuses „Etturid“ (Ugala, 2019). Eriti klaarilt mõjub valvsam, illusioonitum teravus Smuuli luuletuses „Tütarlaps I“ ja „Tütarlaps II“, piitsaplaksuna kõlav „Vaata!“ on vahe eelakord Viidingu armutule luuletusele „Tütarlaps kloaagist“ Üllari esituses. Aga ka Viidingu „nagu loomad ütlevad hääd aega“ sisaldab noore mehe valulist endassevaadet: küsimus „kes on armastus …“ ja rõhk „ise mõtlen miks ma alles püsin“, „alles“ tähenduses „elus“.

Tundlikult vahendab Karl Robert Saaremäe Juhan Liiva looduslüürikat. Omajagu mõjub kaasa ka teadlik kontrast Toomas Suumani trotsliku, uhke isikupäraga Liiva-lugemisega. See ei tähenda, et Saaremäe juuniori esitus oleks stamp, ei, hoopis vaikselt isiklik. „Lumehelbeke / tasa, tasa“ vaigistab kuulatama, kuni südamelöökide rütm rahuneb, „Igav liiv ja tühi väli“ toob silme ette sügismaastiku.

Mällu jääb kumisema isa madalahäälne kaasakajamine pojale Smuuli „Kutse“ refräänis: „Läheme, läheme kaugele teele …“. Teineteist toetav, üheskoos kuulatav ootus ja lootus.

Ajaliiv jääb voolama liivakella ja küünlaid ei puhuta ära. Luulelauale pannakse viimaks ka kaks raamatut, mille must-valged tiivad sulguvad. Jäädes ootama ja aimama hetke, mil „Ajavaim jälle lükkab hinge – siia-sinna – temagi heljub, peljub“ (Liiv, „Suits ja udu“).

*Vähemasti selle lavastuse kontekstis jään truuks luuletaja nime Toomas Suumani (taas)juurutatud käänamisele: Liiv – Liiva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht