Maailma ja kunsti õnneks

Riias lavastatud „Gogol. Portree“ tõestab, et maagilise teatri mängulis-visuaalsete kujundite loomises on Juri Butussov endiselt suurmeister.

SVEN KARJA

Riia Vene teatri „Gogol. Portree“, Ester Boli näidend Nikolai Gogoli ainetel, lavastaja ja muusikaline kujundaja Juri Butussov, kunstnik Marius Nekrošius. Esietendus 11. V Riia Vene teatri suures saalis.

Üks Venemaa praeguse režiimi sünnitatud paradokse avaldub selles, et sealt pagenud teatritipud täiendavad tänuväärselt mitme Euroopa riigi teatripilti. Kui näitlejate liikumist takistab keelebarjäär, siis lavastamise vallas on see tunduvalt hõlpsamini ületatav. Lätis ja Leedus oma lavastustega järjest enam kanda kinnitava (ja septembris üheks kohtumisõhtuks ka Eestisse põiganud) Dmitri Krõmovi kõrval on Baltimaadesse jõudnud veel üks nüüdisaja Venemaa tipplavastaja, tunnustatud ja kõrgelt auhinnatud (seitsmekordne Venemaa teatriauhinna Kuldne Mask laureaat) Juri Butussov. Läinud aastal Vilniuses välja tulnud Stoppardi „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“ lavastusele lisandus sel kevadel Butussovi esimene töö Lätis, „Gogol. Portree“ Riia Vene teatri suurel laval, mille aluseks Nikolai Gogoli jutustus „Portree“.

Olles näinud mitmeid Butussovi ennesõjaaegseid (kõlab natuke nagu ennemuistseid) Venemaal tehtud lavastusi, ei kujuta teda mujal kui suurel laval ettegi. Võtnud enamjaolt aluseks suure klassika (Shakespeare, Camus, Brecht, Rostand, Tšehhov, Bulgakov, Gogol), ehitab ta selle karkassidele – algmaterjali julgelt lammutades – visuaalselt lummava, pillavalt mängulise, kuid sisemiselt selgelt organiseeritud ja vaatajaga aktiivselt suhestuva maailma, mida parimatel juhtudel võib hinnaalanduseta nimetada omaette universumiks. Sealjuures võib Butussovit pidada kindlasti elitaarseks lavastajaks: peale erisuguste kultuurikoodide avamisoskuse eeldab ta oma vaatajalt ka head maailmakirjanduse tundmist, võtmata kallist lavaaega teoste sisu lihtsaks ümberjutustamiseks – tema lavailm püsib selgelt kogu varasema Brechti või Tšehhovi tundmise peal. Aja kategooria ongi Butussovi lavastuste üks põnevamaid osiseid, sageli õrritab ta oma vaatajat ülipikkade, inimlikke taluvuspiire kompivate staatiliste üksikstseenidega, mis on täielikus asünkroonis nüüdisaja (suurlinna)inimese hüpliku ajatajuga.

Sirvides Riia Vene teatri praegust repertuaari ja ilmunud vastukajasid, torkab silma ilmne paralleel Tallinna Vene teatriga. Mõlemal pool on ette võetud kohalikku vene kogukonda irriteerivaid projekte, Tallinnas teatavasti Timofei Kuljabini ja Julia Augi lavastused, riia­laste kõige provokatiivsem lavastus on ilmsesti Viesturs Kairišsi „Hamleti“ versioon, mille Claudius meenutab äravahetamiseni üht meie ja lätlaste naaberriigi juhti, Gertrud aga tema „pruuti“ Alina Kabajevat ning finaali duellid on lahendatud … džuudomatšina. Muide, kevadhooajal peaks esietenduma sama lavastaja „Kirsiaed“, mis eeltutvustuse põhjal käsitleb vene intelligentsi tegevusetust sõjaaja tingimustes.

Kuuldavasti ei ole ükski neist lavastustest ei Tallinnas ega Riias põhjustanud publiku hulgas avalikke ekstsesse. Ent selge on, et mõlema teatri põhiline sihtrühm, vene elanikkond, vaatab neist ettevõtmistest mööda, nende ootused on läbinähtavalt seotud võimalikult apoliitilise, esimese eelistusena nõukanostalgilise meelelahutusega. Detsembris näiteks rõõmustab Riia teater oma vaatajat järjekordse kontserdiprogrammiga Raimonds Paulsi 1980. aastate hittidest. Vägisi tekib pähe võrdlus Eesti NSV aegse teatripildiga, kus eestlasest teatrikülastaja võis omaette mõelda: no olgu, kannatame ära need „Kremli kellad“, kui seda kõrgemalt poolt nõutakse, aga peaasi, jäetagu meile alles meie „Külavahelaulud“ ja „Tootsi pulm“.

Butussovi Gogoli-lavastuse saal ei ole varasügisesel pühapäeval päris täis ja vaheaegadel paistab olevat lahkujaid. Ent lõpuaplaus on siiski tugevam kui formaalne kombetäide. Ilmne on, et lahkujate meelepaha (ka netiavarustest leidsin ärritunud vaatajareaktsioone) pole seotud lavastuse mitte poliitilise laengu, vaid harjumatu kunstikeelega. Tõesti, isegi Butussovi käekirjaga mõnevõrra kokku puutununa võib panna imeks, kui julgelt on lavastaja koos dramaturgiga (kavalehel on kirjas nimi Ester Bol, kuid kiire otsinguga selgub, et pseudonüümi taga peitub üks nüüdisaja vene provokatiivsemaid näitekirjanikke Asja Vološina) seekord Gogoliga ümber käinud. Ukraina päritolu vene klassiku 1835. aastal kirjutatud ja praeguse pilgu läbi paratamatult natuke lapsiku kolli­jutuna mõjuva jutustuse narratiivne kude on viilutatud fragmentideks. Peategelase, surematusest unistava noore kunstniku Tšartkovi roll on pihustunud nelja näitleja vahel, kogu kuueliikmeline näitlejaskond vahetab sujuvalt mitut rolli ja Gogoli tekstile on lisatud kamaluga kunsti ontogeneesi puudutavaid tsitaate (autoriteks Vincent van Gogh, Marcel Proust, George Orwell, Leonid Andrejev, Andrei Belõi).

Ent ilmselt veelgi olulisem on, et teisenenud on ka Gogoli jutustuse sisemine paatos. Gogolil hakkab käest kätte käima erakordse meisterlikkusega, kuid jubetu, eheda silmavaatega maalitud portree. Maali omandamisega kaasneb aga joomine „kurjuse allikast“, seega saavutab portree omanik küll edu (ja surematuse) kunstnikuna, kuid kaotab sealjuures oma inimliku palge. Suur kunst ja suur inimene ei mahu ära ühte inimesse, võiks kokku võtvalt kõlada Gogoli fantastilise oopuse moraal.

Butussovi-Boli tõlgenduses pole aga kunstnik olemine võrreldav lihtsalt „kapi taha“ visatava pehkinud pildiraamiga. Tõeliseks kunstnikuks sündimine tähendab äravalitust kogu eluks, kusjuures enam kui õnnestavat loomisrõõmu on seal aastatega aina kasvavat ängi, mõistmatusepiina, lõpuks ka otse kliinilist meelesõgedust. Lavastus algab ja lõpeb eeslaval lebava Tšartkovi intensiivse edasi-tagasi koogamisega, finaalis söödetakse talle suppi nagu abitule lapsele või vanurile.

Kui olla kergelt irooniline, võib seda määratleda kui kunstniku enesetunnetuse ränkrasket teekonda. Ei saa ka salata, et lavastuse tinaraskelt rõhuv atmosfäär, poolhämar lava ja painajalik soundtrack mõjuvad kurnavalt. Õhkkond on ühtlaselt tume ja tõsine, ei ainsatki pinget hajutavat vahepala ega olmelis-lõdvestavat stseeni. Ühelt suurelt kujundilt teisele kulgevas lavastuses on veidi „suure kunsti krampi“ ja soorituse liigset pingutust. Ent seejuures ei saa eitada, et maagilise teatri mängulis-visuaalsete kujundite loomises on Butussov endiselt suurmeister.

Kahtlemata on selles oluliseks loominguliseks toeks olnud stsenograaf Marius Nekrošius. Mänguruum – suurkujude valged kipspead, vähemalt viis laiali lammutatud klaverit, rohmakalt kokku seotud raamatupakid, lahmakad uksetahvlid, tühjad pildiraamid – loob lohutu pildi humanitaarkatastroofi järgsest maailmast, mille osised loovad võimalusi kõnekateks visuaalseteks metafoorideks. Kümnete kaupa ühte kaela riputatud pildiraamid, surnuaiana püsti asetatud pildiraamid, seljas edasi-tagasi tassitav uksetahvel. Ülestõstetud lattide abil liigutatav hiiglaslik inimnukk. Või siis pikemate dialoogide mitteargine koreograafia: üks kõnelejatest sooritamas mingit taiji-laadset harjutuste kava. Kõik on kokku just nimelt portree, mitte grupipilt. Puhas kunst, ei mingit poliitikat. Mida soovi korral võib muidugi tõlgendada ka poliitilise seisukohavõtuna.

Gogol lõpetab oma „Portree“ lepitava, maailma korrapärasust jaatava noodiga. Tema jutustuse viimane lõik algab lausega: „Maailma ja kunsti õnneks ei võinud säärane pingutatud ja vägivaldne elu kaua kesta.“ Butussovi raam on selgelt iroonilisem, ilmselt mitte üksüheselt dekodeeritav: lavastus algab ja lõpeb borši keetmise õpetusega, finaalis valmibki laval supp, kapsad-peedid-petersell pannakse potti ja supiks keenuna söödetakse lusikaga taltsaks tehtud kunstnikule sisse. Mida sellest kõigest arvata? Ise mõtlesin umbes nii: kunstnik sai oma vaevast lahti, kunst ja vägivald löödi kahte lehte laiali, kuid maailm ei muutunud seeläbi õnnelikumaks paigaks.