Lavaline tohuvabohu

„Prohveti ja idioodi“ tegevustik on ühtlane, kohati lausa monotoonne, mistap venib peategelaste teekond pikale veel enne, kui seiklus päriselt alata jõuab.

HELEN KANNUS

Vanemuise „Prohvet ja idioot“, autor Jonas Jonasson, dramatiseeringu autorid Kristiina Jalasto, Ain Mäeots ja Loone Ots, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Imbi Mälk, muusikaline kujundaja Ele Sonn, liikumisjuht Alice Aleksandridi, laulusõnade autorid Aapo Ilves, Henry Kõrvits (Genka) ja Loone Ots. Mängivad Oskar Seeman, Linda Porkanen, Merle Jääger, Priit Strandberg, Nele-Liis Vaiksoo, Rein Pakk ja Hannes Kaljujärv. Esietendus 14. II väikeses majas.

Maailma on tabanud tüssamiste ja valeinfo hiidlaine: samal ajal, kui ühismeediast on saanud võimas relv omakasupüüdlike niitide tõmbamiseks, muutub järjest oskuslikumaks ka tehisaru. Nii saavad petturid karistamatult tegutseda, ilma et võrku püütud saak esiti midagi kahtlustadagi oskaks. Need suundumused pole jäänud märkamata ka Vanemuises, kus sõbrapäeval jõudis lavale Jonas Jonassoni värskeima romaani „Prohvet ja idioot“ tõlgendus, lavastajaks Ain Mäeots.

Autor peaks olema paljudele tuttav: on ju „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ jõudnud raamatukaante vahelt nii kinolinale kui ka Ugalas teatrilavale. „Saja-aastasele“ sarnaselt on ka „Prohvet ja idioot“ toodud autori loal Eesti oludesse, ja seda igati veenvalt: Drottningholmi lossist on saanud Kadrioru loss, Ekerö saarest Viimsi poolsaar ning laias laastus polegi väga vahet, kas kolme kontvõõra – Johani, Petra ja Agnese – roadtrip Rooma poole saab alguse Stockholmi või Tallinna külje alt.

Kui jätta kõrvale Eestis või mujal maailmas lahvatanud päevakajalised kriisid, võib „Prohvetis ja idioodis“ näha ühisosa absurdidraamaga, kus käsitletakse sageli just eksistentsiaalse kriisi, kommunikatsiooni ning elu ja surmaga seotut.1 Kuna ka „Prohvetis ja idioodis“ jagub autorile iseloomulikku mõttetihedat absurdi ja irooniat, olin murelikult skeptiline teatrivahendite ja valitud vormi osas: kas ja kuidas õnnestub selles sündmusterohkes rägastikus tempot ja põnevust hoida? Kõiki kahtlusi lavastus ei kummutanud ning olgu öeldud, et pelgalt algmaterjali selles süüdistada ei saa.

Alustagem heast. „Prohveti ja idioodi“ lavakujundus on teadlikult võrdlemisi tinglik: tagaseinas pidevalt avanevad ja sulguvad mustad seinad toovad lavale montaaži meenutavad stseenist stseeni üleminekud, tegevuspaiga vahetus markeeritakse audiovisuaalsete vahenditega tagaseinal. See on nutikas käik, kuna filmilik lähenemine hoiab ära ebavajaliku kolatassimise laval ning nii saavad etenduse tempole potentsiaalset ohtu kujutavad pildivahetused kiiremini teoks.

Peategelastest eredaim on 75aastane suunamudija Agnes (Merle Jääger), kelle värvikas teekond edukast influencer’ist Interpoli tagaotsitavaks petturiks pakub hulganisti absurdist nõretavaid pöördeid.

Maris Savik

Päevakajalise huumori vallapäästmiseks pakub magusaid võimalusi ka mainitud Eesti kontekst: nii ei pääse pilkest mitmed pangad, Mart Võrklaev ega ka Eesti suursaatkond, mida ükski tähtis nina kunagi ei külasta. Kuigi huumori ja hea maitse piiri üle võib vaielda, siis naerda „Prohveti ja idioodi“ etendusel kindlasti saab – iseasi, millises doosis seda erisugusele maitsele jagatakse.

Küll aga varitseb teekonnakomöödiaks nimetatud „Prohvetit ja idiooti“ paradoksaalne lõks: kui dünaamika ja tempo jäävad vajaliku tähelepanuta, venib mis tahes teekond talumatult pikaks ning hakkab lõpuks tüütama ka kõige kannatlikumat vaatajat. Ehkki sündmusi ja pöördeid on algmaterjalis jalaga segada, olnuks teatrilavale kohandatud loo selguse ja jälgitavuse mõttes olnud ehk abi nende hierarhiseerimisest – lavastuslikud vahendid või vaba dramatiseering võiksid seda ju võimaldada. Paraku on tegevustik väga ühtlane, kohati lausa monotoonne, mistap venib peategelaste teekond pikale veel enne, kui seiklus päriselt alata jõuab.

Samuti imbub tüdimus mis tahes filmi, seriaali või teatrilavastuse puhul tahtmatult naha vahele, kui peategelastele on keeruline kaasa elada. „Prohveti ja idioodi“ puhul sai see hirm kahjuks tõeks. Kuigi Jonassoni romaan võimaldaks karakterikoomika peal liugugi lasta, tõuseb triost ainsana eredalt esile 75aastane suunamudija Agnes (Merle Jääger), kelle värvikas teekond edukast influencer’ist Interpoli tagaotsitavaks petturiks pakub hulganisti absurdist nõretavaid pöördeid.

Tõsi, maailmalõppu kuulutava Petra (Linda Porkanen) siseilm pole just liiga palju autori tähelepanu pälvinud ka romaanis, kuid eluvõõras Johan (Oskar Seeman), kelle vaatenurgast kogu lugu jutustatakse ning kelle eksistentsiaalsed põrkumised talle tundmatu maailmaga võinuksid pakkuda hulganisti võimalusi koomilisteks olukordadeks, on lavastuses taandatud lihtsameelseks noormeheks. Selline hägune rollilahendus paneb paratamatult küsima: kas Johan on loll või lihtsalt mängib lolli?

Õnneks kohtub end vaheldumisi A-rühmaks, Tiim Golfikepiks või Naksitrallideks nimetav trio oma teekonnal mitmesuguste veidrikega, kes paleti kolmele põhivärvile varjundeid lisavad: kui Rein Pakk naerutab publikut soomlasest sõnnikuautojuhi rollis, siis Hannes Kaljujärve kehastatud Aleko on üleni absurdne, aga oludesse grotesksel kombel igati sobituv pusletükk. Kahjuks takistasid tegelaste mõjulepääsemist helitehnilised konarused, mistõttu oli spetsiaalselt lavastuse tarvis loodud laulusõnadest, sealhulgas Aleko kirevast minevikust kõnelevast räpiloost ja ABBA laulude popurriist, raske aru saada. Loodetavasti võib selle puudujäägi panna vaid esietenduse eripära arvele.

Lavastaja on „Prohvetit ja idiooti“ nimetatud kord punklavastuseks, siis jälle huligaansuseks, millega kombatakse teadlikult hea ja halva maitse piiri.2 Pungile iseloomulikku anarhiat on viljeletud ka žanrimääratluse puhul, kuna levimuusika osakaalu poolest saaks lavastust nimetada ka jukebox-muusikaliks. Siiski kukub „Prohvet ja idioot“ mõneti just iseenda seatud lõksu: ehkki muusikastiilide ja žanride kokkusulatamine on olnud teadlik valik, jääb laval valitseva segaduse allhoovustes puudu rütmistatusest. Kui lavalise tohuvabohu süžeeline dünaamika püsib ühtlane ega paku vaatajale (häda)vajalikku vaheldust, tekib paratamatult soov rongilt maha astuda. Nii jäävad päevakajalised teemad – pettused, valeinfo levik või üksikisiku ambitsioonid – lavastuslike traagelniitide vahele õnnetult kinni.

1 Kerttu Piliste, Absurditeater kui ühiskonna peegel. – Teater. Muusika. Kino, november 2023.

2 „Prohveti ja idioodi“ meediakajastus lavastuse kodulehel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht