Lõputa õhtusöök

Hüüru mõisa „Sinihabeme“ tihe ja rikas kirjanduslik tekst, intrigeeriv lugu, uudne näitlejaduo ja leierdamata mängupaik tasuvad avastamist.

AURI JÜRNA

Üks Kuubis „Sinihabe“, autor Amélie Nothomb, tõlkija Pille Kruus, dramatiseerijad Margo Teder ja Triin Hook, lavastaja Margo Teder, kunstnik Liina Unt, muusikaline kujundaja Peeter Rebane, liikumisjuht Olga Privis, valguskujundaja Triin Hook. Mängivad Karolin Jürise ja Lauri Saatpalu. Esietendus 11. VI Hüüru mõisas.

Legend Sinihabemest on üks neist lugudest, mille juured ulatuvad aegade hämarusse, ent mis oma sugestiivsuse ja erutava õudusega on inspireerinud paljusid kirjanikke ja heliloojaid. Kuigi tuntuim versioon on Charles Perrault’ 1697. aasta muinasjutt, ooperisõpradele ka Béla Bartóki ooper, on Amélie Nothombi tänapäevane interpretatsioon õõvastavalt paeluv:

„Elus naine silmitses portreesid pikalt. Fotod olid liiga hästi õnnestunud, mis tõestas, et miski lonkas. See miski oli surm. Neid kauneid naisenägusid tarretas väline hiilgus, mis oli nii intensiivne, et sellest õhkus midagi ebatervet. Võimatu oli eirata, et naised on surnud, ja võimatu oli mitte aimata, et nad olid tapetud.

„Kuulete, mida nad ütlevad?“ küsis Saturnine. See kaheksast portreest tõusev hääl, mis kordas sama lauset: „Mu arm, kuidas te saate mind mitte päästma tulla?“

„Te ei ütle midagi värvide kohta. Kas te ei leia, et need on eriliselt küllastunud? Värv on igaühe aristokraatlik osa. Ja siin on teie koht,“ sõnas ta täitmata seinaosale näidates.“¹

Veetleva ja võikana sai Nothombi õudusmuinasjutt lihaks Hüüru mõisas, Margo Tedre lavastuse ja Triin Hooki dramatiseeringuna, osades Karolin Jürise ja Lauri Saatpalu. Maitsekalt restaureeritud väike mõis sobib vaiksele, teksti­tihedale hirmujutule tegevuskohaks oivaliselt ning Jürise-Saatpalu duett käivitub edukalt kahe näitleja erinevuse pinnalt. Uhke õhtusöögilaua ja keelatud ukse ümber keerlev lugu kergitab mitmeid küsimusi privaatsuse, lunastuse, ühiskonnareeglite, võimu ja ideaaliotsingute kohta. Üdini nauditav on Saatpalu ja Jürise „tants“ nende teemade ümber ning füüsiliselt ja mõtteliselt täpne kassi-hiire mäng peene söögi varjus. Kui Jürise Saturnine alustab emantsipeerunud naisena tugevalt, küüniliselt ja näiliselt vankumatult positsioonilt, siis Saatpalu don Elemirio Nibal y Milcar on lõikavalt jahe ja korrapärane.

Lauri Saatpalu: „Mis selle Amélie Nothombi teose eriti tugevaks teeb, on see, et ta ei ole Sinihabet portreteerinud, vaid talle on vastu toodud väga tugev, väga võimas isiksus noore daami kujul, kes ei ole mingi lilleke, kes põhimõtteliselt oma elus teeb täpselt samasuguseid asju. [—] Kes ei arva, et jumal teda sellepärast armastab, et kui mingi tukat visata, siis saab andeks.“² Loo edenedes Saturnine’i fassaad kahtluse ja paranoia tõttu aga mõraneb ning saladus nii ukse kui ka aadliku taga kipub tema kindlameelsusse auke söövitama. Elemirio on aga oma ideaali kinnisideest nii pimestatud, et ei märkagi ohtu. Radikaalselt erisuguse iseloomuga majanaabritest saavad kõigepealt võrdväärsed vestlus­partnerid, seejärel armukesed ning lõpuks lõks ja ohver.

Kuigi publik on paigutatud Hüüru mõisa väikese saali eri külgedele, jääb kõigi vaatenurga keskpunkti suur laud, mille ümber käib suurem osa tegevusest. See ongi „Sinihabeme“ nauditavaim osa, sest tihe, ajaloolistest, kirjanduslikest ja religioossetest viidetest rikas tekst saab olmelise tegevuse saatel vabalt voolata. Kohati tuleb küll pingutada, et näitlejate tulistataval tekstil sabas püsida, ent isegi kui mõni viide lendab üle pea, on dialoog terav ja intrigeeriv.

Küll aga tekib küsimusi tegelaste interpretatsiooni kohta, kui Nothombi romaan üle lugeda ja seda lavastusega kõrvutada. Kuigi raamatus on Elemirio tegelaskuju veelgi rohkem oma sisemaailma kapseldunud, toimib Saatpalu rõhutatult peen ja fanaatiline Hüüru variant siiski hästi. Eriti võluv on jälgida tema kehakeelt nii tantsisklevas, vankumatult täpses lauakatmise tseremoonias kui ka konfliktsetes vaidlustes.

Lavastuse Saturnine’i sisemised mõttekäigud erinevad aga raamatu omast mõnevõrra ning tekib küsimus, kas see on teadlik valik või on paberilt lavale tõlkides midagi kaduma läinud. Nothombi lühikeses loos on üsna tähtsal kohal Saturnine’i siseheitlus, kui tulised vestlused aadlikuga on tema vastumeelsusest läbi murdnud ja naine avastab end armumas. Tedre lavastuses ja Jürise rollilahenduses seda nüanssi ei ole, selle asemel jääb mulje, et lõksupüüdmine on üdini teadlik ja kalkuleeritud käik, mis viib ebamäärase seksistseenini. Strateegiline šahh-matt. Armunu siseheitluse ära- ja nähtamatuks jäämine õigustab küll lavastuse viimast pilti – sümboolse hispaania kraega Saturnine’i aadliku positsioonil –, aga teeb üldise karakteri arengukaare veidi vaesemaks, sest muudatust temas ei toimu.

Samuti jääb segaseks lavastusse lisatud ajalooline tants: see on vaheaja asemel justkui väike visuaalne intermezzo, mis dubleerib ideelt dialoogi duelli, aga ei anna loole midagi juurde. Pigem tõmbab tants tähelepanu Saturnine’i kleidile, mis raamatu järgi pidanuks oma hingematva ilu ja meisterlikkuse poolest olema naise murdepunkt, ent lavastuse kostüüm selleni ei küündi. Pigem jätab see mööbliriidest kohmakalt konstrueeritud katsetuse mulje. Aga mine tea, ehk oli see liiga lähedal istumise süü, sest paljud teatrielemendid vajavad maagia tekkimiseks distantsi ja valguskujundust.

Üks kostüümiga seotud detail jäi eriti häirivalt silma: pöördeliseks kujunenud öisesse vastasseisu saabub Jürise Saturnine lahtise kimono väel, mille alt paistab must aluspesu, kuigi raamatus on sel kohal konkreetselt kirjas „tõmbas kimono öösärgi peale“. Tundub liigne tähenärimine, aga märgiliselt on alasti ihul laval alati suur tähtsus. Alastus tõmbab tähelepanu, osaline alastus veel rohkem, ning selle kasutamine peab alati olema täpselt kaalutud ja loo peamise idee rakenduses. Hüürus jäi mulje, et Jürise oli pesuväel vaid noore näitleja ilusa füüsise näitamiseks, käeulatuses istuva publiku provokatsiooniks, mis omakorda tõmbas tähelepanu ära tekstilt ja konfliktilt eneselt.

Lauri Saatpalu lavastuse kesksest ideest: „Inimene tahab olla jumal ja ta tahab meeldida sellisele jumalale, kes meeldib inimesele. Ühesõnaga, inimene on väga mugav. Küsimus on selles, millal inimene ise muutub jumalaks ja kuidas ta arvab, et jumal teda armastab.“³ Huvitaval kombel ei olnud Saatpalu Elemirio kordagi antipaatne: ka kõige üleolevamatel ja fanaatilisematel hetkedel säilis temas inimlikkuse, üksilduse ja otsingu meeleheite nüanss, mistõttu tekitas ta pigem kaastunnet. Just see vajanuks puutepunktiks ka Saturnine’i inimlikku nõrkust, selgelt tajutavat murdejoont, milles ilmalik reaalsus ja ühiskonnareeglid satuvad korraks kahtluse alla. Selle asemel jäi aga mulje vangerdusest, võimu ülekandest, mille tulemusena hakkab Elemirio missiooni mingil moel edasi viima Saturnine. Ka nii saab ja võib, aga siis on see teine lugu.

Suure hooga alanud suveteatri hooajal on Hüüru mõisa „Sinihabe“ igati väärt lavastus, mis pakub suviste nalja- ja heinamaalugude kõrvale mõnusat õuduka­maiku ja igavikulist mõtteainet. Tihe ja rikas kirjanduslik tekst, intrigeeriv lugu, uudne näitlejaduo ja leierdamata mängupaik tasub avastamist – kui kohti jagub. Ainult üks soovitus: mulje jääb parem, kui seda raamatuga ei võrdle.

1 Amélie Nothomb, Sinihabe. Tlk Pille Kruus. Tänapäev, 2013, lk 108.

2 Kultuurisaade „OP“, ETV 27. V 2021.

3 Samas.