Kvaliteetne põhjamaine tantsukompott

Oslos korraldatud ülevaatefestival „Ice Hot“ näitas, et Põhjamaade tantsukunstis on esile tõstetud füüsilisus – keha ja selle tantsutehniline valdamine laval.

MONIKA TOMINGAS

Põhjamaade nüüdistantsuplatvorm „Ice Hot“ 9. – 14. XII 2014 Oslos.

Ülevaatefestivalil „Ice Hot“ näidati peamiselt tantsuprodutsentidest, -kunstnikest ja -armastajatest publikule Põhjamaade nüüdistantsu viimase kahe aasta parimaid töid kogu nende mitmekesisuses. Žürii sõelast olid pääsenud läbi oma tööd näitama nii uued kui ka vanad tegijad. Kahju on vaid sellest, et eestlastest oli festivali nautimas alla kümne inimese. Ometi on tegemist oivalise võimalusega tutvuda sellega, mida tehakse praegu Põhjamaade tantsukunstis, ning leida kontakte.

Eesti nüüdistantsu üldpildiga kõrvutades olid Oslo lavastused professionaalsemad: seda liikumistehnika, valguskunsti, ideede mitmekesisuse, aga ka teostuse poolest. Mitmel etendusel tabasin end mõttelt, et Eestist selliseid tantsijaid eriti ei leia, ning olin lummatud tantsukunstist, millelaadset ei ole siinmail juba ammu kohanud (või kui, siis mõnel külalisetendusel). Jutt ei käi ainult efektsetest jalavisetest ja trikkidest, vaid stiilide sulamist ja kehakasutuse meisterlikkusest.

Eesti nüüdistantsus on praegu valdavalt esil kontseptuaalsus. Vahel kohtab muidugi ka füüsilisust (Külli Roosna ja Kenneth Flaki, Renate Keerdi ja Kompanii Nii ning Karl Saksa lavastustes), kuid pigem on need üksikud sähvatused. Põhjamaadel domineerib füüsiline tantsukunst. Festivalil nähtuist olid vaid kaks kontseptuaalsed tööd: soomlaste Anna Maria Häkkineni ja Jarkko Partaneni algselt tantsufilmi vormis ilmunu põhjal tehtud lavastus „Naudi mu džokit“ („Dig My Jockey“), mille märksõnad on „mängulisus“, „erootilisus“ ja „võim“, ning norralaste trio Berstad-Helgebostad-Wigdel „Maa tüdruk“ („Jordjenta“/„Soil Girl“), mis toob oma veidruses meieni poolimprovisatsioonilise lavastuse inimlikest saladustest ja kaduvusest. Kui esimene oli väga tervikliku kontseptsiooniga ja rahulik – kaamera ees demonstreeriti piitsa kaasabil erootilisust ja domineerimist –, siis teine tekitas pealtvaatajates õõva. Kolm naist käitusid laval nii hullumeelselt, jooksid, karjusid, rabelesid puhuritega penoplastihunnikus ja manipuleerisid pimedusega, et korduvalt tekkis tahtmine saalist välja joosta. Polnud just meeldiv emotsioon, kuid ka sellist lavastust pole Eestis näha olnud.

Kuna käisin kaks aastat tagasi ka eelmisel „Ice Hot’il“ Helsingis, ootasin nii mõnegi koreograafi ja trupi etendust suure huviga. Kahjuks osutus täielikuks pettumuseks Norra nüüdisballetitrupi Carte Blanche seekordne Hooman Sharifi töö „Varjud on hääletud“ („Shadows Remain Silent“) vs. eelmisel korral nähtud Sharon Eyali ja Gai Bachari lavastus „Laibakõnd“ („Corpse de Walk“). Carte Blanche’i tantsijad on täiesti tipptasemel liikujad, kuid vastnähtud lavastuses oli vaid rohkelt mõttetut tõmblemist sotsiaalse dünaamika ja kollektiivis indiviidi koha uurimise sildi all. Koreograafi töö oli jäänud tegemata.

Teine oodatud koreograaf Kenneth Kvarnström ei vedanud aga alt. Helsingi Tantsukompanii endise kunstilise juhi seekordses lavastuses „Sinasinasina“ („Youyouyou“) Kulturhuset Stadsteaterniga käsitleti väga mitmetahuliselt surma teemat ja individuaalsuse kadumist. Korduvalt olid tantsijatel peas maskid, mistõttu ei jäänud silm üksikut liikujat vaatama, nagu sageli juhtub. Avastasin ennastki tavapärasest rohkem jälgimas gruppi. Lavastus oli huvitav, heade tantsijate ja eriilmeliste sündmustega, kuigi kogu tunniks täispinget vahest siiski ei jätkunud.

Esimest korda puutusin kokku sellise kogemusega: lavastuses on justkui kõik olemas, kuid ikkagi on erakordselt igav seda vaadata. Soome raudvara Su­san­na Leinoneni ja tema kompanii lavastuses „Drill_2“ („Kaira_2“) oli tõepoolest kõik olemas (väärt tantsijad, valgustus, sisuliin, tehniline liikumine), ent ikkagi oli see minu elu kõige pikem ja venivam tantsuetendus. Liikumine oli nii erakordselt monotoonne ning sisu veniv ja segane, et vaatamata higipiiskadele, mis pärlendasid etenduse lõpus kummardama tulnud tantsijate palgeil, ei innustanud nähtu tegijatele tuliselt plaksutama.

Kõige lühema lavastuse tiitli saab Tine Salling oma teosega „Meie vahel“ („Entre Nous“). Etendus kestis 15 minutit ning oli meie mõistes kui üks üle keskmise „Koolitantsu“ töö – märkimisväärne, et selline lavastus jõudis sellisele festivalile. Töös oli küll rohkelt tänapäevast suheteteemalist ühiskonnakriitikat, kuid tantsijatel polnud piisavalt karakterit, et esitada house-tantsu ja lugu välja mängida.

Nüüd saagu nimetatud viis lavastust, mis Oslo „Ice Hot’il“ mulle tõesti korda läksid ning mida soovitan võimaluse korral ka teistel vaadata:

Tentacle Tribe’i „Kellelegi ei meeldi pikseldatud kalmaar“ („Nobody Likes a Pixelated Squid“). Kanada-Rootsi duo lavastus pakkus oivalist liikumiskeelt: hiphop ja breik said kokku nüüdistantsu ja kontaktimprovisatsiooniga. Seda kõike nii sujuval, loomulikul ja haaraval moel, et ilmselt toob see paljud nüüdistantsu juurde nii harrastaja kui ka publikuna.

Zero Visibility Corpi & Ina Christel Johannesseni „Maa või motell“ („Terra O Motel“). Poolteist tundi kestva lavastuse pealkiri võiks olla ka „… ja elu kulgeb“. Sellest kulgemisest olenemata on lavastus täis sündmusi, mille tegevuskohaks on minimotell laval, teemaks inimsuhted, mis tuuakse meieni nii tantsukeeles kui ka emotsioonide kaudu. Liikumine on meisterlik ja kõik kuus tantsijat loovad oskuslikult areneva karakteri. Etenduse lõpuni jäävad painama küsimused, kus on see motell, miks nad ei julge sealt lahkuda (üks naine teeb küll korduvalt katset) ning miks just need inimesed on omavahel kokku saanud. Etenduse lõpu lausekildudest saab aru, et motellis on saanud kokku neli soomlast ja kaks serblast. Kogu selle ilu taustal vastuseid ei sünni, jäävad vaid küsimused.

Ima Iduozee „See on pealkiri“ („This is the Title“). Soome noore andeka koreograafi lavastus oli peaaegu täiuslik: laval koreograaf ise, kes valdas meisterlikult oma keha nii nüüdistantsus kui ka breigis, taustaks elektrooniline muusika ning põrandale näidatud projektsioon. Ainus puudujääk oli vahest see, et lavastusest oli raske välja lugeda valikute ja isiklike sisebarjääride teemat, nagu tutvustuses lubatud, kuid ka ilma selleta oli kõik paeluv. Saladuskatte all vihjan, et Ima Iduozee tundidest saab võtta osa tänavu Viljandis korraldataval „Notafel“.

Iceland Dance Company & Helena Jónsdóttiri „Episoodid“ („Episodes“). Lavastuse märksõnadeks olid „nostalgia“ ja „teatraalsus“, visuaalidena näidati taustal lõike tantsijatest vanadel filmilõikudel. Huvitava lahendusena valmistusid tantsijad laval justkui etenduseks, kuid esinema tormasid hoopiski kulisside vahele, kust vaatajatele paistsid vaid nende varjud.

Granhøj Dansi „Kevadpühitsus – pikendatud“ („Rite of Spring – Extended“). See lavastus ei ole märkimisväärne mitte ainult sellepärast, et Stravinski pärijad lubasid muusika vahele tekitada pause ja seeläbi etendust pikendada, vaid ka seetõttu, et see teos on valitud Taani aasta parimaks tantsulavastuseks. Vastupidiselt tuntud versioonile, kus paganliku ohverduse käigus tantsib neitsi ennast surnuks, näidatakse meile, kuidas poisist saab mitmesuguste riituste läbi mees. Poleks arvanudki, et see võib olla nii keeruline. Lavastuses õpetab salk mehi noorele poisile, kuidas käituda, mida süüa, kuidas tantsida ja riietuda. Seda kõike rohke ketšupi ja alastuse saatel. Huvitav on aga see, et alastust käsitletakse seal kui Antiik-Kreeka mehe­ideaali: kõik on väljapeetud ning meie ette tuuakse ka tuntud antiiksete skulptuuride poose (kes ei mäletaks ajalooõpikutest Myroni „Kettaheitjat”). Humoorikate ja ka tõsiste proovilepanekute abiga saab poisist lõpuks mees, kuid õhku jääb küsimus, kas ta ise tahtis seda või on see pigem ühiskonna surve.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et Põhjamaade tantsukunstis on rikastest tehnilistest võimalustest olenemata siiski esile tõstetud keha ja selle tantsutehniline valdamine laval. Selles jääme oma põhjanaabritele silmanähtavalt alla.