Kus mina istse, seal mina itke

Teise vaatuse varjuteater annab Helen Rekkori lavastatud „Sõsara sõrmeluudele“ jutu ja liikumise kõrval kolmanda dimensiooni.

VEIKO MÄRKA

Teatriühenduse Misanzen „Sõsara sõrmeluud“, dramatiseerija ja lavastaja Helen Rekkor, kostüümikunstnik Maarja Pabunen, lavakunstnik Joanna Juhkam, maskikunstnik Sandra Lange, koreograaf Kristjan Rohioja, helilooja ja helikujundaja Villem Rootalu, valguskunstnik Priidu Adlas, visuaalsete lahenduste autor Mikk Mengel. Mängivad Rauno Kaibiainen, Sandra Lange, Kristian Põldma, Ajjar Ausma, Maarja Tammemägi ja Kat Sun. Esietendus 14. VIII Tallinnas Krulli masinatehases.

Harva juhtub, et ajalik ja ajatu saavad laval kokku nii sügava teineteisemõistmisega kui selles lavastuses. Tantsuteater on ajas veel kaduvam lavakunstiliik kui sõnateater: videosalvestisega saab teksti ja mõtet siiski liikumisest ja ruumikasutusest mõnevõrra paremini edasi anda. Pealegi on „Sõsara sõrmeluude“ puhul tegemist pigem liikumis-, mitte niivõrd tantsulavastusega. Või kui moesõna pruukida, siis visuaalteatriga. Seetõttu ei anna tavapärastes tantsuliikides orienteerumine mingeid pidepunkte.

Lavastuse sisu ei haaku aga millegi ajaliku ehk kaduvaga. See on isegi muinasjutu kohta väga saladuslik ja tume („Ma tean, et mu mees on siin. Lase mul kolm ööd temaga magada“, „Minu isa viimne soov oli, et mina ega minu õde iialgi ei abielluks“). Eesti muinasjuttudes on enamasti tegu palju pragmaatilisemate asjadega: varanduse otsimine, rikka pruudi või peigmehe püüdmine, endast lollima tüssamine koos majanduslike sanktsioonide rakendamisega jms.

Mida on sellise terava ja eksistentsiaalse kontrastiga saavutatud, peab ise nägema, kommenteerimine jääks kahvatuks. Kontrasti pakuvad ka mõned repliigid, mis kõlavad tänapäevaselt („Selleks auhinnaks on minu käsi. Võita saab ainult üks“).

Tantsuteatris on lavastajal võib-olla isegi kaalukam roll kui sõnateatris, sest sõna räägib rohkem iseenese eest, liigutus ja žest vajavad täpsemat tõlgendamist. „Sõsara sõrmeluudes“ on see eriti tähtis, sest lavastuse ilme kujundab näitlejate ühine tegutsemine, mitte efektsed soolonumbrid. Kuuest osalisest ei saa ühtegi esile tõsta, ereda kogumulje tagab ühismäng. Mängitakse lugu, mitte persoone. Pealegi pole selle lavastuse puhul kuidagi võimalik hoida lahus dramatiseerimise ja lavastamise protsessi, nii et kogu aeg tuli mõelda kahe ajupoolega.

Lugu „Kooljasööja naine“ (fotol Maarja Tammemägi ja Ajjar Ausma) tõstis lavastuse pinget tuntavalt.

Siim Vahur

Tõsi, „Sõsara sõrmeluudes“ on ka teksti, pealegi mõjuvat ja vajalikku teksti. Tekst tagab viie muinasjutu narratiivi selge eristumise, sest süžeeliselt on need küllaltki sarnased: neiu abiellub mingi saladusliku tegelasega või saab abiellumise kaudu muu jama kaela. See on siiski kivimüüri mört. Muinasjuttude sisu on ära toodud ka kava­lehel, aga ise saalist toimuvat mõtestada oli tunduvalt põnevam. Vaatajat manitsetakse enne etendust korralikult kõrvaklappe kasutama, mis on sisendusjõu saavutamiseks vajalik, aga mitte vältimatu. Vahelduseks oli elavat lavateksti päris hea kuulata ja kõige parem oligi saalis istuda, klapp ainult ühe kõrva peal.

Lavastus on üles ehitatud tugevas gradatsioonis. Esimese loo „Peni naine“ tõlgendus on pigem sissejuhatava ja ettevalmistava loomuga, ühtlasi ka kõige arusaadavam. „Jutt naisest, kes maole mehele läks“ ja „Kooljasööja naine“ tõstavad pinget tuntavalt, kuid midagi sootuks uut ei paku. Teise vaatuse esimene lugu „Sõsara sõrmeluud“ oma sünge fantastika ja mustade varjude mänguga on õhtu majesteetlik tipp ning „Ivan ja Nado“ sellele vääriline jätk ja finaal. Eriti leidlik oli nii tantsuliselt kui ka lavastuslikult Ivani ja papi tütre laulatus.

Kõige suurema austuse lavastaja panuse vastu tekitab see, et viiest muinasjutust on saanud kokku lavaline tervik, seda mitte ainult visuaalselt ja liikumistehniliselt, vaid ka sisemise loogika poolest. Üleminekud on sujuvad nagu trollibussi sisenemine peatusse ja sealt väljumine.

„Sõsara sõrmeluudes“ domineerib feministlik diskursus, tegevus hargneb arhailises keskkonnas. Ometi ei saa lavastust paigutada ökofeminismi alla. Ilmselt selle tõttu, et tants pole kuigi feministlik tegevus, pigem vastupidi. Pealegi on meeste roll muinasjuttude süžees ja seetõttu ka laval peaaegu sama tähtis. Läbiv probleem on sobiva abikaasa leidmine. Et võimalike variantide sekka kuuluvad ka koer ja madu, tuleneb ilmselt asjaolust, et meie esiemadel ei olnud omakandi meeste seast väärilisi kandidaate võtta. Või oli neil liiga lopsakas fantaasia.

Teise vaatuse varjuteater annab „Sõsara sõrmeluudele“ jutu ja liikumise kõrval kolmanda dimensiooni. Liikuv vari on midagi hoopis muud kui liikuv inimene: tal pole personaalsust, ta pole isegi reaalne, mistõttu on need stseenid eriti muinasjutulised.

Seda lavastust pole mõtet ümber jutustada. Võib ainult jälgida teed, millel aegade hämarusse kadunud inimpõlvede süngest fantaasiast moodsa visuaalse tõlgenduse vormi jõutakse. Selle tee kõiki kurve ja kallakuid Ott Tänaku kaardilugeja kombel jälgida ning hinnata oleks igav ja kasutu – kunst ei ole sport. „Sõsara sõrmeluud“ on nautimiseks, mitte analüüsimiseks.

Eesti tantsulavastustest olen kõige rohkem näinud Aleksandr Pepeljajevi ja Renate Keerdi omi. Kui Helen Rekkorit nendega võrrelda, siis lähendab tugeva narratiivi järgimine visuaalsete vahendite abil teda Pepeljajevile, ütlematajätmise ehk saladuslikkuse võlu aga Keerdile. Sellega ei taha ma öelda, et Rekkor on sama hea kui need kaks kokku, vaid et ta on kusagil nende vahepeal, vähemalt praegu.

„Sõsara sõrmeluude“ suurim puudus on lavastuse liigne lummavus. Lumm aga on kergesti haihtuv hingeseisund. Priit Strandbergi Hardi Tiidust („Vana klaver“) annab pikalt mäletada, „Sõsara sõrmeluude“ tegelaskujudel sellist selgroogu pole.

Ei saa mööda ka mängupaigast. Krulli kvartal Kalamaja ja Kopli vahel pakub omaette elamuse. Eeskätt oma arhitektuuri eklektilisusega, milles domineerib kaks kihti: tsaariaegne konstruktiivne ja soliidne ning nõukogudeaegne maitsetu ja lohakas. Peale selle rabab kvartal mahajäetusega. Krullil on ju kuulsusrikas ajalugu. Eriti tore oli see aeg, kui tehas kandis nime Punane Krull (1940–1941), mis tähendab sisuliselt ju punast kapitalisti. Hilisem nimetus Tallinna masinatehas on tunduvalt kahvatum, ehkki adekvaatsem.

Muinasjutuline tantsulavastus siia vormiliselt ehk ei sobi, aga seda pole vajagi. „Sõsara sõrmeluud“ on sedavõrd kaasakiskuv ja nõuab ühtlasi kaasamõtlemist, nii et ümbrus ununeb. Pealegi algasid etendused kell kümme õhtul, kui augustis on juba nii pime, et eksterjöör terendus üsna ähmaselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht