Kunst, mis argivaatajast üha kaugemale jääb

Evelin Lagle

Väikelinnade kultuurikeskustes jõudis lavale kontsertetendus lastele Stravinski ballett-muinasjutu „Petruška” ainetel.     Ülemöödunud nädal algas Viljandis ja Valgamaal igati vastlatemeelselt ning seda mitte ainult kelgumäel, vaid ka kontserdisaalis. Lisaks lõbusale liusõidule oli lastevanematel põhjust oma pisipõnnid näppu võtta ja kultuurimajja tõtata, et üheskoos meeldiv pooltund veeta ning elavat klaverimuusikat ja tantsu nautida. 15. veebruaril sai Valgamaal ja Viljandis alguse laste kontsertetenduse „Petruška vastlad” Eesti väikelinnade ringreis. „Petruška  vastlad” on südamlik ning vahvalt vaatemänguline lavatükk, mille Igor Stravinski klaverisüidi muusikat kasutades on lavale toonud kaasaegse tantsu koreograaf Anu Ruusmaa ja pianist Diana Liiv koostöös Viljandi kultuuriakadeemia tantsutudengitega. Esmakordselt esitati „Petruška vastlaid” eelmisel sügisel Tallinnas, Tartus ja Pärnus Eesti Kontserdi noorteprogrammi „Romeo ja Julia” osana.

„Petruška” on algversioonis ballett, mille  Igor Stravinski komponeeris peaaegu sada aastat tagasi 1911. aastal legendaarse vene balletiimpressaario Sergei Djagilevi tellimusel Balletts Russes’le. Ballett tuli esmakordselt lavale Pariisis ning koreograafia lõi sellele balletiajaloo üks olulisemaid koreograafe, vene soost Mihhail Fokin. Kolmeosalise klaverisüidi versiooni seadis Stravinski „Petruškast” kümme aastat hiljem spetsiaalselt pianist Artur Rubinsteinile. Anu Ruusmaa ja Diana Liiv  on võtnud oma kontsertetenduse aluseks just „Petruška” klaveriversiooni. See kolmeosaline süit on piisavalt värvikas ja karakteerne, et luua selle ümber sisukas jutustus, mis on ühtaegu lõbusalt lustakas ning siiralt lihtne ja õpetlik. Stravinski süidi osade vahele oli sujuvalt pikitud Lepo Sumera pala „Kevadine kärbes”, mis kuulajale, kes Stravinski teost ei tunne, kõlab süidi loomuliku osana. Nimetatud muusikast inspireeritult on loonud Anu Ruusmaa ja  Viljandi kultuuriakadeemia tantsutudengid koreograafia, kasutades nii klassikalise tantsu, karaktertantsu kui ka kaasaegse tantsu liikumist. „Petruška vastlad” on lugu kahest õekesest ja nende kolmest nukust: Petruškast, maur Arapist ja Baleriinist. Lavaloo keskteljeks on vanem õde, kes hakkab jutustaja rollis lugema vana muinasjuturaamatut ning seob niiviisi tantsud tervikuks.

Esmalt tutvustab tüdruk nii oma väiksemale õele kui vaatajatele kolme  erineva karakteriga nukku ning seejärel jutustab põnevusega vastlapeost, kus peened vene rahvarõivais naised rahvatantsu tantsivad ning mustlasneiud eputavad oma uhkete lilleliste sallidega.. Etendus võlub hästi tajutud lihtsuse ning haarava vaatemängulisusega. Jutustuse sisu põhiidee on kolme nuku karakterites. Nad esindavad elus olulisi asju: elegantsi, huumorit ja kergelt kurvameelsusele kalduvat tundlikkust.  Kaunis valges kleidis Baleriin tipib väikeste balletisammudega mööda lava ringi ja teeb piruette, mis paneb baleriinielukutsest unistava väikeõe igatsevalt ahhetama. Omamoodi koomilise paari moodustavad värvilises tuttidega ehitud klounikostüümis melanhoolne Petruška ning punnis kõhuga totralt heatujuline maur Arapis. Pea nukralt norus, üks suunurk lootusrikkalt ülespidi, teine samavõrd lootusetult alla joonistatud, õhkab Petruška  kauni Baleriini poole, samal ajal kui Arapis muretu naeratusega mööda lava kukerpallitab. Kõik karakterid on väga selgepiirilised ja mõistetavad, kuid pealiskaudsed. Kui peamine sihtgrupp hetkeks unustada, tuleb tahtmine norida tegelaskujude liigse klišeelikkuse üle. End rahulikult etendussituatsiooni tagasi häälestades tuleb aga meelde, et just väljapeetud lihtsuses oli nii selle südamliku jutustuse kui tegelaste võlu.  Sama siirus, mis olemas jutustuses endas, pääseb mõjule ka kostüümides ja liikumiskeeles. Lavastuse loomisel on olnud võtmesõnaks sihtgrupi loogika – laste vahetus ja avatus. Koreograafia on selgesti artikuleeritud ja pingutuseta jälgitav, nii et ka väikene vaataja seda hoomata suudab.

Samal ajal ei ole liikumiste loomisel publikut kuidagiviisi alahinnatud ning liikumiskeelt labaselt lihtsustatud. „Petruška vastlad” on väga tänuväärne ettevõtmine,  tuues pisikese publiku ette kunsti, mis jääb argivaatajast üha kaugemale. Tegelikult ei ole tänapäeval täiend „pisike” publiku ees enam õigustatud. Klassikaline muusika ja tantsukunst on kunstivaldkonnad, mis vajavad haaravat tutvustamist peale laste ka täiskasvanutele. Publiku kasvatamise alustamine väikestest on aga igati perspektiivikas ettevõtmine. „Petruška vastlad” on mõnus näide, kuivõrd muusika ja tantsu klassikaliste vormide  abil on võimalik ka tänapäeval eluline ja nauditav lavaöö teha, mis ei pea ilmtingimata olema ülepaisutatud või tänastest tõekspidamistest irdunud. „Petruška vastlate” lavastusmeeskond on väga hästi osanud lapsi tajuda ning luua loo, mis nii sisult kui kestuselt väikesele vaatajaskonnale igati sobilik. Värviküllastes kostüümides vaatemängulised tegelased, elav muusika ning humoorikad tantsud köidavad laste  tähelepanu kogu pooltunni. Kaheldamatult ei hakka igav ka täiskasvanutel, kellele tükk on ehk lühike, kuid siiski armsalt siiras elamus. Märtsikuus oli väikestel ja suurtel tantsu- ja muusikahuvilistel võimalus etendust nautida veel Võrus, Põlvas, Põltsamaal ja Oisus.