Kommentaar: Jumala ja venelaste vahel

VEIKO MÄRKA

„Draama” programm jättis targa ja läbimõeldud üldmulje, oli vaheldusrikas, representaabel, emotsionaalne ja üllatav. Kui suure kirju pildi seest dominandid välja noppida, siis neid leidus kaks: jumal ja venelased. Omamoodi ju vastaspoolused, sest nagu eestlased iga päev näha, kuulda ja lugeda saavad, on Venemaa saatana sigidik.

Esimese dominandi kehtestas Eesti Draamateatri „Külaline”: Freudi ja jumala vaimukas mõõduvõtt Viinis holokausti päevil, kusjuures teine mängis esimese selgelt üle. Vene-teemat puudutasid otseselt „Petroskoi” ning „Utoopia ranniku” kõik kolm osa. Osalt ka „Illusioonid”, ehkki see oli nõnda üldinimlik, et kui oleksin juhuslikult sattunud eestikeelsele etendusele, poleks ma autori ja lavastaja rahvusest vist mingit numbrit teinud. Ja kui juba Venemaa, siis ei pääse ka jumalast mööda. Vähemalt „Utoopias” ei pääsetud. Kummalisel kombel mõjusid kaks diametraalselt vastandlikku lavateost hoopis teineteist täiendavalt: „Petroskoi” peaküsimus oli „miks keegi venelasi ei mõista?”, „Utoopias” aga „miks venelased kedagi ei mõista?”. Kokku anti mõlemast teemast rikkalik, kunstipärane ja ülev pilt.

„Utoopia ranniku” ratsionaalne eleegia Venemaast mõjub praeguses Eestis lausa ehmatavalt, aga seda huvitavamalt. Mis puutub müstilisse „vene hinge”, millega demagoogid nii siin kui ka sealpool Narva jõge alatasa opereerivad, siis selle on ilmselt venelased ise välja mõelnud, et end muu maailma ees tähtsamaks teha. Tegelikult on tüüpilisel venelasel üksainus unikaalne omadus: tasakaalutus ehk ebastabiilsus. Venelast on väga lihtne endast välja viia, seda nii olmesfääris, väitluses kui ka eraelus. See on kõik.

Pelguranna elanikuna ei saa ma siiski seoses „Utoopiaga” mööda ühest valupunktist. Kuhu on siit kadunud revolutsiooniliste demokraatide, Stop­pardi kahe peategelase Belinski- (praegu Vihuri ja Tuulemaa) ning Herzeni-nimeline (praegu Puhangu) tänav? Need olid algupärased, 1950ndatel pandud nimed, mitte mingid ümbermuudetud nagu Kalinini või Gogoli. Juba ainuüksi Taavi Teplenkovi ja Mait Malmsteni oivaline osatäitmine õigustavad tagasinimetamist. Enam ei kuulu Herzen ja Belinski ainult ajalukku, vaid on ka eesti teatrilegendid. Ja mitte ainult nemad, ka Mihhail Bakunini roll nii ajaloos kui ka Tiit Suka tõlgenduses oli nii mõjuv, et väärib jäädvustamist. Eeskätt sobiks Kari tänav, sest selle algne nimi – Majakovski – kuulub hoopis teise ajastusse. Ka jumalale oleks see tegu meelepärane. Miks peaks ta toponüümikas eelistama mõistuseta loodusnähtusi rahva õnne eest võidelnud inimestele?

Septembri esimene nädal ei jätnud kahtlust: eesti teater on uhke ja hää ning „Draama” on selle väärikuse ja majesteetlikkuse paraad. Festival sobib sügiskuu haku Tartusse oivaliselt. Ütlevad ju laulusõnadki: „Kui on jõudnud sügise, / kolletanud lehed, / salatung siis vägisi / Tartu kannab mehed …” Kannab muidugi ka naised, „mehed” on laulus vist rohkem riimi pärast, sest sõnaga „naised” eesti keeles positiivset riimi ei leidu. Küllap on eesti teatrirahval salatung sama kindlalt südames nagu tudengitel, teatriteaduse õppijad on aga nädal aega topeltlaksu all.

Lõpetuseks paar kriitilisemat ääremärkust. Kõige tõsisem ja õiglasem etteheide, mida programmi kohta kuulsin, oli: „Venelased mängivad siin oma autoreid, soomlased oma autoreid, eestlased aga välismaalasi.” MTÜ Arhipelaag nakatavalt vaimukas „Tuvi” leevendas üldmuljet tunduvalt. (Osalt ka „Pure mind”, kuigi tantsulavastusena esindas see pigem internatsionaalset kunsti.) Ent ikkagi: kui me ise oma dramaturgiat ei väärtusta, siis ei tee seda ka keegi teine.

Kiusaka küsimuse tekitab ka ettevõtmise väljakujunenud formaat, mis eriti ei seostu sõnaga „festival”. Pigem sobiks „ülevaatus”. Kus on paljaste rindadega naiskorporandid sambat tantsimas, geiaktivistid omavahel suudlemas, Savisaare nuku poomine, Tartu linnapeale vahukooretordi näkkuviskamine? Võtteid tõelise festivalimeeleolu loomiseks jätkuks.