Mõned fragmendid ja faasid seoses ?teatrikonserviga?

Rait Avestik

Metatasandil võib järgnev lausa pahegi olla. Sissejuhatus

Mõni aeg tagasi lootis Läti Rahvusteater etendada Rainise näidendit ?Puhu, tuul!? (?Pūt, vējini!?) Galina Poli?čuki lavastuses. Esimesed 15 minutit tõotasid üsna tugevat teatrisündmust. 15 minutiga aga ka see etendus lõppes, kuna üks peaosalisi vigastas rekvisiidiga oma kätt niivõrd rängalt, et järgmist ?Puhu tuul!? etendust prognoositi paari kuu pärast. Kuna nähtud osake etendusest, kus publik pandi istuma lavale ja näitlejad hakkasid omi asju ajama nendest piiratuna, suutis huvi tekitada, siis laekus mõne aja pärast siinkirjutajale videokassett nimetatud etendusega.

Järgnev ongi sellest, mis mõtted ja probleemid tekivad, kui nähakse lõiku potentsiaalselt ja teoreetiliselt heast lavastusest, mida tuleb tervikuna vaadata aga ikkagi videos ja üksinda ning kui tekstist ei saada aru. Video all pean silmas etenduse salvestust ehk teatrivideot või teatrit videos ehk ?teatrikonservi?. Segi ei tohi ajada videosse võetud etendust teleteatriga, mis on spetsiaalselt televisioonile tehtud ning kus kasutatakse ära meedia ning spetsiifilisi televisiooni vahendeid.

 

Asjasse puutuvast

 

Lühidalt peaks meelde tuletama tuntud tõed, mis koos ja üksi vaatamise kontekstis on möödapääsmatud. Äratuntavad laused on pärit Luule Epneri raamatust ?Draamateooria probleeme I? (Tartu 1992), teised siinkirjutajalt.

Nii lavastuse loomine kui vastuvõtt on kollektiivne. Kollektiivne vastuvõtt erineb mitmes suhtes individuaalsest (näiteks raamatu lugemisel, video vaatamisel). Vastuvõtja ei saa vabalt reguleerida vastuvõtu käiku (ei saa mõne stseeni juures peatuda ja mõtiskleda). Ühiskogemus intensiivistab ja ühtlustab etenduse vastuvõttu. Mõni emotsioon võimendub, teine nõrgeneb. Etenduse ajal toimub ka suhtlemine vaatajate vahel: pilgud, repliigid, suhtlemine vaheajal.

Teatril on seltskondliku sündmusena täita sotsiaalne funktsioon. Teatrisseminek on kultuurilise käitumise akt, see tähendab astumist argielust kunstisfääri. Sotsiaalpsühholoogilises plaanis on teatri mõju aluseks emotsionaalne ühiskogemus. Saali reageeringud peegeldavad täpselt valitsevaid meelelolusid, mis kollektiivse kogemuse kaudu võimenduvad. Televisiooni ja raadio vahendusel tuleb aga kunst inimese juurde koju. Massikommunikatsiooni auditoorium on ruumis hajutatud, jagunenud väikesteks osarühmadeks. See mõjutab omakorda vastuvõtu psühholoogiat. Emotsionaalne pinge jääb nõrgemaks ning reageeringud on heterogeensemad kui teatris. Teatris määrab iga saalisviibija vaatepunkti tema koht, samas võib vastuvõtja valida, mida ta laval vaatab. Kaamera lubab lavastajal määrata vaatepunkti ja seda soovikohaselt vahendada. Me vaatame seda, mida meile näidatakse. Teatris on vahemaa vaataja ning lava vahel muutumatult ühesugune, televisiooni vahenditega saab seda otsekui ?vähendada?. Vastuvõtjale saab tulla väga lähedale, hajutada distantsitunde ning saavutada intiimse kontakti.

Videosalvestusi on võimalik esitada korduvalt muutumatul kujul. Kuna vahetut tagasisidet pole (vastuvõtja reageeringud ei mõjuta kuidagi salvestust), kaob teatrile tunnuslik ainukordsuse võlu.

Mainitud video vaatamisega said kinnitust mõned kahtlused ning ilmnesid mõningad tähelepanekud, millele muidu teleteatrit või ?päris? teatrit vaadates ei mõtle ning mis iseenesest on enesestmõistetavad.

Esiteks on video vaatamine hea treening ?siin ja praegu? etenduse vaatamiseks ja üleskirjutamiseks. On võimalus ?etendus? katkestada, stseene korduvalt vaadata, mõtiskleda, saab segamatult ?etenduspaigast? lahkuda, tagasi tulla jne. Efektiivne on ?pildiga edasikerimise? funktsioon, mis tõele au andes leiab rakendamist üsna kergekäeliselt. Rohkem muidugi teistkordsel vaatamisel, oleneb see aga ka vaataja (teatri)kogemustest ning video sisust ning vormist. Kontsentreeritus on videot vaadates nõrgem kui teatrisaalis istudes ning selge on see, et mingist teatrielamusest video vahendusel eriti rääkida ei saa. Koduses miljöös, vaadates etendust üksi või kahe-kolmekesi, puudub foon ehk publik, mis aitaks elamust võimendada või isegi tekitada. Videot vaadates puudub valmisolek teatriks, seda nii teatrikunstiks kui ka teatris olemiseks. Käitumisnormid on teised ja see mõjutab vastuvõttu. Video puhul ei aita ka see, kui näidataks publiku reageeringuid. Videost saab teada, kuidas, mis ja miks juhtus. Saab kätte info ja teadmise, et oled lavastust näinud, aga kusagilt eemalt, peegeldust. Saamata jääb spetsiifiline teatritunne, kohalolu tunne ? ehk see, miks suur osa inimesi teatris käib.

Video puhul ei saagi nagu ennast vaatajaks nimetada, pigem oled piiluja ja piilud seda, mida keegi teine on piilunud. Ehk siis: kõik sõltub operaatorist, tema tehnika võimsusest ja re?issöörist, kes otsustab, mida mina piilun. Videot vaadates saab ruttu selgeks, et kaamera ei näita päris seda, kuhu ise vaataks ja mida näeks. Näeme ainult seda, mis on kaadris ja sealt läbi jookseb või millest kaameraobjektiiv üle libiseb. Kaamera ei reageeri nii kiiresti kui silm, samuti tunneb video vaatamisel puudust nn lainurgast, mida silmad ja kerge peapööre  võimaldavad. Kui kaadris on näiteks kaks näitlejat, aga on teada, et tegelikult on laval kolm näitlejat, siis peab lihtsalt juurde mõtlema, mida teeb parasjagu see kolmas näitleja, kelle olek või tegevus võib tegelikult üsna oluline olla jne. Suurte plaanide ja liikuva kaameraga üritatakse edasi anda dünaamikat. Kui see on meisterlikult tehtud, siis on see lavastusterviku kontekstis efektiivne. Piiluja tunde kutsub esile kõige enam see, kui näitleja on suures plaanis ja kaamera liigub (mõnevõrra hüpeldes) koos näitlejaga. Ka värvid võivad olla videos teistsugused kui teatris. Kui mitmest kaamerast filmib üks ühtemoodi objektiivi seadistusega, teine teistsuguse ava suurusega, siis võib juhtuda, et ühte stseeni võib näha hoopis erinevates valgustes ja toonides. Ehk valguse temperatuur on videos teine kui teatris. Ka fokuseerimise kiirus on kaameraobjektiivil märksa aeglasem kui silmal. Kui teatris on vaikus, siis on seal ka vaikne. Videot vaadates tavatingimustes on helitaust märksa kirjum ja mürarikkam, mis tõmbab tähelepanu ja mõjutab nii video kui ka vaadatava etenduse vastuvõttu. Erinevalt televiisorist teatris ?pilt? ei helenda.

 

Neli faasi ehk asi ise

 

Teatri puhul on oluline see, kuidas vaataja etenduse vastu võtab: kuidas tekib tähendus ? kuidas etendus ise vaataja vastuvõttu juhib ja mõjutab. Vaataja ei tule etendusele puhta lehena, tal on ootushorisont, mida on kasvatanud ja mõjutanud eelreklaam, kriitika, kavaleht. Etenduse tõlgendamisel mängivad kaasa ka vaataja teatripädevus, sotsiaalne ja kultuurikogemus ning eruditsioon. Juba teadmine, et hakkan videot vaatama, on vaatamist ja vastuvõttu mõjutav tegur. Näidatagu seal ükskõik mida, ükskõik mis vormis.

Enne kui vaataja saali jõuab ja toolile istub, on etenduse-eelne faas ? tekib ootushorisont. Oli teada, et ?Puhu, tuul!? oli 2004. aasta üks Läti tugevamaid lavastusi. Video vaatamist see teadmine oluliselt ei mõjutanud. Pigem tekkis huvi, et kuidas see kõik on tehniliselt lahendatud, kuidas on suudetud ?siin ja praegu? toimuv kunst salvestada, kui tõepäraselt ma teatri kätte saan. Sisulise poole pealt kasvatasid horisonti muidugi need 15 minutit Läti Rahvusteatris. Kuigi huvitab ikkagi etendus ise, võivad ootused kujuneda enne video vaatamist hoopis proosalisemaks. Lisaks operaatori ja re?issööri tööle saab oluliseks ka videomaki, televiisori ja muu tehniline korrasolek, kvaliteet, suurus. 

Järgmine faas on etendus: tajumine, tõlgendamine, reageerimine. Teatrist saadud infolehelt, mis on tavapäraselt fragmentaarne ja üsna naiivne, saab teada midagi sellist, et tegemist on sentimentaalse looga, kus alguses mees ja naine tõukuvad, siis tõmbuvad ja naine uputab end lõpuks jõkke. 

Kuna Läti ja nende kultuur ei ole meile võõras, siis piisab lätikeelse teatri mugavamaks vaatamiseks teatrikoodide tundmisest, mis põhinevad sekundaarsetel kultuurikoodidel. Teatri erikoode ja koode, mis põhinevad üldistel kultuurikoodidel, selle etenduse puhul puudutada iseenesest mõista vaja pole; ehk keeleoskuse puudumisest olenemata on tegevus eestlasele üsna üheselt mõistetav.

Kui nüüd tehnilised probleemid kõrvale heita (on see üldse võimalik?), siis sisu ehk etenduse enda kohta sai videost informatsiooni piisavalt. Ära peaks mainima tõsiasja, et nii sisulise kui vormilise-tehnilise poole pealt on tegemist hea salvestusega, millest saab kogemuse ja informatsiooni ilusti kätte. Kolme kaameraga tehtud salvestus ongi vahest informatsiooni andmiseks ja selle säilitamiseks ideaalilähedane.

Alustuseks näidatakse, kuidas rahvas saali tuleb, teleriekraanil jooksevad nimed ja sisututvustus. Lava on nagu ilma seinteta muuseum. Kunstnik Monika Pormale ja kostüümikunstnik Una Meiberga on sajandivanuse taluühiskonna kontekstis olnud väga täpsed ja tõetruud. Lavastus ise on oma vormilt mänguline: näitlejad tulevad lavale, vahetavad oma riided ?muuseumi eksponaatide? vastu ning alustavad mängu. Ükski näitleja mänguruumist etenduse vältel ei lahku. ?Tänu? videole ei oma elav tuli, päris jahu, kartulid, hein, elav muusika, ehtsad vanaaegsed tööriistad, poolpaljas naine jne erilist tähtsust. Tundub, et lavastaja on panustanud tugevalt atmosfääri loomisele. Kuna palju on laulu ja muusikat, siis kerin pildiga edasi. Tegemist on füüsilise ja intiimse teatriga, mille intiimsust telekapilt oma väiksuses veelgi võimendab. Hoogne võitlus vaheldub tõsimeelse töötamisega, kirglik romantilisus külma erootilisusega. Ekspressiivsed näitlejatööd. Paraku on näitlejatöödega nii, et kui keel on võõras, siis on keeruline näitlejate mängu kohta midagi öelda (eriti just video põhjal). Silma paistis ka see, et kui teatris on ööstseenides nähtavus hea, siis videos see nii ei ole. Videos on aga helitaust efektiivsem, sest teatris hakkad otsima heli tekitajat ja tähelepanu tegevuse suhtes hajub. Põnevat operaatoritööd kohtab Baiba ja Uldise erootilises stseenis, kus Baibal on ülakeha paljaks kisutud. Võib arvata, mida üldiselt teatris oleks vaadatud, kaameramees oli aga tõelise d?entelmenina keskendunud aga hoopis näitlejate miimikale. Samuti ei vaata publik teatris ilma põhjuseta lakke ehk lavatorni sügavusse, videos on suures plaanis aga Baiba ning taustaks kõrguvad pro?ektorite read. Lõpuks palutakse publikul lahkuda muuseumist. Jooksevad tiitrid.

Pärast etendust toimub väärtustamine. Võib-olla pole see tunne adekvaatne, aga kehva videot (mida ei saa siinse video kohta öelda) asendaks vististi ka pikk ja põhjalik fotodega arvustus-ülevaade. Konserv täidab ilusti kõhu, kuid sellist maitseelamust, nagu värskest asjast, ei saa. Ja peale väärtustamist ehk etendusjärgses faasis talletatakse nähtu mällu? Nähtu talletati mällu aga juba teistkordsel katsel Läti Rahvusteatris?