Lause lõpus oleme kõik samas kohas

Lavastus „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“ on performatiivne, mõnel hetkel ülimalt koordineeritud, aga kohe seejärel mõjub peaaegu improvisatoorselt.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“, lavastaja Nele Tiidelepp, kunstnik Riin Maide, dramaturg Oliver Issak, valgustaja Leon Allik, koreograaf Raul Markus Vaiksoo. Esitavad Nele Tiidelepp, Riin Maide, Henri Särekanno, Gregor Kulla, Ats Kruusing, Andreas Kübar ja Ekke Janisk. Esietendus 14. XI Kanuti gildi saalis.

Kanuti gildi saalis esietendus novembri keskel „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“. Õigupoolest ei olegi ma kindel, kas tohin seda lavastust arvustada või sellest arvata, sest olen ennekõike siiski muusikakriitik. Aga uudishimu ei andnud asu, sest tahan ju teada, kuidas mõtlevad ja mida aktualiseerivad noored, kes sündisid siis, kui minu eakaaslaste väärtused olid suuresti juba juured alla ajanud. Pealegi, ega ka tegijad olnud klassikalise teatri taustaga, vaid tulid kokku EKAst, EMTAst ja, kui ma õigesti kinni püüdsin, siis ka Tartu ülikoolist. Nii end saalist avastasingi.

Saali sisenevat publikut tervitas laisalt kõlav soomekeelne „My Way“. Hea algus, mõtlesin. Kui tabav valik leida lugu, mida on aastakümnete jooksul aina taasleiutatud. Kes mäletab, see teab, et „My Way“ laulis 1969. aastal kuulsaks Frank Sinatra, aga kümnend hiljem kõlas sellest juba hoopis anarhistlikuma alatooniga Sid Viciousi versioon, mis näitas, kui erisuguse way võib keegi valida. Rääkimata Sparksist, kes laulis veel 15 aastat hiljem „When do I get to sing „My Way?“.

Just seda võiksidki noored endalt küsida. Nemad esindavad uut põlvkonda, kes on juba teinud imeilusaid asju, aga ilmselt veelgi rohkem seisab neil ees. Selliselt moodustasidki need kolm lugu lavastusega hea metafoorilise koosluse: alustame ei tea kust, mängime samade sümbolitega ja lõpuks oleme jõudnud algusest nii kaugele, et ei mäleta enam, kust alustasime. Muide, nagu hiljem selgus, sobis „My Way“ oma lõputute variatsioonidega ka teksti parafraasiks, kui laval hakkasid korduma samad motiivid, mis teisenesid iga kord uue esitamiskonteksti tõttu esimesest aina erinevamaks.

Lavastus on performatiivne, mõnel hetkel ülimalt koordineeritud, aga kohe seejärel mõjub peaaegu improvisatoorselt. Noor naine – oletan, et lavastaja – seletamas, mis laval toimub. Jutt valguspiltidest, saalis põlevate lampide kooslusest. Näete, see on baarivalgus, see siin on jalutuskäik öises vanalinnas. Ja siis eneseiroonia: „Mulle meeldiks millelegi vastanduda.“ Minu meelest jäigi see leebe eneseteadlik iroonia läbisegi siirusega lavastust läbima. Nagu ka kunstipärasus ja mõningane pretensioonikus, tasakaaluks üksjagu huumorit – justkui ei võta noored end õnneks liiga tõsiselt.

Nele Tiidelepa lavastusest „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“ jäi kumama leebe eneseteadlik iroonia läbisegi siirusega.

Kertu Rannula

Nagu kunstis sageli, nõudis esitus vaatajalt tinglikkustaju, et kõik liinid omavahel kokku jooksutada ja ära ühendada. Aga mida siis kuulsin ja nägin? Ootamatult palju vaikust – hääletut toimetamist, mis mõjus sketšilikult. Kui aga kõlasid helid, moodustasid need visuaalile sümpaatse kontrapunkti, hästi läbimõeldud lisakihi, muutes tähendused intensiivsemaks.

Nägin ka kohmakat liikumist, mis mõjus oma sünkroonsuses hoolega harjutatult ja assotsieerus non player character’idega, tekitades küsimuse valikuvabaduse kohta. Noored näitlejad seadsid kokku lähedust ja eemaldumist, et siis kogu toimunu taas ümber konstrueerida, nagu elu sageli ju ongi. Jälgisin, kuidas nad keset põrandat raskusi liigutasid, neid edasi-tagasi veeretasid ja nendega võitlesid, ning mõtlesin, kui vabade ja iseteadlikena nad mõjuvad. Et tegemist peab olema sümbiootilise tiimiga, mitte ühe lavastaja range takti järgi juhitud kooslusega.

Vaatasin laval toimuvat ning jõudsin ikka ja jälle vanuse teemani. Mõtlesin näiteks, kuidas vahel ikka veel arvatakse, et kui inimene on noor, siis ei oska ta kõneleda universaalsetel teemadel. Või kas enam arvatakse? Sest põlvkondade vahe näikse jäävat üha ahtamaks. Mis ei ole tingimata halb.

Nii mõjus ka tegevus laval, kõne­jupid ja liikumised, äraütlemata eluliselt ja seeläbi tuttavlikult: kuidas me räägime samadest asjadest, kasutame isegi samu sõnu, ent kuidas tähendus muutub ja teiseneb, paiknemisele järgneb ümberpaiknemine. Ning et kui lõpuks pärast pikka teekonda jõuavad noored baarivalguseni, mis kohale jõudes on nii staatiline, joonistub kogu protsessi teravmeelsus ja banaalsus märksa selgemini välja kui päris elus.

Vaimukas on ka lavastuse tekst, mis resoneeris selgelt pealkirjaga. Autor oskab luua nihkeid, kõneldes sarnaste sõnadega ja samadel teemadel ning alustades aina uuesti samast lähtekohast. Väike varjundimuutus – ja tähendus muutus kapitaalselt. Selle kõrval moodustasid teksti fragmendid eriilmeliste esitajate suus mõttelise terviku, justkui annaksid asjaosalised teatepulka edasi.

Samamoodi kumas tekstist läbi soov oma hääle järele, kõrva jäid metafoorid enda kuuldavaks tegemisest. Mõne koha peal avastasin end lausa naermast, näiteks kui noormees räägib sõbraga telkimisest: „Lugesime üksteisele koos luuletusi, mängisime koos kannelt.“ Hetke hiljem, kui dialoog seedida jõudis, tundsin hoopis õudu: „Sellised tüübid ei ole kuhugi kadunud!“ Lisapunkti annan tegijatele selle eest, et nad oskasid tuua lavastusse lisakihi – lõhna.

Lavastuse visuaalid olid ootamatult ilusad, ka pingelised, ning kulgeti korraga mitmel rindel, muu hulgas videona. Loomulikult ei puudunud esitusest ka kehalisus oma mitmepalgelisuses, abjekt ja sisikond publiku jalge ees, sundides vaataja vuajeristlikku positsiooni. Kuigi mu temaatilistes teadmistes on ilmselt märkimisväärne katkestus, oli lavastuses midagi sellist, mis on meie (ikka veel postsovetlikus) kunsti- ja kultuuritraditsioonis nii omane ja tuttav, nagu ei olekski vahepeal mööda läinud tubli 30 aastat.

Ka mõni stseen mõjus peaaegu nagu tsitaat millestki varasemast ja kaugemast, justkui nostalgitseksid esinejad irooniaprismast hoolimata mingite vaid kaugemate, kaudselt kogetud aegade järele, mil moes oli neoon ja Janika Sillamaa laulis heledal häälel lootusest. Ei teagi, oli see tahtlikult nii ja ihalebki tänapäeva põlvkond oma vanemate esteetikat (nagu võiks oletada ka tänavapildist) või kannavadki noored ebateadlikult samu esteetilisi väärtusi? Või siis õpetavad neid noori need, kes 30 aastat tagasi olid ise noored ja julged tegijad?

Ei tea, aga laval oli seda ülbete üheksakümnendate vaibi. Lihtsalt selle erinevusega, et laval ei domineeri enam üks sugu, vaid erinevad. Ja tore on, sest ringiga algusesse tagasi jõudes – vahest suurendab see ka vastastikust empaatiat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht