Leebelt tapva kiindumuse lugu

„Misery“ lugu on teada, seda on loetud ja nähtud, aga ikkagi on Kellerteatri lavastuse tegijad tabanud midagi olulist, pinge kerib samm-sammult üles kuni vältimatu finaalini.

ANDRUS KARNAU

Kellerteatri „Misery“, autor Stephen King, dramatiseerija William Goldman, tõlkija, lavastaja ja helikujundaja Andres Roosileht, kunstnik Marge Martin, valguskujundaja Rene Topolev. Mängivad Veikko Täär, Liina Vahtrik ja Andres Roosileht. Esietendus 1. III Kellerteatris.

Kellerteatri lavastusest „Misery“ püsivad meeles verised sidemed, õudusloo kohustuslikud tehnilised lisandid mürin ja valgussähvatused ning judinaid tekitav õrnus, millega Annie Wilkes (Liina Vahtrik) oma ohvri eest hoolitseb.

Mängida õudusnäidendit teatris publiku ees näib võimatu ülesandena, aga ometi on see võimalik. Kellerteatri „Misery’s“ on vähe verd. Mulle on räägitud teatri NO99 „Misery’st“ (2011), kus vihahoos Marika Vaarik virutas punase vedelikuga täidetud paunakese vastu seina, nii et kunstveri pritsis laias kaares publikuni. Tema ohvri Paul Sheldonina oli voodisse aheldatud Peeter Volkonski, juba kelle kuju on nii habras, et paljast vaatamisest võib murduda. Veikko Täär jätab mulje inimesest, kes nii kergesti ei purune. Vastupidi, temas oleks ainest näitlejale, kes Bruce Willise kombel kõrghoones terroriste jälitades automaatrelva täristab.

Bruce Willis on William Goldmani dramatiseeritud „Misery’s“ mänginud, sama tõlgendust raamatust kasutab ka Kellerteater. Kuuldavasti Bruce Willis Paul Sheldonina ei meeldinud kriitikutele. Seda ei taha ma uskuda, aga ega kriitikutele meeldimine olegi kõige tähtsam. Eestis ei tehta märulifilme. Veikko Tääri viimastel aastatel nähtud rollid on olnud küllaltki tagasihoidlikud. Kui lavastus pole õnnestunud, siis on ka näitlejal üksi raske särada. Või siiski, üks stseen Karlova teatri „Baskerville’ide koera“ lavastusest püsib meeles: Täär mängis seal ajutiselt hullunud doktor Watsonit.

Kellerteatri õhustik meenutab Saueaugu teatritalu: nii ühes kui ka teises kohas käib teatri asutaja enne etendust ringi, kontrollides, et kõik vajalik oleks olemas. Õhkkond on soe ja sõbralik, kuigi ruumi pole palju. Kellerteater on vist ka ainus koht, kus publik võib baarist ostetud klaasikese joodavat teatrisaali kaasa võtta. Miks ma Kellerteatri atmosfäärist kirjutan, on see, et mõistsin: kui „Misery“ lavastust mängitaks kohas, kus vaataja ja näitleja ei ole sõna otseses mõttes ninapidi koos, siis ei hakkaks see toimima.

Annie Wilkes (Liina Vahtrik) on koomiline oma kiindumuses ühte raamatutegelasse ja selle tegelase loonud kirjanikku Paul Sheldonisse (Veikko Täär).

Siim Vahur

Nägin lavastuse teist etendust ja ma ei mäleta, mitu korda publik näitlejaid tagasi kutsus. Kolm korda vähemalt, ilmselt ka neljandat. Lavastaja ja kolmas osatäitja Andres Roosileht on veel nimetamata. Püsti õnneks ei tõustud, aga seda oli näha, kui väga lavastus vaatajaile korda läks.

Liina Vahtriku mängitud Annie Wilkes on koomiline oma kiindumuses ühte raamatutegelasse ja selle tegelase loonud kirjanikku. Tema raev on peaaegu märkamatu, ta on alistunud saatusele ning kirjanikku vangistuses hoides otsib meeleheitlikult lohutust vältimatult saabuva tragöödia eel. Annie Wilkes on leebelt tappev.

Veikko Tääri loodud Paul Sheldon on osavõtmatu, ta ei mõista endaga toimuvat, ainus, mida ta soovib, on kirjutamisvõimalus. Kirjutamine on ilmselt tema olemise viis ja kõik muu ei ole tähtis. Kahe tegelase konflikt kogub õige õrnalt hoogu, et valla pääseda alles lavastuse viimaseil minuteil.

„Misery“ lugu on teada, seda on loetud ja nähtud, aga ikkagi on tegijad seal midagi tabanud: pinge kerib samm-sammult üles kuni vältimatu finaalini. Stephen Kingi raamatut ja selle järgi tehtud lavastust võib ju tõlgendada kui kõike lämmatava armastuse, aga seejuures ka loomingulise inimese eneseotsingu lugu. Paul Sheldon jääb haigevoodisse ühe käsikirjaga ja lahkub sealt teisega. Kellerteatri tõlgendust võikski mõista nii, et Veikko Tääri mängitud tegelaskuju kujutas seda kõike endale ette, nii surnud politseinikku kui ka kõike hävitava kiindumusega naist. Paul Sheldon tegelikult kirjutas, põletas ja siis kirjutas uuesti ning tema murtud jalad on vaid kujund, loomingulise palangu sümbol.

Kes on kunagi pidanud midagi kirjutama, olgu see kas või firma majandusaasta aruanne või koosoleku memo, teab, et surnud punkt saabub siis, kui sõnu pole enam võimalik leida. Aga järgmisel hetkel laused siiski tulevad, libisevad paberile ja võtavad õige kuju.

Loomulikult võib lavastust võtta ka sõna-sõnalt: hullunud naine ja õnnetu kirjanik, kahevõitlus, kus võitja on ette teada. Selles lahenduses oli verd vähevõitu, valu justkui märk valust ning hirm olematu. See oli kummaline, et Veikko Tääri Paul Sheldonit ei vallanud halvav tunne. Ta jäi ükskõikseks ja osavõtmatuks oma sundvõõrustaja, õigemini vangivalvuri, suhtes.

Paul Sheldoni tegelaskuju leebe olek meenutas mulle teist maailmakuulsat romaani, mis tänavu Eestis lavastatud: Rakvere teatri „Madisoni maakonna sillad“. Kui samanimelises filmis mängib Robert Kincaidi nurgelise ja karmi olekuga Clint Eastwood, siis Rakveres on Tarvo Sõmer loonud sootuks teistsuguse, pehme ja pisut ebamäärase, aga sellest hoolimata usutava Kincaidi. Veikko Tääri võti oma tegelaskuju juurde minekul on umbes sama, ta justkui ei võtagi osa sellest, mis temaga toimub, laseb sündmustel voolata ega püüa neid mõjutada.

Võib-olla märgib see arusaama muutust, et määrata, mis on hirmus ja mis ideaalne. Macho-mehed on ühiskonnas praegu tõesti kuhugi tagaplaanile vajunud. Hullunud fänni hirmuäratav kuju on asendunud leebe naeruväärsusega. Ühismeediast killustatud ajal võib-olla polegi enam inimest, kes pimestunult kiindub ühte raamatusse.

Nüüd veel viimane küsimus. Kas „Misery“ lavastus õigustab Kellerteatri lubadust olla põnevusteater? Vastus on jaatav, sest nähtu oli nii kaasakiskuv kui ka õudne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht