Kuidas sind päästa ja hävitada

„Hella hävingu“ Mees ja Naine armastavad teineteist, aga see armastus on kummalisem kui Hieronymus Boschi maalid.

VEIKO MÄRKA

VAT-teatri „Hell häving“, autor Philip Ridley, tõlkija ja lavastaja Aare Toikka, kunstnik Illimar Vihmar, helilooja Madis Muul, valguskunstnikud Sander Põllu ja Martin Koldits, videokunstnik Sander Põldsaar, koregraaf Hanna Junti. Mängivad Henessi Schmidt ja Pääru Oja. Esietendus 19. XII 2022 Sakala 3 teatrimajas.

„Hell häving“ on kummalise üles­ehitusega näitemäng. Pikemat aega on kõik segane, siis hakkab süžeesse järk-järgult üha enam siginema valgust nagu hommikuse päikesetõusu aegu. Mässumeelsusest saab rahu, ohjeldamatust fantaseerimisest üsna realistliku sünnipäevapeo meenutus, räigetest seksuaalfantaasiatest hingeline kooskõla. Lõpp tekitab tunde, et näidendi õigeks mõistmiseks peaks seda uuesti otsast peale vaatama.

Võib öelda, et tegu on antipoodiga traditsioonilisele suhtedraamale, kus olukord, vastupidi, kipub aina keerulisemaks ja isegi meeleheitlikumaks minema. „Hella hävingut“ võib vastandada näiteks „Kaheteistkümnele vihasele mehele“, kus kõik on alguses nii selge, et poleks justkui midagi mängidagi, siis aga hakkab hargnema ootamatuste jada.

Inglise autori Philip Ridley (snd 1964) „Hell häving” (originaalis „Tender Napalm“, 2011) surub vaataja esialgu täielikku teadmatusse, hoolimata sellest, et laval on vaid kaks tegelast – Mees ja Naine – ning nende suhe, olgugi komplitseeritud, aga selles ei ole midagi üle mõistuse käivat. Peamine küsimus on, miks nad teineteist nii tõsiselt võtavad. Miks nad teineteisele ei halasta, kuigi ilmselgelt hoolivad teineteisest väga? („Püssikuul sobib su suhu nagu rusikas silmaauku.“; „Su keel on nii kare, et ma peaksin seda raseerima.“)

Kas nad ei saa reaalsust taluda või ei taha taluda? Mõlemat varianti ei saa välistada ning see näidendile pinge annabki. Dialoogis jõutakse korduvalt viieaastase lapseni, kes suri mänguväljakul pommiplahvatuses, ning see teema näib mõlemat sügavamalt puudutavat kui muu näiline fantaasiauputus. On võimalik, et Mees ja Naine on tõesti selle sündmuse koos läbi elanud. Sel juhul on reaalsuse ignoreerimine küll sama võimatu kui selle teadvustamine. Aga muidugi võisid nad lapse välja mõelda nagu ükssarviku seljas ratsutamise, võõra planeedi kolmesõrmeliste asukate päästmise ja palju muud.

Veel iseloomustab „Hella hävingut“ see, et alustatakse lõpust ja jõutakse tasapisi üha rohkem alguse poole. (Ehkki see pole väga originaalne võte – kas või Paul Kuusbergi „Andres Lapeteuse juhtumit“ meenutades.) Eks niimoodi see selgus kohale jõuabki.

Pääru Oja Mehe roll tundub vähemalt väliselt raskem. Ka teksti on tal mõnevõrra rohkem ja laiemas ampluaas. Kuid Oja üks näitlejaomapära ongi see, et tema tegelased on tavaliselt omadega tõsiselt puntras ja enamasti kaunis mõistetamatutel ajenditel. Lavastaja tahtel jääb ta visuaalselt pidevalt Naise varju ning ainult visa ja võimas enesekehtestusoskus laseb näitlejal pidevalt pildil olla – isegi natuke rohkem fookuses kui partner. Aga eks Aare Toikka selle trumbiga ka on arvestanud.

Henessi Schmidti Naine on vähemalt sama keerukas ja üldse Mehega igatpidi võrdne kuju, kaasa arvatud ohjeldamatu jutulõng. Kuid näitlejanna emotsionaalselt rohkem avatud olek ning kordumatu lavaline sarm muudavad Naise karakteri mõnevõrra sirgjoonelisemaks ja isegi helgemaks – kuigi helgus on kõike muud kui sobiv omadussõna selle lavastuse iseloomustamiseks.

Mees: „Ma olen ju siin, et sind päästa.“ – Naine: „Mind ei saa päästa.“ – Mees: „Ma päästan su, kas see meeldib sulle või mitte.“

Mõlemad rollid on rasked ja mahukad. Näidend on algusest lõpuni psühholoogiliselt pingeline, lõdvestavad stseenid puuduvad. Iga repliik kannab mõtet, kuid need mõtted on kaootilisuseni erisugused: „Kas sa tahad näha, kuidas ma puu otsa ronin?“; „No vahel on mul selline tunne, et mul on teine elu veel.“; „See pilk – selles olid nagu kogu inimkonna kannatused.“; „Ma võtan end alasti ja jooksen alla randa.“

Mees ja Naine on nagu kaks kordamööda sama teksti esitavat storyteller’it – hoolimata sellest, et kumbki keskendub näiliselt oma tõe (või rohkem küll vale) kuulutamisele. Mõlemal jätkub kannatust ja kaasamõtlemisvõimet teistki kuulata ning lahkust jutujätk tagasi kinkida. Kumbki keerutab oma jutuveskit, kuid nende tiivad põrkuvad alatihti, rütm läheb sassi, et siis uuesti taastuda. Teineteist ärritatakse, et teineteisele hoogu anda.

Kumbki roll eraldi võttes ei määra lavastuses midagi. Peamine on ikka see, et vaatajal oleks ühekorraga huvitav ja valus. Ning et see nii ka on, põhineb sujuval koosmängul. Mees ja Naine püüavad meeleheitlikult teineteisele vastanduda, aga just selle meeleheitlikkuse tõttu on nad lahutamatu paar. Sisult pole „Hell häving“ ju põrmugi sujuv, vaid lausa ehmatavalt hektiline. Dialoog on intensiivne, kuid põhineb samal määral nii möödarääkimisel kui ka partnerist arusaamisel. Peale selle räägitakse palju teineteisest kolmandas isikus. Kuigi peale dialoogi näidendis midagi ei olegi, on see hämmastavalt varieeruv, fantaasiarikas ja täpne. Naine: „Mul on veel üks granaat.“ – Mees: „Aga sa ütlesid …“ – Naine: „Ma valetasin.“ – Mees: „Ega ei ole ilus valetada.“

Formaalselt on „Hella hävingut“ lihtne iseloomustada. Toimub mõlemapoolne pidev verbaalne agressioon. Kumbki ei anna järgi, aga kumbki ei peagi järgi andma, sest selleks pole põhjust. „Lepime viiki või?“

Mõlemad fantaseerivad üle igasuguste piiride, ent teevad seda ainult selleks, et talumatut reaalsust kaugemal hoida. („Ma oskan vee all hingata. Minu vanaisa oli vaal.“; „Ma olen ema poolt osaliselt kaheksajalg.“) Ning mõlemad otsivad ka oma päriselust võimalikult vaheldusrikkaid kaadreid: Naine: „Ja siis ma mõtlesin, et ma olen nii kuradi ilus. Ma ei suutnud uskuda, et see olen mina.“; Mees: „Kurat! Ma näen välja nagu filmitäht.“ Kumbki toetab iseennast, kuid seda tehes toetab ka partnerit. Kusjuures jääb peaaegu lõpuni saladuseks, kas nad teevad tahtlikult või tahtmatult.

Mees ja Naine armastavad teineteist. Aga see armastus on kummalisem kui Hieronymus Boschi maalid. Mees väidab: „Usu mind, ma olen veel palju hullem.“ Aga tegelikult on nad täpselt ühevõrra hullud ja seega ülimalt harmooniline paar. Mida tõestab kas või see, et agressioonid püsivad rangelt sõnalisel pinnal, jalgu ei trambita ning kätega midagi selgeks ei tehta. Isegi fantaseerimise mängu­reeglid näikse olemas olevat. Ilma teineteiseta oleksid nii Mees kui ka Naine mõeldamatud. Mõlemad on üksikud saared, kuid nende vahel on sild. Väga kindel sild, ehkki peaaegu vee all.