Kunstnike hoiak

Madli Pesti

Kui „fartist talk” tahab publiku pähe süstida veel enam stereotüüpset mõtlemist, siis „Hoiak” nõuab publikult lavategevuse aktiivset mõtestamist, oma seisukohtade ja terviku tekitamist. Sveta Grigorjeva „Hoiak”, esitajad-autorid Sveta Grigorjeva, Ilona Salonen ja Üüve-Lydia Toompere, produtsent Sõltumatu Tantsu Ühendus. Esietendus 24. IV Vene teatris. Doris Feldmanni ja Kristina-Maria Heinsalu „fartist talk”, kaasprodutsent Kanuti gildi saal. Esietendus 25. IV Kanuti gildi saalis.

Siinne arutlus kahe nüüdistantsulavastuse üle on osaliselt inspireeritud Helena Krinali artiklist „Kuidas nüüdistants publikut kiusab ja miks” (ilmunud 2012. aasta „Teatrielus”), mis omakorda võtab kokku saksa teatriteadlaste Erika Fischer-Lichte ja Hans-Thies Lehmanni mõjukad teooriad performatiivsusest ja postdramaatilisusest etenduskunstides. Krinal toob veidi iroonilises võtmes esile neli viisi, kuidas nüüdistants oma publikut kiusab, s.t ei lase publikul rahulikult pehmesse tooli vajuda ega ajutegevust välja lülitada. Need kiusamisviisid ehk pigem nüüdistantsu omadused on: tantsuetendus tantsuta, reaalsuse sissetung, igavus ja üleüldine arusaamatus publiku hulgas.
On üsna haruldane, et korraga, vaid päevase vahega esietendub kaks hämmastavalt sarnast nüüdistantsulavastust. Lavastuste autorid ja etendajad on kahekümnendates eluaastates, Doris Feldmannile ja Kristina-Maria Heinsalule on see esimene suurem töö, Sveta Grigorjevale aga teine.* Kuigi Grigorjeva ise ütleb ühes intervjuus, et „Hoiakus” ei räägita identiteedist, näen mõlemas lavastuses ühe sidumispunktina just identiteediteemat. „Hoiakus” ei vaadelda küll mitte rahvuslikku identiteeti nagu lavastuses „sõp_rus_est”, vaid naise ja kunstniku identiteeti, „fartist talk’is” (rõhuasetusest tulenevalt) kunstniku ja naise identiteeti. Mõlemad on metalavastused ehk teemaks saab kunstnik olemine, laval olemise mõtestamine, teatri vahendite avali kasutamine: sisu ja vorm on neis lavastustes mitmeski mõttes põimunud.
Sveta Grigorjeva uurib koos etendajate-kaasautorite Üüve-Lydia Toompere ja Ilona Saloneniga naise stereotüüpe või, lähtudes lavastuse pealkirjast, väljastpoolt peale pandud hoiakuid naiste suhtes. Need müüdid ja hoiakud on: naine kui uinuv kaunitar, kunstnik kui mässav punkar, sensuaalne „helista mulle, mõtlen vaid sulle”-naine, omavahel võimumänge mängivad naised ja kunstnikud, naised ja meedia – naiste epateeriv talkshow.
Ka Feldmann ja Heinsalu käsitlevad stereotüüpe ja võimumänge. Nad on asetanud oma lavastuse fiktiivse reality show formaati. Lava kõrval asuval kaameraga varustatud pihitoolil avavad kaks sarnase välimusega kunstnikku kordamööda ümbrikke segaste võistlusülesannetega, mida nad asuvad siis täitma. Eesmärk selgitada näiteks, kumb kunstnik on kõvem feimikoguja.
Mõlemas lavastuses on võrreldavad võimu- või võitlusstseenid. „Hoiaku” võimumängude stseenis asuvad etendajad üksteist jõuliselt suudlema, mis kasvab üle stiilseks koreograafiaks ning jätkub ka otsese partneri puudumisel. Tõstatatakse küsimusi omavahelise suhtluse kohta ja kombatakse võimupiire, kuid eelkõige luuakse intensiivse energiaga stseen. Kogu „fartist talk’i” iseloomustab teatav brutaalsus. Ühes stseenis aelevad etendajad näiliselt ohtlikult üksteise küljes ja seljas – kes keda? Ühel hetkel võtavad tüdrukud vett suhu ja puristavad sellega üksteist. Nii seda stseeni kui ka kogu lavastust läbib teatav näilisuse tunne: ma ei usu neid seal laval, ma ei usu nende kehade intensiivsusse. Vee puristamise stseen muutubki piinlikuks ja naeruväärseks lasteaialaste hullamiseks.
Kuidas need lavastused siis publikut kiusavad?

1. Tantsuetendus ilma tantsuta. Selles kiusamise viisis ei saaks Grigorjeva ja Feldmanni-Heinsalu lavastust küll „süüdistada”. Etendustel tantsitakse. Või siiski? Jah, „pretensioone” võib esitada, sest tants ja kehaline liikumine pole kummaski lavastuses peamine tähenduse ja atmosfääri loomise vahend. Mõlemad lavastused kasutavad sõna, videot, laulu, s.t on multimeediumlikud. Nüüdisaegne etenduskunst.

2. Reaalsuse sissetung. Nüüdislavastused ei ole enam kinnised fiktsionaalsed süsteemid, mida esitatakse õhtust õhtusse muutumatul kujul. Publiku ja etendajate ühine ruumis viibimine on teadlik ja teadvustatud, siin ja praegu toimuvat sündmust tunnetatakse kehaliselt. Nõutakse publiku aktiivset kohalolu, mitte küll tingimata füüsilist reageerimist, vaid vaimset aktiivsust. See on see, mida võib pidada kiusamiseks: publikul ei lasta aju välja lülitada, vaid etendajad eeldavad lavalt tulevate impulsside mõtestamist ja neile vastamist. „Hoiakus” palutakse publikul üsna etenduse alguses lavategevusega lausa füüsiliselt suhestuda. Laval on paberrooside kuhjad. Edvard Griegi „Mäekuninga koopas” taustal mängivad Grigorjeva-Salonen-Toompere juukseföönidega, mis osutuvad uinutipüstoliks, ning kaunitarid vajuvad roosidesse unele. Kindlameelne naishääl kõlaritest juhendab publikut tütarlapsi põsesuudlusega äratama, sest enne etendus ei jätku.
„fartist talk’i” tegijad seevastu väljendasid vestluses oma selget eesmärki publikuga mitte suhestuda. Etendus jäigi üpris suletud süsteemiks, millega publikul oli raske kontakti leida. Mida taheti öelda? Vastamispüüe allpool.

3. Nüüdistantsu üks kiusamisviise on igavus. Selle tunnetamine on muidugi subjektiivne ning seda saab tekitada mitmel viisil (eriti tuntud on viis, kui laval justkui midagi ei toimu või kui mingeid stseene või liigutusi aina korratakse). „fartist talk” oli mulle igav, aga hoopiski mitte seetõttu, et seal ei oleks midagi toimunud, vaid seetõttu, et kõik oli liiga selge ja lihtne: sõnum saalile oli liiga lihtsakoeline, banaalne, ning küllap mängis rolli ka see, et samasuguse temaatika ja esitusviisiga lavastusi olen näinud liiga palju. Eesti etenduskunstnikest meenub eelkõige jõulise käekirjaga Sandra Z, kuid teda iseloomustas tugev isikupära ja vaimukus.
„fartist talk’i” puhul olid ideed laval liiga puust ja punaseks tehtud. Seevastu „Hoiak” stimuleeris vaatajat küll, andis pidevalt uusi impulsse ning vaataja pidi ajus ringi sobrama, et leida vahendid, millega nüüd lavalt tulevat dekodeerida.

4. Üldine arusaamatus publiku hulgas. Selle kiusamisviisi all mõeldakse seda, et lavalt pakutavaid märke ei ole lihtne seostada, järgnevusse seada ja mõtestatud looks vormida. Nüüdisaegsetele etenduskunstidele on omane ambivalentsus: tähendused voolavad, tähendus number üks, kaks ja kolm võivad esineda korraga, üksteist välistamata; tähendus võib olla ka miski, mida ei saa sõnastada, vaid tuleb eri meeltega tunnetada. Nimetades eelnevalt „fartist talk’i” liiga selgeks, puust ja punaseks ette tehtuks, ei välista see ometi selle kiusamisviisi olemasolu. Nimelt tekitas lavastus minus küsimuse: miks üldse selline lavastus? Feldmann ja Heinsalu esitavad justkui mittekunstnikkonna klišeesid kunstnikest. Kas nad jõudsid aga oma uuringuga kunstniku olemusele lähemale? Tegijad tõdesidki vestluses, et nad just nimelt peegeldavad klišeesid ega taha omalt poolt luua midagi uut, isegi mitte oma tõlgendust. Seega, ennekõike põhjustab arusaamatust küsimus, milline on kunstnike Feldmanni ja Heinsalu oma seisukoht. Nad ütlevad: „Elu on pealiskaudne, elul pole struktuuri.” Klišeelik lausung. Tegijad ise mattusidki esitatud klišeede kuhja alla.
„Hoiaku” puhul võib mõista publiku raskusi lavalt tulevate erinevate impulsside kokkupanekul. Kas tekib tervik või mitte? Publikule on aga mõeldud nutikas lavastuse tutvustustekst: „Kui teile meeldivad lavastused, mis põhinevad ühel kindlal narratiivil, siis see lavastus pole Teile. Kui teile meeldib vähe mõelda ja pigem lõõgastudes lavastust pealt vaadata, siis see lavastus pole Teile. (…) Kui te arvate, et tants on ainult rütmistatud liikumine/tõmblemine muusika saatel, siis see lavastus pole Teile.”
Kahest noorte etenduskunstnike lavastusest kokkuvõtvalt: kui „fartist talk” tahab publiku pähe süstida veel enam stereotüüpset mõtlemist ja pigem pakkuda 1980.-1990. aastate popmuusika saatel tunnikest lõõgastust, siis „Hoiak” nõuab publikult lavategevuse aktiivset mõtestamist, oma seisukohtade ja terviku tekitamist.

* Grigorjeva 2012. aasta debüütlavastus „sõp_rus_est” tekitas palju vastukaja ja pälvis sõltumatu tantsu auhinna. Enne „Hoiakut” esietendus Pärnus „Hullud päevad” kahasse Barbara Lehtnaga.