Kuritöö ja karistamatus

Andrus Kiviräha „Juuditis“ kaotab Olovernes pea, sest tema tõekspidamised on sajandivanused ning seal pole ruumi ei RMKga ega veel vähem mesilastega seonduvale.

RAIT AVESTIK

VAT-teatri „Juudit“, autor Andrus Kivirähk, lavastaja Aare Toikka, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Sander Põldsaar, helilooja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Henessi Schmidt, Ingrid Margus, Tanel Saar, Margo Teder ja Gert Raudsep. Esietendus 1. III Kumu auditooriumis.

Vana testamendi lisast pärit lugu Juuditi ja Olovernese traagilisest äpardusest on meie kirjandus- ja teatriloos tuntud eelkõige A. H. Tammsaare sada aastat tagasi kirjutatud näidendi „Juudit“ põhjal. Laias laastus ja mööndustega võib öelda, et selle aja jooksul on saanud peaaegu iga kümnend oma „Juuditi“ teatritõlgenduse ja ühest tüvede tekstist võrsunud tüvitekst toimibki kõige paremini siis, kui seda üle ei ekspluateerita. Kui juurde lisada ka isesugused Juuditi-loo ja Tammsaare „Juuditi“ tõmmised-tõlgendused, üks neid ka Andrus Kiviräha värske näidend „Juudit“, on pilt turvaliselt rikkalik. Kuna nii Tammsaare „Juuditit“ kui ka kogu seda temaatikat on laialdaselt käsitletud, loobun siin­kohal vastavasisulisest ümberjutustavast infolõigust.

Tõukumine või inspireerumine A. H. Tammsaare „Juuditist“ (või selle algmaterjalist) ei ole Kivirähal esmakordne. Üsna oma loometee algul kirjutatud näidendis „Suur lahing Petuulia linna all“ ajavad ivanoravalikku loba kolm Assüüria sõdurit, kelle kätte satub pooljuhuslikult lõpuks ka Olovernese pea. Kui see näidend, kus naeruvääristatakse siiski ka rumalust ja pimedat uskumist, tundus üsna lõtv Juuditi-loo tõmmis, siis nüüdne „Juudit“ on konkreetne flirt Tammsaare teosega, vahest isegi midagi pastišilaadset, kuid jäädes siiski olulises suveräänseks.

Kui Tammsaarel hakkab Olovernese laagrisse jõudnud Juudit ihaldama nii meest kui ka võimu ja kuulsust, mis Olovernese naisele vaikimisi kaela kukuks, siis Kiviräha Juuditi tahtmised on üsna vastupidised. Nüüdne Juudit seikleb tänapäeval, võib isegi öelda, et tänapäeva Eestis. Kivirähale omased võitlused on näidendis üsna mustvalgelt esitatud ja polaarsust toetab Aare Toikka lavastuses mööndustega ka Pille Jänese kunstnikutöö. Tänapäevane Juudit ei taha midagi muud kui päästa maakera. Ta teeks seda ka koos (vanade) meestega, aga nende letargilised ja konservatiivsed ihad piirnevad võimu ja Juuditi omamisega. Niisiis lööb näidendis (taas) leegitsema võitlus, kus ühel pool on vanad ja silmaklappidega minevikumehed ning teisel pool noored (ka uued) ja julged tulevikunaised.

Kuigi Kiviräha „Juuditis“ ei räägita sugudevahelisest, vaid ideoloogilisest võitlusest, võitlusest uue ja vana vahel, on siin siiski paslik meenutada kümne-kahekümne aasta taguseid aegu, kui see teema oli kirglikumalt esil. Üks tolleaegne „lahing“ oli (:)kivisildniku antiutoopiline kohtudraama „Olovernes“, mille lavastas 2005. aastal Rednar Annus. Kui Kivirähk tõmbab oma näidendis käima ökofeminiinse freesi, et mõni vana känd eemaldada, siis (:)kivisildnik laskis ühes ja samas valguses paista totalitaarsetel režiimidel ja feminismil, ent see selleks.

Kiviräha ja VAT-teatri „Juuditi“ puhul tuleb pilk heita ka ajale ja olukorrale, mil näidend valmis ja jõudis esietenduseni. Kui 2019. aasta lõpul autor näidendi lõpetas, oli Ratta teine valitsus ametis olnud tublisti üle poole aasta. Kuigi kogu selles valitsuses ajas üks häda teist taga, oli EKRE toimetamine ilmselt see, mis sundis kirjaniku võitlusse. Nii nagu (:)kivisildnik võitles oma „Olovernesega“, asus nüüd Kivirähk võitlema „Juuditiga“. 2020. aastal võttis Toikka näidendi VAT-teatri plaani, et see 2021. aasta algul välja tuua. Ei teadnud ei autor ega lavastaja plaane tehes, et tänavu hakkavadki aasta alguses läbi ja lõhki vabandatud pead lendama ning mõõk on piltlikult öeldes naise või isegi naiste käes. Reaalsed sündmused mõjutavad suuresti VAT-teatri „Juuditi“ vastuvõttu ja selle pärast võib nutta või ka selle üle naerda, aga teater peaks kindlasti rahul olema. Mulle ei meenu, et mõni teatri NO99 aktsioongi nii lõikavalt igapäevaellu oleks sekkunud.

Niisiis on Kivirähal „Juuditiga“ edastada konkreetne seisukohavõtt, õigemini see üle korrata. Sõnumi mitmemõttelisusele aega ei raisata ja eelkõige Juuditil (Henessi Schmidt) on see ka selgelt sõnastatud. Sõnumi selguse teenistuses on ka asjaolu, et nii mitmedki Tammsaare „Juuditi“ tegelased on Kiviräha tekstist kadunud ning seega on aega ja ruumi keskenduda just selles näitemängus olulisele. Schmidti Juudit läheb piiramisrõngas ning suures näljas ja veepuuduses vaevlevast linnast Olovernese (Gert Raudsep) laagrisse, et paluda temalt abi. Esialgu peaks too aitama kõrvaldada Petuulia stagneerunud lurjusest peavanema Osiase (Margo Teder) ning seejärel vabastama terve maa(kera) temataolistest lollidest ja kurnajatest vanameestest, kelle ükskõiksusega eelkõige Maal toimuva vastu ei saa Juudit leppida.

Vaatamata sellele, et Juudit kipub oma tõekspidamisi, kuhu kuuluvad ka aegade jooksul tekkinud kommete ja traditsioonide kirglik välistamine, vähemalt etenduse loogikast lähtudes liialt kordama, mängib Henessi Schmidt oma tegelase igati sümpaatseks. Ma ei tea, millised on tegelikult Schmidt hoiakud selle suhtes, mida tema tegelane räägib, aga esietendusel tundus mulle, et mitte ainult Juuditil ei olnud tõsi taga, vaid ka näitleja oli laval pidevalt Juuditi kõrval – nad toetasid ja täiendasid vastakuti teineteise tõsiseltvõetavust. Kui näitlejaisiksus ei avaldu ainult töös rolliga, vaid tõmbab oma olemusega lavamaailma laiemaks, on hea märk edukalt läbi lüüa nüüdisaegses psühholoogilises (või sellelaadses) teatris.

Kuigi lavastuses see päris selliseks ei kujunenud, on Kivirähale oluline tegelane ka Susanna (Ingrid Margus). Kui Tammsaarel on see Juuditi ümmardaja vanem naisterahvas, siis Kiviräha ja Toikka koostöös on temast saanud noor ja mässumeelne tibi, ühtlasi Juuditi kunagine ülikoolikaaslane. Ülikoolis õppimise järjepidev rõhutamine on oluline paraku ainult metatasandil, sest võitlus käib ikkagi ju n-ö endiste vastu – ja nende vastu on vaja midagi kontrastset.

Tark ja kaalutlev, peamiselt valges Juudit ning mustas nahas ja võrksukkadega elupõletaja Susanna seda igal juhul ka on. Et eksponeerida lõhet n–ö iganenud ja n–ö värske maailma vahel veelgi selgemalt, annavad sõbrannad väikses tantsunumbris mõista, et nende seksuaalne sättumus on selline, mis ajaks nii Osiase kui ka Olovernese segadusse. Küllap on David Bowie laulul „Lets Dance“ lavastuse kontekstis ka mingi muu mõte, aga nimetatud segadust külvama sobib Bowie hästi.

Kui punnitada, võiks näha Susannas Juuditi teist poolt. Kokku saaks ideaalse naise – nii maailma parandama kui ka oma lastele putru keetma. Ilma sellise soovmõtteta osutub Susanna aga mingiks klišeelikuks (noorte)komöödiategelaseks, kes on kodunt rangete vanemate tõttu jalga lasknud. Susanna kui tegelase peamine idee paistab olevat ilkumine oma hinge heitva isa üle (kes on rabi ja ilmselt mitte juhuslikult), kes on oma tütart ilmselt liig range kontrolli all kasvatanud. Küllap näitleja tegi seda, mida öeldi, aga esietendusel jäi nii tegelane kui ka selle esitus üsna õõnsaks.

Eespool mainisin, et Kiviräha võitlused on „Juuditis“ esitatud üsna mustvalgelt. Tegelikult võib tänu Susannale paista asi hoopis vastupidi, näiteks valge-mustana. Kui etenduse lõpus lähevad Juudit ja Susanna, kelles on midagi omast susannehuntlikele suunamudilastele, maailma päästma ja seejärel seda valitsema, tekib kõhedus. Nähkem siin Kiviräha ja Toikka hoiatust: vanamehed ja vanamutid, hakake päriselt hoolima, muidu kaotate oma pea ja võimule tulevad Susannad.

Üsna mõistetavatel põhjustel on meestegelased mõnevõrra vaesemas olukorras. Rahvakurnajate markeerimisega saavad hästi hakkama Osiase osatäitjana Margo Teder ning Tanel Saar, kes mängib nii Osiase paremat kätt Kabrist kui ka Olovernese abilist Pagoast. Teder mängis esietendusel oma poliittopist igati efektiivselt ehk siis tema tegelasele oli kerge mitte kaasa tunda. Tanel Saare kineetiline koomilisus oma tegelaste koloreerimisel tõi ka „Juuditisse“ hädavajaliku ja lavastust õhutava humoorika tooni.

Kuigi Olovernes võiks olla kõnealuses loos tähtis tegelane (ja eks ta faabula mõttes ju ongi), taandub ta ikkagi eelkõige fooniks või äratõukepakuks Juuditile ja kõigele sellele, mida nad koos Susannaga selles näidendis ja lavastuses taga ajavad. Gert Raudsepa keskiga trotsiv sportlik sõjaväelane Olovernes lubab esmapilgul päris tõsist vaimset tulevärki, kui toimub kohtumine Juuditiga. Kuna aga Kiviräha Olovernes on erinevalt Juuditist pärit sajanditagusest ajast, siis ei olnud siin ei Raudsepal ega tema Olovernesel mugavaid võimalusi selle ajanihke silumiseks. See saab aga saatuslikuks. Kui A. H. Tammsaarel kaotab Olovernes oma pea, sest on (ilmselt tahtmatult) solvanud Juuditi naiseuhkust, siis Kivirähal kaotab Olovernes pea, sest tema tõekspidamised on sajandivanused ning seal pole ruumi ei RMKga ega veel vähem mesilastega seonduvale. Kuid, kas Juudit oleks läinud Olovernese laagrisse, kui tal oleksid lapsed?

Nagu ikka, on lavastaja Aare Toikka suutnud genereerida ilusaid hetki ja stseene, kus saavad särada näitlejad, tegelased ja mõttedki. Kuid küsimus – ja üsna üldine – on: kuidas olla teatrilaval ajatult nüüdisaegne ilma nüüdisaega kaasamata?