Läti teatri hüvastijätt vene kultuuriga

Läti teatri ülevaatefestival „Skate“ on ennekõike mõeldud Euroopa festivalide produtsentidele, et nood märkaksid Läti lavastusi ja teatritegijaid, aga vaadata võivad kõik.

ANDRUS KARNAU

Läti teatri esitlusfestival „Skate“ 7. – 10. XI Riias.

Läti teatri ülevaatefestivali „Skate“ kavast juhuslikult ja sihilikult valitud neli lavastust võib kokku võtta katsena olla midagi enamat kui lihtsalt ühe õhtu meelelahutus.

Alvis Hermanis ja tema Riia Uus teater on praegu Lätis nii kuum, et müügis oli vaid üksainus pilet „Oblomovi“ märtsi lõpu etendusele (lavastus on selleks ajaks 14 aastat vana), kõik muu oli välja müüdud. Riia Uue teatri hoone renoveerimine on lõppenud. Hermanise viimane lavastus „Must luik“ („Melnais gulbis“) etendub uues saalis, mida enne remonti olemas ei olnud. „Must luik“ on õigupoolest Dostojevski „Idioot“ miksituna Tšaikovski „Luikede järvega“.

Hermanise flirt vene kirjandusega ärritab nii mõndagi lätlast. Nagu ka inspireerumine poliitikast. Mõni kuu pärast sõja algust tõi ta välja lavastuse „Post scriptum“, mille peaosas on Tšulpan Hamatova, teemaks Anna Politkovskaja saatus ja Venemaa pöördumine diktatuuri. Nii nagu ka sama aasta sügisel välja tulnud Slavoj Žižeki ja Jordan Petersoni, äärmuslike kõnemeeste duell, pole ka see lavastus, mida võiks ükskõikselt taluda.

Alvis Hermanis ja tema Riia Uus teater on Lätis praegu kõrgelt hinnatud.

 Ieva Leiniša / LETA /Scanpix

Kui „Must luik“ ühte lausesse kokku võtta, siis on tegu Hermanise elegantse hüvastijätulehvitusega vene kultuurile, mille pantvangis on olnud nii Eesti kui ka Läti teater aastakümneid. Hermanis pühitseb välja Dostojevski ja koos temaga teisedki imetletud idapoolsed autorid. Inimesele, kes pole kunagi aru saanud kolme õe ja kirsiaia või kirvega inimeste tapmise filosoofilisest sügavusest, on lavastus maiuspala, sest vabastab kohustusest kummardada vene kultuuri ees.

Hermanis ei otsi „Idioodis“ sügavust, vaid laseb näitlejail teksti esitada. Ega Hermanis naera kellegi üle, vaid asetab Dostojevski konteksti, mis on kolme viimase sõja-aastaga avanenud lätlaste (ja ka eestlaste) ees. Ideed ringlevad õhus. Eesti kaitseväe endine juhataja Martin Herem tavatses oma sõnavõttudes Venemaa praegust mentaliteeti võrrelda platnoide omaga. Sama teeb ka Hermanis, kasutades vangide subkultuuri elemente. Vürst Mõškin oli küll enda sõnul Šveitsi sanatooriumis, aga vaatajal pole kahtlustki, et see asutus paikneb tegelikult kusagil polaarjoone kandis. Kaspars Znotiņš teeb vürst Mõškinina hiilgava rolli.1 Üks detail tema paljal ülakehal on pühapiltidest tõukunud tätoveeringute seas ka Lenini ja Stalini siluett. Kes Nõukogude ajal elanud või kel on olnud koolis hea ajalooõpetaja, teab kakspead, mis omal ajal kaunistas kohustusliku elemendina ka Eestis hooneid ja dokumente.

Mõned detailid korduvad ka suurimate meistrite töödes. Lava tagaseinal ripub teler, mis ühtaegu põrnitseb vaatajat ja seejuures dikteerib pilti. Teleriga sümboliseerib Hermanis venemaalaste orjalikku allumist diktaatoreile.

Lavastuses astub üles üks professionaalne baleriin, aga tantsivad kõik näitlejad. Ma ei kujuta ette, kui palju tunde pidid Riia Uue teatri näitlejad harjutama, aga neid oli ilus vaadata: nende liigutused olid täpsed ning balletile nii iseloomulik meeleliigutus tabas vaatajat koos homeerilise naeruhooga. Vaatepilt oli naljakas, kergelt naeruvääristav, pigem vene balletikultuuri heatahtlikult tögav. Või olgem täpsed: naerdakse selle pimesi imetlejate üle. Hüvasti, Maia Plissetskaja aupaiste!

Hermanise lavastus on üsna sirgjooneline: kui esimene vaatus nähtud, siis kahes järgmises üllatusi enam ees ei oota. Nii veereski lavastus lõpu poole: näitlejad tantsisid ja vadistasid vaheldumisi, kes kellega abiellub ning kel on pärandus ja kel pole. Tühine-tühine oli kõik lavalt vastu vaatav, aga naljakas ja vabastav, sest ettekujutus vene hinge erilisusest pole kunagi olnud midagi enamat kui osa suurriigi imperialismist. Riia Uus teater mängib lavastust püsivalt ingliskeelsete subtiitritega.

Riia Kunstiteatri (Dailes teātris) „Kuidas maha mängida oma riik“ („Kur pazuda valsts“) on lugu Kārlis Ulmanisest ja tema valitsusest (täpsemini selle tegevusetusest) aastatel 1939–1940. Toms Treinise lavastus esitab küsimuse, miks Ulmanis alistus vastupanuta. Lavastus tõukub varasematest Ulmanise-teemalistest näitemängudest, lätlasele on see ilmselt veelgi kõnekam. Näidendi autor on kirjutanud ühe tegelase suhu iroonilise viite Eestile: eestlased on meist jälle sammuke eespool. Konstantin Pätsi juhitud Eesti alistus mäletatavasti pisut varem kui Ulmanise Läti.

Lätlaste lavastused on julgemad ja otsekohesemad kui Eestis kombeks. Mind võib parandada, aga Eestis pole lavastust, mis on pühendatud küsimusele, miks Päts iseseisvuse püssipauguta käest andis. Lätlased julgevad öelda Ulmanise kohta „kollaborant“ ja „diktaator“. Seda Ulmanis ka oli, nagu Pätski. Eestis selletaolist teatrit ei näe. Tallinnas kõrgub Pätsu pea aukohal Eesti Draamateatri ja Estonia vahel.

Teatrisõbrale pakub lavastus vähe. Teksti on palju ja rohkelt tähelepanu kulub tõlke lugemisele – ilmselt osa läks kaduma sinna –, aga lavastus on ka üpris staatiline. Püss paugub ja on kasutatud vanu arhiivikaadreid, kuid tükk on üsna üksluine. Ent lavastuse sõnum jõudis pärale õhtul ja öösel ning järgmisel hommikul, mõtteainet andis lavastus kõvasti. Riia Kunstiteater mängib seda lavastust tubakavabrikus, kus kuni viimase ajani andis etendusi Riia Uus teater.

Valmiera, pisike Läti linn, mida eestlased teavad põhiliselt ehituspoe ja õlle järgi, peidab endas ka teatrit. Rainis kirjutas „Joosepi ja tema vennad“ („Jāzeps un viņa brāļi“) pagenduses esimese maailmasõja eelõhtul, lavale jõudis see alles pärast sõda. Rainis toetus piibli­legendile, nii võib ka lavastust võtta püüdena pöörduda tagasi Läti kunagise iseseisvuse saavutamisel oluliste tekstide juurde, katsena minna tagasi algusse, et jutustada oma rahva lugu tänapäevase prisma kaudu.

Inese Mičule lavastust2 mängitakse mõnesaja meetri kaugusel teatrimajast, endises katlamajas. Kuna ma läti keelt ei oska ja tõlget polnud, siis piinlesin umbes poole ajast toolil. Teksti, teksti, teksti! Nii näikse hüüdvat enamik Läti lavastajaid. Jah, loomulikult teadsin süžeed. Lavastuse mõtteline teine pool oli aga ülihuvitav, sest keeleoskus ei takistanud nautida jõulist ja õrna lavastajatööd ning näitlejate ilusat mängu. Esimese vaatuse traagiline lõpp tõi oma aina intensiivsema rütmiga kaasa meditatsioonilaadse meeleseisundi – meeste jõud köidab. Lavastaja oli näitlejad vabastanud kõigest üleliigsest. Nooremad ja vanemad mehed vendadena ning ka Joosep mängisid sandaalides ja lühikestes püksikutes, olles kui ujumisvõistkonna liikmed, nende isa aga Adidase dressides treener.

Ainus toretsev element laval oli teises vaatuses ilmunud Joosepi abikaasa kostüüm. Viimane oli kui mõtteline side varasemate aastate kombega mängida näidendit piibellikult rikkaliku dekoori vahel. Lavastus võluski lihtsusega. Ilmselt oli see paratamatus, sest Rainise tekst on niigi keeruline ja mitmetähenduslik, poeetiline, ning piiblist teksti haarava keele jälgimine eeldab kogemust ja teadmisi.

Kõige huvitavama elamuse pakub tihtipeale lavastus, millest saalis istudes mõhkugi aru ei saa. Äpi abiga tõlgitakse sõnad, lauluviisidki on mõistetavad ning näitleja kaasahaarav ja usutav, aga mõistmatus, et mis asi see on, jääb. Just selline lavastus on Läti Rahvusteatri keldris mängitav „#DiToo“, mille autorid Dita Lūriņa ja Kaspars Rolšteins astuvad ka lavale. Kitsukeses keldris on see küll toolidest vaba põrandapind. Rolšteins mängis basskitarri, laulja- ja näitlejatöö tegi Lūriņa.

Lugu räägib Kuramaa selgeltnägijate külast pärit kaksikõdedest, kelle seiklustel on dokumentaalne põhi. Tegijad ise on määratlenud toimuva mono-ooperina, pealkiri viitab seksuaalsusele ja soorollidele. „Di“ pealkirjas äkki kahestumisele? Lavastus balansseerib absurdi ja realismi piiril. Kostub naise ängi ja lootusetust segatuna lõbusate jutustustega, tekst on ühtaegu filosoofiline ja satiiriline. Kõige krooniks võtab lavastus etenduskunsti suuna, kui mängu tuleb hulganisti jääd ja viskit. Lähimad pealtvaatajad kaetakse kilekeepidega, et riided märjaks ei saaks. Ma ei tea, mis see kõik kokkuvõttes oli, aga mul ei ole kahju pooleteisest tunnist, mis kulus selle lavastuse peale.

Festivali „Skate“ korraldajad olid programmi valinud ka kaks Eesti lavastajate tööd: Riia Kunstiteatri „Meistri ja Margarita“, mille lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, ning Gertrudi tänava teatri (Ģertrūdes ielas teātris) „Monstera deliciosa“ (lavastaja Barbara Lehtna). Selle kaasprodutsendid on samuti Eestist: Paide teater ja Real Life Company. Paides enam teatrit (vähemalt mõneks ajaks) pole, aga Riias tegutseb edasi. „Skate“ on ennekõike mõeldud Euroopa festivalide produtsentidele, et nood märkaksid Läti lavastusi ja teatritegijaid, aga vaadata võivad kõik. Riia ega Valmiera pole kaugel.

1 Kaspars Znotiņš pälvis 23. novembril selle rolliga Läti teatri aastaauhindade jagamisel aasta parima meesnäitleja auhinna ja väliskriitikute žürii auhinna.

2 See lavastus tõi Valmiera teatrile Läti teatri aastaauhindade jagamisel mitu auhinda: Aksels Aizkalns pälvis parima noore näitleja auhinna, Krista Dzudzilo ja Reinis Dzudzilo parima kunstniku auhinna ning Linda Milija parima koreograafi auhinna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht