Kõik on vaatamatagi selge

Lavastuses „Vaatamata kõigele“ on etenduskunsti „mina, siin ja praegu, räägin oma lugu“ võtteid, tantsule omaselt kehade liikumise ja otsuse kaudu üles ehitatud mänge ning tsirkusekunsti.

KAJA KANN

Theatrumi „Vaatamata kõigele“, autor ja lavastaja Hanna Junti, kunstnik Nele Sooväli, lavastusdramaturg Tambet Tuisk, valguskunstnik Léon Allik, helikujundaja Lauri Kaldoja. Mängivad Merlin Kivi, Anna Kristin McCarthy, Sirelyn Rääk, Erik Richard Salumäe ja Mark Erik Savi. Esietendus 27. IV Theatrumi saalis.

Theatrumi uuslavastus „Vaatamata kõigele“ on kollaaž puhastest teatrižanritest. Seal on Eesti etenduskunsti „mina, siin ja praegu, räägin oma lugu“ võtteid, tantsule omaselt kehade liikumise ja otsuse kaudu üles ehitatud mänge ning tsirkusekunsti.

Siiski on ka lugu, india mõistujutt viiest pimedast, kes katsuvad elevanti. Esimene katsub jalga ja arvab, et elevant on nagu puutüvi; teine pakub lonti puudutades, et tegemist on maoga; kolmas arvab elevandi külje põhjal, et see on sein; neljas kõrva katsudes, et lootoseleht, ning saba kompiv viies leiab, et elevant on nagu pintsel.

Veel enne kui mõistujutt ära jutustatakse, mitte sõnade, pigem ikka pantomiimi kaudu, on mitu lühikest sõnamängu, mille keskmeks pilk ja vaatamine. Üldfilosoofiline küsimus: kas vaataja loob vaadatava või on vaadatav ikka ka iseseisvalt ja objektiivselt olemas. See on ettevalmistus mõistujutuks. Tegelikult on kogu lavaline tegevus eelmäng või ülesehitus tsirkusenumbriks, mida Anna Kristin McCarthy oskuslikult esitab.

Kuna ühtegi põnevat ja põletavat küsimust lavastuses ei küsita, siis pole ka mingi reetmine lõpp ära jutustada. Lavastuse lõpus esitab McCarthy õhuakrobaatikanumbri ja teised etendajad vaatavad seda kõike imetledes pealt. See elevant oli lakke riputatud, pöörlevast tugevast torust lahti tõmmatud spiraal, millel artist sujuvalt üles ja alla liikus. Tsirkusenumbrit tasus oodata, täielik harmoonia, eelnev vaidlus tühistub ja saab selgeks, et kõik on tegelikult üks. Kui ettevalmistuse ajal võis hoida pilku hüpnootiliselt mõjuval pöörleval spiraalil, mis moodustas iga vaatleja kujutelmas erisuguseid objekte, isegi tundeid, siis tsirkusenumbri ajal, siis kui artist seal tegutsema asus, sai selgeks, et vaatamata kõigele on too elevant ikkagi metallist toru ja ei midagi muud.

Mõned etendajad on õppinud lavakunstikoolis, mõned ei ole, ja huvitaval kombel ei ole teksti ettekandmisel mingisugust tasemevahet. Ilmselt on lavastaja Hanna Junti ja dramaturg Tambet Tuisk osavalt kõik amatöörluse ilmingud ära peitnud. Miski otseselt ei häiri ja piinlik ka ei ole. Seejuures jääb häirima lavastuse ambitsioonitus, miks liikumis- ja tantsumängudes ei mindud nii keeruliseks, nii tehniliseks ja nii perfektseks, kui seda läks McCarthy seal spiraali peal.

Üks etenduskunsti levinud etüüde on see, kui etendajad seisavad reas ja igaühel on lühike hetk rääkida oma lugu. See, millega mäng käib, on järjekord, millal keegi sõna saab. See, mida ta räägib, ei ole nii oluline. Lavastuses „Vaatamata kõigele“ moodustati struktuur, et esimesena räägib teine, siis kolmas, siis esimene ja taas teine, kaks korda järjest ja seejärel viies, viimasena neljas. Sellises stseenis tekitatakse vaatajas intensiivsust ja ootust, kas jutukord läheb alati järgmisele või põrkub tagasi, ehk jääb hoopis pikemaks ajaks ühe etendaja kanda. Läbi lavastuse olid tegijate valikud kõige vastuvõetavamad, intensiivsusega, ootustega ja paigal tammumisega ei tegeletud. Kõik voolas just nii, kuidas vaatajale oli kõige mõnusam.

Kui nimetada „mina siin räägin“ võtet kujundlikult näiteks prügikastiks, siis lavastuses toodi prügikast lavale, teadmata ja ka huvi tundmata, mis on selle prügikasti funktsioon. Neljandat seina ei lõhutud. Kunagi arendati see tehnika välja just lavalise kohalolu tekitamiseks, usutavama näitlemise meetodiks. Lavastuses „Vaatamata kõigele“ kasutatakse toda tehnikat vahendatult. Laval oli mina, kes rääkis endast, aga kindlasti ei olnud toosama mina, oldi iseendast ikkagi distantseerunud. Kiputi ennast kehastama ja nii jõuti tagasi vahendatud tegelaseni. Naljakal kombel elati ennast läbi. Ehk siis, prügikasti sisse prügi ei visatud. See seisis ilusasti aias, värava kõrval, et jätta mulje korralikust perekonnast, kes on kenasti kõik äraveolepingud sõlminud.

Katkestatud kestust oli lausete kaupa ootamatute pöörete abil vaimukalt ehitatud, kuid esituslaad oli jutustav ja dekoratiivne. Abstraktsioone ei kasutatud. Näiteks inimkobar, kes silmad kinni korraks uinunud, hakkab vaikselt ärkama. Kogu liikumiskeel oli selge. Jutustati kehakeeles lugu.

„Teen silmad lahti ja ärkan.“ – „Oo, sina ka siin.“ – „Ja see olen mina.“ – „Mis see on?“ – „See on minu käsi.“ – „Ja see minu jalg.“ – „Lähme vaikselt siit ära.“ –„Jah, lähme.“ – „Lähme nii, et keegi ei ärkaks.“

Või tantsuline trio, tegelasteks kaks meest ja üks naine: Mees 1: „Ma tahan sind.“ – Naine: „Ma tahan hoopis sind.“ –Mees 2: „Ma tahan sind.“ – Naine: „Ma tahan teid mõlemaid kordamööda.“ – Mees 1: „Ma tahan sind ilma selle teise meheta.“ – Mees 2: „Ma sind ei taha.“

Ma ei oleks nii kuri, kui noored näitlejad avastavad esimest korda prügikasti, uurivad, mida sellega küll teha saab, aga siin lavastuses ei uuritud midagi, esitati sõnu, lauseid, lugusid nii, et miski ei häiriks. Etenduskunsti „mina räägin endast“ võtet kasutati vaid näitlejameisterlikkuse puudumise katteks, lõpuks looritati läbielamise ja poeesiaga. Kui lavastuse algataja ja idee autor on tsirkuse­artist, kelle ümber kõik on ehitatud, siis oleks ju võinud tsirkusemaailma võtteid rakendada ka tantsule või tekstile. Avastada sealt midagi uut, proovida, mis juhtub. Seekord ei olnud see tegijate huvi.

Lavastuse kavalehel öeldakse, et üheainsa pilguga võib hävitada, üheainsa pilguga võib päästa. Nii elus tõesti on, aga mitte selles lavastuses. Siin toimus kõik vaatamata pilgule, isegi vaatamata vaatajale oli kõik selge. Sõnumiks sai see, et pole mõtet ise mõelda ega kujutleda, see ei muuda midagi. Veel mõttetum tegevus oleks vaidlemine selle üle, kas selle nn elevandi puhul on tegemist nuudli, tornaado või DNA ahelaga, mingeid konstruktsioone ei ole maailmas olemas. Kõik on üks ja teada, olgu sul silmad kinni või lahti. Ükski pilk ei suuda objektiivset muuta subjektiivseks. Mina vaatajana ei loe, ma ei suuda midagi teha. Kõik on vaatamatagi selge.