Kui midagi polegi laita

Paide teatri ja Musta Kasti „Carmeni“ lugu, stiil, sõnum, meeleolu, tegijad, aeg, koht, publik – kõik see kokku mõjub ootamatult uudselt ja värskelt.

AURI JÜRNA

Paide teatri ja Musta Kasti „Carmen“, autor Georges Bizet, lavastaja ja tõlkija Peeter Volkonski, kunstnik Iir Hermeliin, muusikajuht Ele Sonn, valguskunstnik Karolin Tamm, liikumisjuht Jaanika Tammaru. Mängivad Laura Niils, Kaarel Targo, Joosep Uus, Karl Robert Saaremäe, Birgit Landberg, Kirill Havanski, Johannes Richard Sepping, Jaanika Tammaru, Kaija M. Kalvet, Karl Edgar Tammi ja Kaarel Kuusk. Esietendus 26. XI Paide muusika- ja teatrimajas.

Vahel juhtub, et arvustust kirjutama hakates ei leia kuidagi õiget otsa, kust jutt veerema panna – nähtu kvaliteedist või mulje tugevusest sõltumata lihtsalt ei leia seda õiget konksu. Sellistel puhkudel on hea lasta peast läbi põhiasjad, nagu lugu, terviklikkus, stiil, mõistetavus, huvitavus, ning lõpuks, kui ka need õiget hoogu sisse ei lükka, siis võrdlus, millal on varem midagi sellesarnast tehtud ja kuidas uus vanaga kõrvutades toimib.

Alles võrdlusalust otsides tabas mind intrigeeriv mõte: esimese hooga ei tule meelde ühtegi lavastust, mis sarnaneks Paide teatri, Musta Kasti ja Peeter Volkonski „Carmeniga“. Kindlasti on kogenumad, rahvusvahelisema silmaringiga teatrivaatajad näinud mujal maailmas ka selliseid lavastusi, ja ega Paide teatri „Carmen“ olegi teab mis enneolematu, ent edu pant on kombinatsioonis. Lugu, stiil, sõnum, meeleolu, tegijad, aeg, koht, publik – kõik see kokku mõjub ootamatult uudselt ja värskel, kuigi lavastuse aluseks on 145aastane ooper.

Kuidas siis mängib keskmisest palju noorema koosseisuga noorima Eesti teatri trupp üht maailma populaarseimat vana ooperit? Vahendidki on hämmastavalt vanad: tsirkusetrikid, laulumängu stiil ja vaese väiketeatri leidlikkus. Seda kõike tehakse aga niisuguse hoo ja innuga, et materjali ja interpretatsiooni kokkusobivuses ei tekkinud kordagi kahtlust. Ometi tõrgub Paide teatri ja Musta Kasti versioon kõigi suurte siltide alla mahtumast ning sunnib end vaatama mitme külje pealt.

Ooperi vaatenurk. Georges Bizet’ auks vaatlen seda lavastust esmalt ooperi vaatenurgast. Mitu korda surnuks kuulutatud ooper võlgneb oma elujõulisuse nendele paljudele, kes ihkavad ikka ja jälle näidata ja kogeda inimhääle meisterlikkust ja muinasjutu võlu. Seetõttu on tänapäevalgi ooperižanril teatav prestiiž, seda liiki muusikat viljelevad interpreedid võivad saavutada üleilmse tuntuse ja tunnustuse ning ooperimuusika sündmusi peetakse nii heas kui ka halvustavas mõttes elitaarseks.

Elujõud tuleb aga sellessegi žanrisse uuenduslikest ideedest, julgete mõtlejate ja originaalsete tegutsejatega, kes tunnevad ooperi vastu aukartuse asemel uudishimu. Nad julgevad katsetada, lammutada ja kombineerida. Muidugi elab ooper kenasti oma rohkem või vähem traditsioonilises kestas (ajastutruudes kostüümides, maalitud seinte vahel ja kõrgete parukate all), aga sama hästi elab see ka nüüdisaegses kujunduses, video ja alastuse keskel. Publikut jagub õnneks mõlemal juhul. Mõnikord vinguvad nad vastamisi küll teise eelistuse pärast, aga ooperit see vaesemaks ei tee.

Paide teatri ja Musta Kasti „Carmen“ on pigem ebatraditsiooniline ooperitõlgendus, aga mitte täielikult. Lavastajad, kes võtavad ooperit lavastades modernistliku suuna, langevad sageli šokeerimise libedale teele. Nad painutavad vana žanri ennastunustavalt oma nägemuse järgi, märkamata, et selle toimivad osad, näiteks köitev lugu, kaasakiskuv meloodia ja mitmetahulised karakterid, uuendamist ei vaja. Paide teater ja Must Kast pole seda teinud. Laval on küll draamakoolitusega näitlejad, kelle puhul klassikalisest häälekoolist rääkida ei maksa, kuid kogu trupp on tunnustusväärselt vaeva näinud, nii et muusikalisele materjalile ei ole üheski punktis silmatorkavalt alla jäädud.

Paide teatri ja Musta Kasti „Carmenit“ iseloomustab kahekordne mäng: näitlejad mängivad tsirkusetruppi, kes mängib „Carmenit“. Vasakult: Kirill Havanski (Dancaïro), Birgit Landberg (Frasquita), Laura Niils (Carmen), Jaanika Tammaru (Mercédès) ja Johannes Richard Sepping (Remendado).

Gabriela Urm

Seda enam oli esiplaanil lugu kirglikust mustlannast, kes oma armastuse tõttu otsa leidis, ja õnnetust sõdurist, kes selle esile kutsus. Ainus vabadus, millele trupp endale on võtnud, on otsus suunata kahetsev José salakaubavedajate asemel liituma tsirkusetrupiga. Muu – muusika ja karakterid – on alles, tõuseb esile ega kaota tsirkuse-burleski-kabaree tõttu mitte karvavõrdki. Boonusena on Paide teatri ja Musta Kasti näitlejad füüsiliselt nii võimekad ja kiired ümberkehastujad, et ooperi tavapublik, kes vaatab lauljate erialaspetsiifilisele lavaelu tempovaegusele sageli läbi sõrmede, ei jõua ehk laval toimuvaga sammu pidada, kui tõsiselt ei keskendu. Muide, ainus lähiajal ooperimaailmas esile kerkinud tõsiseltvõetav samalaadne lavastus on Soome Rahvusooperi „Covid fan tutte“, kus on samuti võetud vana materjal hulljulgelt ja rõõmsa absurditajuga mängida (Youtube’is täies pikkuses vaadatav).

Sõnateatri mätas. Kui vaadelda Paide teatri ja Musta Kasti „Carmenit“ sõnateatri mätta otsast, on põhierisus muidugi muusika. Suur osa eesti näitlejaist on muusikaliselt võimekad ja haritud, kusjuures paljud mängivad pilli ja laulavad ka väljaspool teatrit ning annavad välja isegi muusikaalbumeid. Ometi on „Carmen“ täiesti uus tase. Paide teater ja Must Kast ei ole taganenud suure, laialt tuntud ja tehniliselt keeruka materjali ees ning kannavad Bizet’ kirjutatu (osaliselt küll kohandatud kujul) ette julgelt ja ausalt.

Ooperikaugemal publikul (ja ka tegijail) kipub ununema, et sisuliselt on teater üks: seal räägitakse lugusid inimestest ja nende suhetest. Mis vahet seal on, et mõned laval vahel laulavad või tantsivad, hundiratast viskavad või posti otsas turnivad? Sõnalavastustki vaadates kulub tavaliselt vähemalt viis kuni kümme minutit sellele, et stiilivõti leida, seega ei tohiks avatud meelega vaatajale saada takistuseks ka teistsugune žanr.

Tegelikult toimib Paide teatri ja Musta Kasti „Carmen“ tänu tugevale ühtsele trupile niivõrd võimsalt, et ei oleks olnud suurt vahet, kui nad nootigi laulnud poleks. Lugu oli olemas selletagi: tegelased tõmbuvad, tõukuvad ja põrkuvad, sündmused rulluvad lahti minimalistliku lava ja ühetaoliste kostüümide kiuste. Omal moel ja parimas mõttes on selline lavastus suurepärane proovikivi teatrikooli tudengitele, kes soovivad näidata oma sõnalist, füüsilist ja vokaalset vormi, mängida ühtse trupina ja seejuures esile kerkida, üheaegselt traditsioonidele au anda ning halvustamata üllatada ja rabada.

„Carmen“ ei ole ooperi paroodia, vähemalt mitte ennekõike. Ses lavastuses ei vaadata ülalt alla ega pisendata kedagi, vaid jutustatakse läbini heatahtlikult ja siiralt traagiline lugu armukadedusest klouni eneseiroonia kaudu. Korraks käis etenduse alguses peast läbi mõte, et äkki on tegu brechtliku võõritusega, ent õnneks lahtus see trupi kõikehõlmavas ennastunustavas mängus õige pea. Paide teatri ja Musta Kasti mängus on olemas mõningane kõrvalpilk, aga see ei arvusta, ei halvusta ega anna hinnanguid. Ollakse lihtsalt teadlikud, mida ja kuidas tehakse, see ei sea aga esinemise siiruse ega läbitunnetatuse ette tõket.

Eesti teatriloos on „Carmen“ mingil määral ehk võrreldav kultuslavastusega „Armastus kolme apelsini vastu“ (1991, Ugala). Kui viimase tollased sotsiaalpoliitiliselt teravad vihjed ja paras kogus improvisatsiooni välja jätta, võib „Carmenist“ (arvestades esietenduse noore publiku vaimustuse üleküllust) saada praegustele noortele sama tähenduslik lavastus. Paide teater sündis enam-vähem samal ajal, kui NO99 otsa sai, aga õnneks ei saanud esimesest teise sammude kordaja, vaid täiesti uue tee rajaja. Paide teater koos Musta Kastiga on omal moel nagu NO99 rõõmsameelne väike õde. Ta mängib ja möllab, aga ei lasku räpastesse mängudesse ega ropendamisse, vaid austab eelkäijaid neilt õppides ja neid rikastades.

Muusikali kapsaaed. Muusikali vaatenurgast võinuks „Carmeni“ tuleku üle kindlasti rõõmustada: kuna see pole päris sõna ega lõpuni ooper, siis äkki pannakse midagi silmapaistvat kasvama muusikali kapsaaias. Muusikaliselt ja füüsiliselt võimekas, sõnaliselt osav ja vaimukas, sisult muinasjutuline, välimuselt värviline – täitsa nagu muusikal ju. Ometi on „Carmenis“ midagi veel, võib-olla õnnetu lõpu, võib-olla tõrke tõttu end liigtõsiselt võtta. Võib-olla on selle taga hoopis Bizet’ või Peeter Volkonski vaim, mis laval hõljub.

Tundub, et selle võrrandi võlur on just Volkonski, kes tõlkis 1982. aastal Estonia teatrile „Carmeni“ libreto ja on salaja unistanud selle lavastamisest. „Üheks tähelepanuväärsemaks nüansiks meie teose juures on kahekordne mäng. Näitlejad mängivad tsirkusetruppi, kes mängib „Carmenit“. Me oleme otsustanud etendada ooperit tsirkuse vahenditega. See on ülimalt huvitav, sest keegi ei kujutanud ette, kui palju ja kui hästi on keegi võimeline laulma, trikitama või sooritama mõlemat samaaegselt. Minu eesmärk oli teada saada, kas ja kuidas selline vorm toimib,“ ütleb Peeter Volkonski kavalehel.

Siinkohal on sobiv esile tõsta peaosalist Laura Niilsi: tema Carmen on hingematvalt võrgutav, osav, väsimatu, rabav, etteaimamatu ja siiras. Ta on naine – tänapäevane ja tugev, tundlik ja vabandusteta: „Kui sina kutsud mind teatrisse ja mina ei taha, siis võta õppust ja rahune maha!“ Ta on naine, kes soovib, tahab ja võib ning võtab kahetsemata vastu tasu oma iseolemise eest, kuid jätab maha kahetsuse ja igatsuse. Niilsi jõuline ja hurmav Carmen on haavatav ja inimlik. Ta ei ole fuuria ega meestevihkaja, vaid vastupidi – armastav, üleliia armastav naine, kes ei jää kedagi vaguralt ootama ega hakka end kellegi tarvis ümber vormima. Ta on üdini eeskujulik ja nüüdisaegne naine ning, mis pole ooperipublikule mitte vähe oluline: tema habaneera ja segidilja pole mitte ainult võrdväärne iga metsosoprani esitusega, vaid trumpab need hetkiti füüsilise taseme poolest üle.

Liikumise loogika. Ka tantsuteatri vaatenurgast võib „Carmenit“ edukalt jälgida, sest erinevalt muusikalist on liikumise loogika katkematult, sh kõnetekstide ajal viimseni paigas ja lihvitud. Usun, et nii mõnelgi koreograafil-liikumisjuhil, kes hellitab lootust muusika- või sõnateatris tööd leida, oleks kasulik jälgida „Carmeni“ võimekat truppi. See võib lati küll mõne teise trupi puhul ootamatult kõrgele kergitada, eriti kui jutuks võtta postitants, inimpüramiid ja tasakaaluharjutused, kuid tuleb kasuks meelde tuletada, et laulmiseks ei pea tingimata eeslava keskel paigal seisma.

Võrdlusmomente tuleb meelde veelgi: näiteks VAT-teatri 2011. aasta „Hea, paha ja inetu“ sarnaneb „Carmeniga“ eelkõige leidlikkuselt. VAT-teater on aastaid olnud leidliku vaese teatri sünonüüm: tolles lavastuses toodi rahvusraamatukogu pisukesse saali lõputu laas ning hobused (tõukerataste kehastuses). Toimis tookord, nagu toimivad ka „Carmeni“ puuhobused. Ooperimaailmas on olnud mitmeid lavastusi (ka Estonias on kanad laval olnud), kus elavad loomad on etendust oma ettearvamatusega õnnistanud, aga tegelikult jääb teater teatriks. Kui elav loom laval pakub elevust paariks minutiks (ja võib-olla veel paariks, kui loom teeb midagi ettearvamatut), siis osav näitleja, kes mängib looma ise või rekvisiidiga, võib pakkuda põnevust tundideks. Näitlejat ega publiku kujutlusvõimet ei maksa alahinnata.

Veel mõned juhuslikud märkmed. Mängujuht Kaarel Kuusk juhtis mängu kui lustlik, tõeliselt kõiketeadev trikster-dirigent. Müts maha Kaarel Targo ees don José psühholoogiliselt ja vokaalselt nõudliku rolli täitmise eest. Vähe on klassikaliselt koolitatud tenoreid, kes esitavad seda suurema kire ja pühendumusega, ja püüdjaid on palju. Kaija M. Kalvet – hurmavalt siiras ja lihtne Micaela, ilma et ta tunduks lihtsa­meelne ja totu. Joosep Uue agressiivselt sarmikas olek tuletas meelde, et Escamillo on siiski noor ja ihaldusväärne mees, mitte ainult ooperimaailmas tuntud hall bariton. Iir Hermeliini mõnusalt triibulised kostüümid ja vana lauamängu stiilis ruum lõid hullamiseks kõik eeldused ja suure vabaduse. Ja kas keegi on kunagi selle peale tulnud, kui hästi sobib „Carmen“ tsirkusemuusikaks!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht