Lasteteatri suhtlusarhitektuur

EVA-LIISA LINDER

Vaadanud teatri aastaauhindade žürii liikmena eelmisel aastal ära mitukümmend laste- ja noortelavastust, hakkas üha enam tunduma, et peamine veelahe ei jookse lavastuste tehnilise taseme vahelt, vaid teatrikontseptsiooniti – ruumikasutuse, publikusse suhtumise, lava ja saali rollijaotuse seisukohast. Põhiküsimuseks kerkis, kuidas lasteteater suhtleb oma publikuga?

Lasteteatri puhul on ju tegemist ilmselt ainsa kunstivormiga, kus tagasiside on reaalajas kuuldav ja nähtav, teatri erijuhuga, kus kutseliste mängijate vastas on seltskond, kes igapäevaselt mängib veel rohkem. Publik, kes ei ole veel kooldunud koodide järgi, ei kanna kultuurse inimese kitiinkesta. Seltskond, kelle maailmataju on peamiselt visuaalne, ruumi- ja atmosfääritajuline, mitte tekstikeskne.

Nii ongi küsimus, kuidas teatritegijad leiavad õige suhte selle erilaadse publikuga, „näevad“ teda või „ei näe“? Kas nad kuulevad lapsi nii otseses kui ka ülekantud tähenduses? Kas lasteteater on „raamatulugemine“ või „pildi sisse minek“? Kas lapsed õpivad ainult märkama, et midagi on pildil valesti, või ise pilti muutma? Millise suhtluskogemuse teater annab? Kas ollakse selles ruumis sees või ruumist väljas? See, millise suhtlusmudeli järgi lapsi harjutame, määrab, kuidas nad õpivad ühiskonnas käituma. Siin on küsimus ka teatriontoloogilises lähenemises ja ruumiteadlikkuse astmes.

Seega jälgisin kontrasti vabade, mänguliste laste ja enamasti neljanda seinaga kinnimüüritud etenduste, suhtlusalti saali ja suhtluskitsi lava vahel, reageerivate laste ja korralekutsuvate („Tss! Teatris ei räägita!“) õpetajate ja vanemate vahel.

Kui vaadata tunnetusliku statistika pealt, siis umbes kolmandiku lavastuste puhul võib märgata katset „teha natukene teisiti“, suhelda publiku ja ruumiga, olgu selleks kas või animatsioon lavakujunduses, elav muusika, pallivise saali või küsimus publikule. Valdavas osas valitseb aga traditsiooniline teatrimudel, frontaallava neljanda seinaga, passiivse saali ja aktiivse lava suhe. Tõepoolest uudse ruumi- ja suhtluskogemusega lastelavastusi on aastas paar-kolm. Seejuures leidub ärksaid algatusi ühepalju nii suurtes teatrites (nt Endla, Ugala, Estonia, Nukuteater) kui ka ootuspäraselt väikestes truppides (nt Zuga, Tartu Uus teater).

Selle avatuse-suletuse, katsetuslikkuse-traditsioonilisuse vektori otsi võib kirjeldada näidetega laste reaktsioonidest. Üks näide: on lõppenud butafoorne jõuluetendus, klassitäis lapsi valgub saalist välja, üks väike tüdruk teatab: „Õpetaja, see etendus oli nii igav, et ma pidin poole pealt magama jääma.“ Teisalt: ühel nüüdistantsuetendusel ütleb pärast pikemat kehakeelset „tiraadi“ ja laste naeru poiss üle saali: „Küll oli naljakas!“

Järgnevalt mõned sissevaated viimaste aastate lasteteatrisse, suhtlusarhitektuuri seisukohalt. Kõige ootuspärasemaks otsingulise lasteteatri näiteks on kujunenud tantsulavastused, nt „Võluvärk“, „Miia-Milla-Manda lugu“, „Rock’n’roll ja lehesadu“, „Käik“ jt. Ilmselt on visuaalteater ja füüsiline teater ka laste loomulikule keelele kõige lähemal. Sealt saab laps erilaadse kogemuse, saab etendust ise kogeda. Seda teatrivormi võib nimetada Eestis veel algusjärgus interaktiivseks osalusteatriks, kogemuslavastusteks. Kõigis neis lavastustes nähakse last etenduse osana.

Näiteks Zuga viimases lastelavastuses „Käik“ avastavad kõik vaatajad end ühtäkki lavalt – koos etendajatega mängitakse kehakeeles telefonimängu ja otsitakse koopast väljapääsu. Lava on ühine ruum, oleme siin koos – sõnum, mis metatasandil sobib hästi ka lavastuse sõpruseteemaga. Seejärel saavad lapsed hiigelklahvidel muusikat tantsida. Etendus lõpeb sellega, et esirea lapsed seisavad püsti ja tantsivad esinejate sammukombinatsioone järgi – nad tunnevad ennast juba nii enesestmõistetava etenduse osana.

Ka kaks esimest lastelavastust teinud Tartu Uus teater on selgelt avatud ja otsingulise suhtumisega, kutsub lapsed tajukesksesse maailma. Juba „Hansus ja Gretes …“ suunati lapsed lavale patjadele istuma, nad nägid lähedalt loojutustamist, kitarrimängu ja varjuteatrit ning korjasid puuoksi. Eelmise aasta ühe kõige eripärasema ruumielamuse andis aga „Siil udus“, kus vaatajad on paigutatud väikese proovisaali keskele, nii et tegevus toimub 360º ümberringi, mis loob eriti usutava metsaatmosfääri, ja seda kõike nukuteatri vahenditega, kus peaosas on kootud kampsunitest tegelased.

Samamoodi etenduse keskele on paigutatud publik Vene teatri lavastuses „Poiss, kes ei kartnud midagi“. See on ühelt poolt sümpaatne loo jutustamine, teisalt näide hea (suhtlus)atmosfääriga teatrist. Mängupaigaks on käsitööga vooderdatud pesa, ringi keskel puupingid, millel on võtnud koha sisse lapsed. Laste vahel istub viis kõige romantilisemat vanaema, kes koovad ja räägivad lugusid. Üks võtab riidekirstust hiigelpika salli, mille ulatab esirea lastele kätel hoidmiseks – sellest saab tee, mida mööda hakkab muinasjutu peategelane mööda maailma seiklema. Tegevusrohke ja väärtuspõhine lavastus (vanaemad ja käsitöö), mida võib soovitada ka eesti lastele.

Aktiivse suhtumisega publikusse üllatas ka rahvusooper Estonia. Erki Aule lavastatud „Väike prints Hamlet“ on üles ehitatud aktiivsele suhtlusele publikuga. Vastupidiselt Kadi Herküli hävitavale kriitikale Postimehes („Rahvusooper jookseb lati alt läbi“, 07. XII 2014) tundus sümpaatne, et esitajad püüavad koos publikuga suurteose tegelastest aru saada (stiilis „mulle meeldib see tüdruk, aga ma ei tea, kuidas temale läheneda“), lapsed saavad kaasa rääkida, hääletada mõne teguviisi poolt või vastu, hoiatada tegelasi jne. Kõik metateatraalse avatud mängu ja „mängime läbi publiku“ võtmes.

Kõige parema teatri lisafunktsiooniga tuli välja Rakvere teater, kes stiilipuhta talvemuinasjutu „Lumehelbeke“ jätkuna oli rajanud kogu teatrimajja talveteemalise teaduspargi-mängumaa, kus lapsed said teha ise varju- ja sokiteatrit, seigelda labürindis ja tuisutelgis, loopida lumepalle jne. Kindlasti oli see etenduse ja teaduspargi kooslus lastele üks talve – ja eriti teatri – eredamaid elamusi.

Noorteteatri osas oli üks eelmise aasta olulisemaid lavastusi NO99 „poh, YOLO“, millega mindi üle Eesti – ka kaugete väikeste kohtade – koolitundidesse, vaadati õpilastele sügavalt silma ja muudeti oma alkoholivastase aktsioonlavastusega ilmselt nii mõnegi noore inimese elu, päriselt. Innovaatiline noorteteater ja teatri invasioon „publiku alasse“.

Vastaspoolelt, mittekommunikatiivse etenduskultuuri näitena võib tuua klassikalise muinasjutu ühes väikeses saalis, kus lapsed hüüavad juba pikemat aega kooris „Seal on hunt!“, aga jahimees ikka „ei kuule“. Või kuidas suhtuda „Tuhkatriinu“ uustõlgendusse (vanusele 5+), mis on kindlasti huvitav Sauteri-uurijatele, kuid ema piinavalt pikaks venitatud surma­stseeni ja füüsilist vägivalda kasutava võõrasemaga tekitab küsimusi sihtrühma valikus?

Ühesõnaga, suund on küll rohkemate ruumi- ja suhtluskatsetuste poole, aga arenguruumi jätkub. Ootaks lasteteatrilt sama avatud suhtumist, kui on lastel. Rohkem ruumiavastusi, teistmoodi ruumikasutust, uusi mängu- ja maailmaruume. (Lava)kastist väljas mõtlemist.