Kübaratrikid teatriveskis

Sławomir Mrożeki „Emigrandid“ on vaimukas konstruktsioon: kaks vastandlikku tüüpi ekstreemsetes oludes nagu katseklaasis.

MARIS JOHANNES

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Linnateatri „Emigrandid“, autor Sławomir Mrożek, tõlkija Hendrik Lindepuu, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Martin Mikson, helilooja Tobias Tammearu ja valguskujundaja Jürgen Jaam. Mängivad Allan Noormets, Andres Raag ja Peeter Tammearu. Esietendus 29. I Hobuveskis.

Sławomir Mrożeki emigrantidel ei ole nimesid, näidendiraamatus on tegelased AA ja XX. Kokku on saanud kaks arhetüüpsest kuju: meelsuspagulane ja majanduspagulane ehk intellektuaal ja suruõhuhaamrimees, kaks idaeurooplast Lääne-Euroopas. Vaese maa inimesed on võimalusel ikka otsinud jõukamat paika: eestlased läinud Soome, lätlased Suurbritanniasse, poolakad Lõuna-Euroopasse, nüüd ka ukrainlased tulnud Eestisse. Rääkimata neist Aasia ja Aafrika poegadest, keda Euroopa ahvatleb või kodusõda pelutab. Emigratsioon on tuline teema.

Kuidas toimib Mrożeki 1974. aastal kirjutatud tekst viiskümmend aastat hiljem, kui muutunud on olud ja inimesed? Lavastaja Peeter Tammearu toob loo Hobuveskisse ja võtab endale ampsu mõlema emigrandi rollist. Kahemehetükki üksi ei mängi, nii on Andres Raagil ja Allan Noometsal ka oma lavaaeg ning näitleja Tammearu saab publiku silme all kuninglikult muunduda. Mis on selle kübaratriki sõnum?

Küll sai naeru pugistatud, tunnistab teatrisõber, kes etendust vaatama jõudnud. „Emigrandid“ ja naljatükk – ei või olla! Imestan, sest meeles on Roman Baskini, Ain Lutsepa ja Mikk Mikiveri 1989. aasta lavastus. Kaheksakümnendate aastate surutud õhustikus tundsin ennast toona kui emigrant omal maal, inimesena, kel ainsaks lõbuks raamatut lugeda. Miks mitte jälgida rohmakat inimtüüpi ja tunda mõnusat üleolekut. Istud nagu laboris (teatris), teed inimkatseid, pärast korrastad märkmeid ja kirjutad artikli inimese käitumisest eriolukorras. Sellel ideel oli oma võlu. Mu enda mõttelend nii kõrgele küll ei küündinud, aga Roman Baskini emigrandi filosoofia läks mulle väga korda.

Andres Raagi intellektuaal peab vaatama, et ta piltlikult öeldes suruõhuhaamri alla ei jää, sest Peeter Tammearu töömees ja tema stiihia ähvardab üle pea kasvada.

Siim Vahur

Mööda on läinud 33 aastat ja olukord on pea peale pööratud: Andres Raagi intellektuaal peab vaatama, et ta piltlikult öeldes suruõhuhaamri alla ei jää, sest töömees ja tema stiihia ähvardab üle pea kasvada. Kui kunagises lavastuses tegi töömees-Lutsepp lapsemeelse rolli, mis laskis Baskinil partnerina oma mõttetegevusega taevasse tõusta ja lõppematut üleolekut ilmutada, siis nüüd on vastupidi. Mühkam-Tammearu mängib oma mängu ja raamatuinimene-Raag peab sellega kohanema, et leida oma väikesed rõõmud ja suured hetked. Aga hea partner on Andres Raag oma lavakaaslasele küll: üks tahumatu tüüp mõjub reljeefsemalt, kui arukas inimene on kõrval.

Empaatiat tunned ikka nõrgema suhtes, olgu või ideedraamas. Küll mul oli Lutsepa tegelasest kahju: ei osanud ta keelt, tappis tervist, unistas ilusast elust kui muistne pärisori – kuidas see kõlaski? –, saaks vaid ahju peal magada ja süüa sularasva. Sööma pidi vaeseke rämpstoitu (loe: koeratoitu). Mäletan, et Mrożeki tekst avardas silmaringi, sain teada, et läänes on koeratoidukonservid! Ja kui Baskini filosoof hakkas oma lihtsameelse toakaaslase arvel nalja viskama, oli mul tollest hale. Kuidas pidi üks lihtsameelne seal värviliste siltide virvarris aru saama, et see on koeratoit.

Tammearu mängitud proletaarlane asub aga kohe oma diktatuuri kehtestama. Ta on groteskne õgard, kes lõbustab ennast kulunud seksinaljadega, tunneb rõõmu väikestest sulitempudest. Vahel jääb vakka ka, pageb oma kardina taha peitu ja sööb suurest kurvastusest.

Mrożeki näitemäng on vaimukas konstruktsioon: kaks vastandlikku tüüpi ekstreemsetes oludes nagu katseklaasis. Sellele laboratooriumikatsele on lavastaja Tammearu veel ühe vindi peale keeranud. Emigrante on laval rohkem kui kaks: niipea kui vaheldub aastanumber, on uued mehed platsis. Kui nad paljunevad juba kahetunnise lavastuse ajal, mis siis rääkida elust teatrisaali ukse taga. See võte sobib Mrożeki mustrisse. Nagu ringtantsus vahetatakse kohad: sellest, kes enne olnud majanduspagulane, saab nüüd poliitiline, ja uus mees astub töörügajaks – kehad vahetuvad. Tammearu saab teha hillitsetud intelligenti, andes groteskikoorma Allan Noormetsale. Lavastus jätkub, nagu polekski midagi juhutnud.

Tegelikult juhtus küll – vaheaeg. Ja see on selle lavastuse kõige nõrgem lüli. Juba Mrożek on kirjutanud tiitellehele: näidend ühes vaatuses. Miks pinget ja lugu lõhkuda, seda enam et rollivahetus tehakse publiku silme all edukalt ära. Hobuveski pole mingi vaheajatamise ja konjakijoomise koht!

Ja nii jääbki esimene osa domineerima, teine vaatus oli nagu kähkukas metsarajal. Plumps ja punuma! Näidendi lõppu on Mrożek kirjutanud omamoodi maailmalõpu. Seda teksti ei mängita finaalivääriliseks. Tegu peaks olema mõlema mehe pankrotiga: läbikukkumise märgiks rebib üks raha ja teine oma käsikirja puruks. Käsikirja pole – kas seda pole veel kirjutama hakatudki või intellektuaali projekt jätkub? Suruhaamriga jõhkard vahetatakse välja järgmise vastu ja krahh lükkub edasi. Või on ikkagi näitlejavahetus see, mis näidendi loogika ja rütmi segi paiskab ja lõpuks laadanalja valla päästab, tõestades marksistlikult, et ajalugu kordub farsina.

Kindlasti pole lavastaja siin taotlenud peenpsühholoogia meistriklassi, pigem paksu pintsliga piirjooni tõmmanud. Andres Raag mängib oma emigranti väga ratsionaalselt ja emotsioone suurt ei pilla, tema ainus abivahend on tekst. Mida omasemaks saab mõte, seda usutavamaks tegelane.

Intellektuaali magusaid targutusi on kärbitud, sest … kesse jaksab seda jaura kuulata. Mrożekit lugedes ei tajunud, et see kraam on oma aja ära elanud. Nüüd on lavastuse tasakaal paigast nihkunud, Raagile ei antud kogu seda intelligendi ilu ja laval on ta kui edevast kostüümist ilma jäänud toreadoor, kes peab vihast härga taltsutama.

Peeter Tammearu mängulaad haamrimehena on rollist lähtuvalt Raagi omast palju jõulisem ja väga intensiivne, aga metamorfoosi järel ta lausa sulab taustaga kokku. Vaevu märkad teda, ja siis mõtled, et ikka oleks Andres Raag pidanud oma rolliga lõpuni minema. Äkki on seksika kontseptsiooni nimel sisule lõivu makstud, kuigi idee tasandil mulle see vahetus meeldib. Muidugi on vaatajal põnev vaadata, kuidas näitleja laval teist nägu ja tegu läheb. Kui eelnevat rollijoonist pole abistamas, on üleminekut keeruline doseerida, seda enam kui ise lavastaja oled. Katsu sa elegantselt bridži mängida, kui oled terve tunni turakat tagunud.

Allan Noormets peab oma tegelase praalimist aga kardina tagant vaatama ja saabub lavale muserdatud mehena finaali tegema. Võrreldes eelkäijaga ei ole ta nii vitaalne, mõjub vanemana ja on alla võtnud, ülikond ripub seljas. Enese- ja rahatapukatses mõjub ta tragikoomilisena. Meenutab nutust kodutut, kes tahab kiiresti minema pääseda. Kust … maailmast, emigratsioonist, lavalt, … tahab tagasi koju, ei tea. See on, kui näitleja teeb rolli, millel pole algust, mõtleb segaduses vaataja.

Miks meenutab „Emigrantide“ lavapilt mulle Tallinna Linnateatri lavastust „Põhjas“, needsamad musta mässitud torud – kas suurlavastusest jäi kraami üle? Ja miks ripub seal toru peal mitu paari meeste siniseid aluspükse kui talvekuulutajad. Tõsi, tegevus toimub küll talvel, aga mitte ju Siberis, vaid ikka Alpidest lõuna pool. Need rekvisiidid tekitasid hingelise segaduse, mis sest, et keegi on kusagil Mrożeki „Emigrante“ Gorki näidendiga võrrelnud. Oleksin eelistanud lakoonilisemat lavapilti, nagu Mrożekil kirjas: hallid räämas seinad, madal lagi, elektripirn laes, kaks voodit, kaks tooli, laud, kohvrid voodi all, aitab! Ainult kollane mängukoer Pluuto oleks mängus. Aga ju on kunstnik Martin Mikson romantilisema hingelaadiga. Lavastuse muusika (Tobias Tammearu) ei olnud pealetükkiv, sulandus etendusse ja toetas meeleolu, nagu peab.

Kuidas aeg annab lavastusele noodid ette! Kui elasin esmakordselt kaasa „Emigrantidele“ Eesti laval, oli see suuresti intelligendi kannatuste rada. Nüüd möllab laval suruõhuhaamrimees oma lihtsate soovidega – raha, söök ja seks. See näib olevat unisoonis kõigega, mis meie ümber muliseb, olgu meie oma hoovis, Euroopa õue peal või idapiiri taga.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht