Maailma esietendus ja tippkoreograafi looming Estonias

Ääremärkus

SIRJE KEEVALLIK

Kui Vatslav Nižinski (Wacław Niżyński) abiellus 1913. aastal Romola Pulszkyga, vallandas Sergei Djagilev ta jalamaid oma kuulsast trupist Ballets Russes. Sama aasta detsembris leidis ta Moskva Suure teatri lavalt omale uue andeka lemmiku, 17aastase Leonid Mjassini, kelle liha meenutava nime muutis aga otsekohe prantsusepäraseks Massine’iks. Ka Leonidil tuli Djagilevi trupist 1921. aastal lahkuda, sest ta oli hakanud arendama lubamatut suhet ühe tantsijannaga. Nukker ja vihane Djagilev otsis meeleheitlikult endale uut Nižinskit, märkamata, et too juba tantsib tema trupi kordeballeti tagumistes ridades ja tema nimi on Sergei Lifar.

1905. aastal Kiievis hariduseta peresse sündinud Sergei õppis mõnda aega tantsu kohalikus koolis ja jätkas Bronislava Nižinskaja (Bronisława Niżyńska), Vatslav Nižinski õe balletikursustel. 1921. aastaks oli selge, et nõukogude võim ei soosi klassikalist tantsu, ning kursuse rahvas emigreerus koos Sergeiga, kes leidis töö Djagilevi trupis.

Djagilevi käe all tutvus nüüdseks Serge Lifari nime kandev noormees kunstiga ja täiendas end Itaalias kuulsa õpetaja Enrico Cecchetti juures. Kui aga impressario 1929. aastal suri, otsisid tema trupi liikmed uut rakendust. Balanchine läks Ameerikasse ja Lifar Pariisi Ooperisse, kus töötas alguses esitantsija ja étoile’ina, siis aga koreograafina ja lõpuks balletijuhina.

Lifar on hea näide inimesest, kellele isiklik karjäär ja kuulsus on tähtsam kui kõik muu. Kui 1940. aastal sakslased Prantsusmaale tungisid, asus ta kohe koostööle vallutajatega, tutvustas Hitlerile Palais Garnier’d ja kavandas Goebbelsiga Euroopa balleti tulevikku. Pärast sõda keeldusid lavatöölised temaga koostööd tegemast, sest üks nende seast oli koonduslaagris surnud. Kollaborant pidi lahkuma Pariisi Ooperist ja ta pagendati Prantsusmaalt, misjärel juhtis ta mõnda aega truppi Nouveau Ballet de Monte Carlo. Nimetatud trupi ostis 1947. aastal markii de Cuevas, kelle Lifar kutsus hiljem, kui ta oli juba naasnud Pariisi Ooperisse, solvangu tõttu duellile. Prantsusmaa küll andestas Lifarile ning ta jätkas balletijuhina, kuni millegipärast läks juhtkonnaga tülli ja lahkus 1958. aastal teatrist.

Keevavereline Lifar lõi ühe oma parima teose „Süit valges“ („Suite en Blanc“) 1943. aastal, just sel ajal, kui ta tegi koostööd sakslastega. Ses tüüpilises neoklassikalises süžeeta balletis moodustuvad tantsijatest liikuvad ja liikumatud pildid ning käte töö ja keha asendid pole nii rangelt reglementeeritud kui klassikalises balletis.

Estonia balletiõhtu „Must/Valge“ esimese osa täidab aga maailma esietendus: Bizet’ sümfooniale loodud „Avatud uks“ („Open Door“), mille koreograafiks on Katarzyna Kozielska. Tuleb tunnistada, et läksin esietendusele umbusklikult, sest sama muusika on aluseks Balanchine’i 1947. aastal loodud võrratule „Kristallpaleele“ („Le Palais de ristal“), aga poolatari loomingu kohta ei saa öelda ühtki halba sõna. See on täiesti uuelaadses tantsukeeles, mida ta ise nimetab modernseks klassikaks, ja läheb imeliselt kokku Bizet’ muusika korduste ja arenguga.

Kozielska on õppinud ja tantsinud Saksamaa juhtivas balletikollektiivis Stuttgarter Ballett, mille 1961. aastal asutas John Cranko. Pole huvituseta märkida, et 1973. aastal lahkunud Cranko balleti „Onegin“ seadis 2015. aastal Estonias lavale Jane Bourne. Stuttgardist on Estoniasse jõudnud üllatavalt palju. Kunagise sealse koreograafi ja praegugi veel Hamburgi Riigiooperi balletijuhina tegutseva John Neumeieri loomingu näidist sai vaadata 2019. aastal Birgitta festivalil. Sümfooniliste ballettide poolest kuulsa Uwe Scholzi Schumanni teise sümfoonia vahendas 2009. aastal Estoniasse Daniel Otevrel. Aga Stuttgardis on üht-teist lavastanud ka maailmanimi Jiři Kylián, kelle loominguga on Eesti inimene saanud tutvuda vaid Mezzo ja DVDde vahendusel.

Kui nüüd meenutada, kes on veel sellised lääne balleti korüfeed, kelle looming on jõudnud Estoniasse, siis alles hiljuti, 2020. aastal, aitas Tšaikovski keelpilliserenaadi järgi seatud George Balanchine’i „Serenaadi“ meil lavale Viki Psihoyos ja mõnevõrra varem, aastal 2011, kandis Sir Kenneth MacMillani balleti „Manon“ Estoniasse üle Karl Burnett. Tulevikus lubatakse, et näha saab Briti balleti suurkuju Sir Frederic Ashtoni „Suveöö unenägu“. Kas on aga lootust, et keegi toob Estoniasse midagi ka 2007. aastal lahkunud Maurice Béjart’i loomingust?