Lavastus, mis sööbib hinge

Julia Augi lavastajakäekirja iseloomustab dokumentaaltekstide sujuv seostamine terava kujundlikkusega.

JAAK ALLIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vaba Lava „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“, autor ja lavastaja Julia Aug, tõlkija Tiit Alte, kunstnik Katharina Kuusemets, videokunstnik Laura Romanova, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikajuht Ardo Ran Varres. Mängivad Ivo Uukkivi, Rea Lest, Simeoni Sundja, Loviise Kapper ja Harald T. Rosenstrøm. Esietendus 14. IV Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.

Ajakirjandusõppejõud Ragne Kõuts-Klemm tunneb Sirbis õigustatult muret selle üle, kuivõrd on meediatarbijad juba sõjateemast väsinud.1 Sõda meie läheduses on koletu fakt ja selle käik meie huvist ei sõltu, kuid sõja kajastamine nii kirjutavas kui ka rääkivas meedias, kus suudetakse viimastel aastatel vaid kampaaniarütmis töötada, on muidugi muutunud väsitavaks. Kuude kaupa lugesime ja kuulsime kõigis rubriikides ja formaatides ainult pandeemiast, seejärel nädalate kaupa energia hinnašokist (nagu koroona oleks päevapealt kadunud) ning nüüd siis juba kaks kuud vaid sõjast. Iga kord sama mudel: lõputud intervjuud samade inimestega, juba tuntud faktide kõikjal korduv kommenteerimine. Jääb mulje, nagu poleks toimetustes kunagi kuuldud inimpsüühika vastuvõtulävest.

Saanud teada, et sõjateema on jõudmas ka teatrilavale, tekkis hirm, et võidakse jääda vaid päevapropaganda tasemele, aga ka lootus, et kunstirelv suudab tõestada oma vahedust. Õnneks suutis. Lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ mõjus tunnetele ja läks hinge. Kindlasti oli selle põhjuseks kurb tõsiasi, et lavastaja Julia Augi mõttemaailm on praegu ööpäev läbi hõivatud Vene-Ukraina sõjaga. Nii selle häbi ja valu pärast, mida ta väljendas intervjuus Postimehele: „Meie, venelased, kanname kõik vastutust, et oleme kasvatanud sellise diktaatori nagu Putin.“2 Aga ka hirmust oma sõprade pärast Ukrainas, kes jätkavad iga päev temaga kirjavahetust ka praegu, ise pommide all viibides.

Just neist kirjadest, aga ka (Tallinna?) turul ja bussis kuuldud venekeelsetest sõjateemalistest jutukatketest ongi koostatud lavastuse põhitekst. Lisatud on vaid kolm lühikest stseeni antiiktragöödiatest, ilmselt rõhutamaks, kuivõrd on tegelikkuse ehe dokumentaalsus mõjuvam selle mis tahes kunstilisest peegeldusest. Laval seisid meie ees eesti näitlejad ning mul oli tõeline rõõm ja uhkus Rea Lesta, Loviise Kapperi, Ivo Uukkivi ja Simeoni Sundja pärast, kes said publiku ette tulles kõnelda sellest, mis neile endalegi on praegu esmatähtis ja valus. See väga isiklik suhe kandus ka saali.

Lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ (fotol Ivo Uukkivi) mõjus tunnetele ja läks hinge.

Siim Vahur

Lavastuse hingemineku tingis aga seegi, et sõjaohvriteks, keda meile näidati, ei oldud valitud mingeid erilisi kangelasi või tulihingelisi patrioote, vaid kõige tavalisemad meiesugused inimesed, kelle olmerutiin on hetkega hävitatud. Nende mured – alates sellest, millal koera pissitada ja et kass ära ei jookseks kuni selleni, mida poest saada õnnestub – on täpselt samasugused nagu meil, lisandub aga hirm, kas koeraringilt tagasi tulles on kodu veel alles, ning teadmatus iseenda, oma sugulaste, sõprade ja kogu rahva homsest päevast. Just valitud kirjatekstide ja nende autorite igapäevasuse kaudu viidi meid samastumiseni selle jubeda sõja täiesti meiesuguste ohvritega. Ning aplausi asendanud leinaseisakus sündis hirm meiegi tuleviku pärast.

Julia Augi lavastajakäekirja iseloomustab dokumentaaltekstide sujuv seostamine terava kujundlikkusega. Sõna, liikumine, videopilt ja muusika on tugeva rütmitajuga montaažis ühendatud selgeks mõttetervikuks. Ilmne on ka lavastaja näitejuhioskus: oma kolme Eestis tehtud lavastuse jooksul on ta alati kohtunud uute näitlejatega (vaid Loviise Kapper on tema trupis olnud kahel korral). Teades prooviperioodi lühidust (seekord alla kahe nädala) ning seda, et lavastaja eesti keelt ei valda, on tulemus sõna- ja mõttetäpsuse saavutamisel imetlusväärne.

Tähtis osa lavastuse emotsionaalses mõjus on ka lavakujundaja Katha­rina Kuusemetsa ja videokunstnik Laura Romanova koostööl. Füüsiliselt olid lavataustaks vereplekkidega valged linaräbalad, kuid koos väga täpselt valitud videorea ning valguskujundusega (Priidu Adlas) hakkas erisuguselt värvuv taust kujutama endast veriseid varemeid, läbilastud inimkehi ja loomi, aga ka Ukraina kaunist, kuid rüüstatud loodust. Nii saavutati lihtsate, ent täpselt valitud vahenditega erakordne kujundus­väli.

Eraldi tuleb rääkida lavastuse adressaadist. Kindlasti pole see lavastus, mida saab aastaid repertuaaris hoida ja millega mööda festivale rännata. Ei tea ju keegi, milline on olukord Ukrainas isegi mõne kuu pärast. See lavastus on väga tähtis just siin ja praegu, aprillis ja mais 2022 ning eelkõige Tallinnas ja Ida-Virumaal. Olen päris kindel, et Vaba Lava praeguseks planeeritud viie etenduse (kolm Tallinnas, üks Narvas ja üks Tartus) umbes 800 vaataja hulgas pole kedagi, kelle teadmisi Ukrainas toimuvast see muudaks või mõjutaks.

Aga mida teha, et seda satuks vaatama ka too laval nähtud putinistist maasikamüüja (Rea Lest) või pohhuistist tipsutaja (Ivo Uukkivi), kes peab sõda Ukrainas väljamõeldiseks. Taoliste inimeste saali toomiseks muidugi vahendeid pole, aga nende laste ja lastelaste tarvis oleks neid lihtsa organiseerimistöö korral piisavalt. Selleks tuleks Tallinna ja Narva linnavalitsusel leida raha ning tellida teatrilt maikuuks mingi hulk koolitundide ajal toimuvaid etendusi. Ning kokkuleppel koolijuhtidega suunata gümnasistid seda tasuta vaatama.

Õnneks on lavastaja ettenägelikult arvestanud nii eesti- kui ka venekeelse publikuga. Eesti keeles räägitu jookseb ekraanil ka venekeelses tõlkes. Otse vene keeles (eestikeelse tõlke vahendusel) mängib Moskvas Kirill Serebrennikovi juures õppinud ja töötanud norralane Harald T. Rosenstrøm (Vaba Lava tänavuse kuraatoriprogrammi koostaja) ning tema esitatud Luhanskis elav ja turvakaalutlustel nimetuks jäänud mees on üks lavastuse meeldesööbivamaid tegelasi.

Meie ametlikud ja isehakanud „kontrapropagandistid“ on seni olnud ametis ainult venekeelse kogukonna kiusamisega keelamise, sulgemise, ärajätmise, lõpetamise ja katkestamise abil. Nüüd on loodud kunstiteos, mis annab emotsioone väärastunud või pooliku maailmapildi tugevaks mõjutamiseks. Huvitav, kas keegi tahab ja oskab seda kasutada? Või vajub lavastus lihtsalt meie projektipõhise etenduskunsti sohu, kus viis mängukorda on kriteeriumiks kultuurkapitalilt järjekordsele eneseteostusele raha nõutamiseks. Sellest oleks seekord küll eriliselt kahju.

1 Ragne Kõuts-Klemm, On sõda vallutanud kõik me meeled. – Sirp 8. IV 2022.

2 Aimar Altosaar, Julia Aug: Meie, venelased, kanname kõik vastutust, et oleme kasvatanud sellise diktaatori nagu Putin. – Postimees 16. IV 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht