Kuuma teadmata ei ole võimalik külma tunda

„Onu Bella tähestikus“ üksnes näidatakse labasust, kuid seda ei mängita läbi ega lahti ning sellele ei pakuta dünaamiliseks vastukaaluks intellektuaalset ja nn kõrget.

MADIS KOLK

Eesti Draamateatri „Onu Bella tähestik“, autor ja lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, valgus- ja videokunstnik Rommi Ruttas, helikujundaja Lauri Kaldoja, koreograaf Märt Agu. Mängivad Tõnis Niinemets, Hilje Murel, Inga Salurand, Karmo Nigula, Lauri Kaldoja, Jüri Tiidus, Ivo Uukkivi, Anne Türnpu, Liisa Pulk, Johannes Tammsalu, Eret Kuusk ja Maribel Lasn, bändi koosseisus Ahto Abner, Marvin Mitt, Indrek Mällo ja Kristjan-Robert Rebane. Esietendus 10. VIII Noblessneri valukoja Nobeli saalis.

Pool- või pseudodokumentaalse ning paljudel ka endal läbi elatud lähiajalugu käsitleva kunstiteose puhul on mõistetav, et hakatakse võrdlema elu- ja fiktsioonitõde. Näiteks soovitatud Mati Talvikul pärast Urmas Vadi ja Jaak Kilmi „Kohtumist tundmatuga“ lausa kohtusse pöörduda, kuna pole ju ometi tõsi, et telestaari tegi temast talle pähe kolinud marsielanik.

Faktide moonutamisel võib olla ka kunstiline lisafilter, nii nagu hindas üks prototüüp Mihkel Raua „Musta pori näkku“: „Pilditu mehe mälestused ajast, mida ta arvab, et mäletab.“ Kunstitõde võib olla elutõest üldistusjõulisem, kui see teisendav filter on teadlik ja terviklikult välja peetud. Etendust vaadates tuleb omaks võtta lavastaja mängureeglid ning mitte otsida sealt seda, mida pole kavatsetudki.

Julgus minna labasuse piirile. „Onu Bella tähestiku“ puhul on mitmele faktimoonutusele juba kriitikas tähelepanu juhitud: näiteks Aarne Valmise tegelas­kuju või Peeter Volkonskilt laenatud redelinali. Sellesse lahtrisse võiks lisada veel ka Karmo Nigula kehastatud Linnar Priimäe, kes laval Merle Jäägrit Mercaks kutsub, kuigi asjaosaliste sõnul kasutanud lavastaja „Salomé“ proovides rangelt nimekuju Merle. Ühesõnaga, kõik see võiks olla põhjendatud, kui see kuulub teadlikult lavastajakontseptsiooni – seega tuleb esmalt küsida, milles see kontseptsioon seisneb.

Mitmes intervjuus on lavastaja öelnud, et sündmusi näidatakse peategelase vaatepunktist, kõik toimub n-ö Onu Bella peas, mida ka Tõnis Niinemets kohe etenduse alguses ütleb. Fookuses on Onu Bella, mitte Igor Maasik, ning olulisel kohal on ka üleminekuajastu avamine praegusele vaatajale, arusaam, et tollane ja tänane vabadusemõiste erinevad. Lavaesteetika mõtestamisel tuleks teadmiseks võtta ka lavastaja osutus, et ennekõike olid Onu Bella ja ta lähimad kaasvõitlejad ikkagi intellektuaalid ning kõrget ja madalat, ülevat ja labast ei tohiks eraldada, vaid need eksisteerivad koos.¹

Viimane võiks Onu Bella ülima teadlikkusega loodud karakterit arvestades olla võti. Vaatamata oma sõnumiselgusele ja -kindlusele usun, et ka Moppelit ennast koormab kohati poliitilise lavastaja kohustav seisus. Mäletan aga ka tema päris esimest tööd, lühilavastust „Leib“ põimikus „Pikk pink“.² Vähe sellest, et juba seal võis näha Moppeli edasistegi lavastuste trupi põhituumikut, avanes selles ka tema andelaad ja huumorimeel: lopsakas mängulust ja julgus minna labasuse piirile, seda niimoodi läbi mängida, et kujund tervikuna ei jää labaseks. Sellist mängurõõmu sai ta ehk tunda ka näiteks sarja „Naised vormis“ stsenaristina, kus iseenesest tõsiste teemade ümber tehti süüdimatut ja sundimatut nalja.

„Onu Bella tähestik“ võiks olla sarnane hullamisvõimalus, kuid võib-olla liiga aukartustäratava ja tegelikult üleliigse ülesandepüstituse tõttu – selgitada publikule ajastut – üksnes näidatakse labasust, kuid seda ei mängita läbi ega lahti. Põhiprobleem ongi vahest see, et sellele ei pakuta dünaamiliseks vastukaaluks intellektuaalset ja nn kõrget.

Eesmärk selgitada ajastut. Heili Sibrits heidab ette, et laval kujutatakse kõiki tegelasi ohmakatena ning sellega „meiemehestatakse Onu Bella“.³ Ma ei ole päris nõus väitega, et Meie Mees on „kohaliku muusikaäri üks madalam nimetaja“, keda ei tohi Onu Bellaga ühte patta panna, kuid klaarigu seda probleemi mõni tulevane dokumentaalne suvelavastus. Ometi mõtlesin minagi, miks mõjub lavastuses ansambli Öörahu loomine Onu Bella kodus nagu animasari „Beavis & Butt-Head“. Kas seegi teenib eesmärki selgitada ja üldistada ajastut? (Nimetatud sari alustas küll 1990. aastatel, kuid läbi selle ajastu oletatavate prillide üldistatakse lavastuses ka Onu Bella fenomeni, ehkki Öörahu oli varasem nähtus.) Sel juhul kellele? Kas sellest piisab? Keda siis tänapäeva teatri­vaatajale sellisena tutvustatakse, kas tõesti kitarri­virtuoos Halvo Liivamäge ning Öörahu üht alussammast ja ideoloogi Tarmo Linnast?

Kuigi mu isiklik huvi Onu Bella vastu jahenes pärast Öörahu lagunemist, ei saanud ma siiski aru ka Meelis Mälgandile ülekohtuselt omistatud tolguse­kuvandist. Usun, et see ei ole hinnang konkreetsetele inimestele, vaid esteetiline filter ja kunstiline võti lavastaja kujundisüsteemile. Ent millisele siis? Kui tegevus toimub „peategelase vaate­punktist“, siis kes nägi selliselt nii oma publikut kui ka oma kaaslasi? Pea­tegelane ei olevat ju mitte Igor Maasik, vaid Onu Bella, seega, kas see annab vastava põhjenduse?

Moppel on võtnud enda ülesandeks seletada publikule ajastu olemust, kuid ta ei anna neile võimalust kogeda tolle ajastu tundeid. Ta omistab publikule juba ette lihtsustatud ja vägivaldselt paika pandud vaatepunkti ning veeretab vastutuse vaatajale, mitte ei pane ennast teadlikult tanki, nagu seda tegi Onu Bella. Võtme sellisele suhtumisele annab stseen, kus intervjueeritakse Rock Summeri külastajaid ja selgub, et kõik justkui teavad laval toimunud seksuaalvahekorrast, aga keegi pole seda oma silmaga näinud. Nõnda omistabki Moppel oma lavalised lihtsustused igilollile publikule, kelle rolli kaasati reaalne etenduse­publik.

Moppel ütleb, et kogu see Onu Bella lugu töötabki ainult taustsüsteemis, tänapäeval selline asi enam ei toimiks.⁴ Aga seda taustsüsteemi ei kujutata lavaliste vahenditega. Seda tehakse küll loenguvormis, aga publikule ei looda tajuekvivalenti tollasest vabaduse ja tsensuuri vahealast, mida tänases päevas läbi elada.

Korraks tuli see esile dokumentaalkaadris, kus Vahur Kersna intervjueerib laululast teemal, mille poolest erineb neeger tavalisest inimesest. Kui lavastuses kujutatud ajastul oli esmalt saavutatud vabadus, mille sümboliks oli laval Alo Mattiisen, ning Onu Bella uuris, kui kaugele saab vabadusemõistet venitada, nii et publik selle eest ka maksaks, siis tänase vaataja pani kihistama üle kolme aastakümne tagune õigus käsitleda karistamatult ja pretensioonitult ülalmainitud teemat.

Moppel naudib sellist nalja ka ise, enamikus tema töödes on mõni selline vabastava huumori koht, kuid ta ei lähe sellega justkui lõpuni, vaid paneb tänapäeva trenditeadliku sotsiaalteadlase kombel õigesse kohta joonealuse viite. Öeldes, et praegu pole ühiskonnas selliseid tabusid, nagu Onu Bella ajal,⁵ teab ju Moppel ka ise, et see ei ole tõsi. Kui lavastuses öeldakse, et Onu Bella tahtis olla nii punk, et isegi punkarid ei võtaks teda omaks, siis Moppelil on eeldusi olla lavastajana nii feminist, et isegi feministid ei võtaks teda omaks. „Onu Bella tähestikus“ ta seda võimalust ei kasuta ning seetõttu ei saa ka vaataja sisse elada tolle ajastu meeleoludesse.

Meisterlik karakterigalerii. Publikust hüppab välja Anne Türnpu šokeeritud moraalijünger, kes on aga juba ette ära lahterdatud ja tühistatud. Tunneme temas ära nõukaaegse pedagoogi koondkuju, muigame kohusetundlikult ja paneme ta tolmunud riiulile tagasi, aga meile ei anta võimalust näha temas näiteks Paide bussijuhti pildistavat poliitikut, kuigi see võiks meile elustada ka Onu Bella ajastu dilemmasid, valikuid ja riske. Ühegi protsessi sisemisel dünaamikal ei lasta esile tulla. Anne Türnpu kehastab meisterlikult tervet galeriid koomilisi karaktereid, kuid on kahju, et hea näitleja pandi sportlase kombel koomikat sooritama (vihjates põgusalt isegi Onu Bella aktualiseeritud kvääritemaatikale), kuid lavastuse üldises eklektikas ei hakka see rollivõrgustik elama tähenduslikku elu, vaid paraku tühistab iga kehastatud üksiktegelase.

Kuidas siis ikkagi rääkida Onu Bellast nii, et ei räägi Igor Maasikust? Tõnis Niinemets iseloomustab oma ülesannet „lavalise võitlusena iseenda kui kuvandi ja iseenda kui inimese vahel“⁶, kuid just seda võitlust ju ei näidatagi. Ei küsita, miks ja kuidas tekkis ühel intellektuaalil mõte luua selline lavategelane ning mis valikuid ja loobumisi see talle tähendas. Nagu juba öeldud, lavastuse põhimotiiv ongi labasus, aga ilma seda peegeldava ja tasakaalustava intellektuaalsuseta. Selleks et aru saada, et vesi on külm, peame kuuma teadma.

Ülelibisev viide Onu Bella noor­põlvele (ilmselt inspireeritud raamatust „Ma võtsin viina“) näitab keemiahuvilisi poisse kuivkäimlas plahvatust korraldamas, seejärel jääb lava ehtima plastmassist peldik, omamoodi kommertskultuuri sümbol. Keemik õhkis vana maailma, teadmata veel täpselt, milline on uus. Onu Bella loobumist aktiivsest lavaelust näidatakse justkui nukra kaine­nemisena, kus staar mõistab, et tema eeskujul on sündinud juba palju labasuselaulikuid, keda ei ole ajendanud aga intellektuaalsed impulsid.

See on lavastaja teadlik valik ja siin ei tahaks küll kriitikuna kaasautoriks trügida, lihtsalt kripeldama jäi mõte, et ehk avanuks nii Onu Bellat, Igor Maasikut kui ka ajastut ikkagi ka ajalooline fakt tema aktiivsest lavategevusest taandumise kohta, mis sattus kohakuti 1995. aasta riigikogu valimistega. Onu Bella, kes oli meie popkultuuris mitme uue suundumuse teerajaja, magas poliitikasse minekuks maha 1992. aasta valimised, kus kajastus rohkem see üle­mineku­aja performatiivsus ja ambivalentsus. Kolme aastaga jõudis meie poliitmaastik juba tõsineda ning ei kuningriiklastel ega Tuleviku Eesti Erakonnal enam oma poliitilist nišši polnud. Seda kuni 2003. aastani, mil Res Publica tõi riigikokku tervelt kaks kolmandikku Kreisiraadiost. Aga mõte investeerida oma kapital poliitilise ja majandusliku kasu nimel poleks kuidagi määrinud Onu Bella tegelaskuju, pigem ehk täiendanuks tema palju­viidatud triksteri­olemust.

Kontseptuaalne lõtvus. See teatav kontseptuaalne lõtvus kajastub osalt ka lavalistes lahendustes. Osa tegevust kuvatakse kaamera kaudu ekraanile. Kui Inga Saluranna laval esitatud ajalooloengud tekitavad oma didaktilisuses küsimuse, kellele ja milleks, siis samas võtmes hakkavad tööle ka näitlejate kaamerale esitatud repliigid. Aeg-ajalt vaatab kõneleja otse kaamerasse, seega publikusse. Ta ei loo silmsidet kaamera taga oleva inimesega, nagu enamasti intervjuude puhul tehakse. Ka ei zoomita kõnelejat nii lähedale, nagu näiteks teatri NO99 või Ekspeditsiooni lavastustes, kus see võte mõjub tegelase sise­kõnena – ka monoloogil on alati mõtteline vestluspartner. Ei, otsa vaadatakse mulle kui publikuliikmele, kuid lavastus­terviku eklektilises esteetikas ei saa aru, kas sellega kajastatakse kunstilise kujundina üleminekuaja dokumentalistide teatavat professionaalset rabedust või võimendatakse publikule antud vastutajarolli, tehakse n-ö eepilist teatrit.

Koreograaf on rõhku pannud rahvatantsujoonistele, aga muudes tantsu­stseenides, näiteks striptiisis, on ta jätnud näitlejad vaid tegevust markeerima, mitte lasknud mõjule pääseda korduste esteetikal. On tajuda, kui palju mõtteid ja näitlejaenergiat on tegelikult sellesse lavastusse panustatud, kuid kuna ei ole tehtud otsustavaid valikud, kipub tervik jätma mulje, et teatrikunsti olemus ei võimaldagi labasust koos intellektuaalsusega kujutada.

Rohkem igatsenuks selliseid stseene, nagu „Onu Bella paradiisi“ klipi filmimine botaanikaaias, kus Ivo Uukkivi vanemoperaator oma nooremat kolleegi õpetades suudab korraks labasusele sellise vindi peale keerata, et see mõjub esteetilise valikuna ja haakub Moppeli eespool tsiteeritud taotlusega. Või tundliku dramaturgia ja performatiivsusega esitatud intervjuu, kus Üllar Jörberg (Lauri Kaldoja) korduvalt kasside nimesid küsib. See on otsene, kohapeal täies kohalolus loodud situatsioonikoomika, mis ei viita stseenist välja ega hakka seetõttu mõjuma ka näiteks osutusena seniilsusele vms. See on just see intellektuaali loodud labasus, täie teadmise ja vastutustundega, mida Kertu Moppel Onu Bella puhul väärtustab, kuid lavastuses koguveenvuses esile ei too.

1 Vilja Kiisler, Kertu Moppel: lõpuks teen ikka seda, mida ise tahan. – Eesti Päevaleht 18. VIII 2023.

2 Pikk pink. Tallinna Linnateater, esietendus 23. XI 2009 Hobuveskis.

3 Heili Sibrits, Täna mängime Onu Bellat. – Postimees 15. VIII 2023.

4 Vilja Kiisler, Kertu Moppel: lõpuks teen ikka seda, mida ise tahan. – Eesti Päevaleht 18. VIII 2023.

5 Andrei Liimets, Kertu Moppel: Onu Bella „Ma võtsin viina“ sai rahva hümniks, see oli märgiline teos Eesti muusikaloos. – Eesti Ekspress, 9. VIII 2023.

6 Tiina Kruus, Tõnis Niinemets: meil on Onu Bellaga üllatavalt palju ühist! – Eesti Päevaleht 22. VI 2023.