Rikkis ristteel

Lavastuse „Kahe laine vahel“ peategelane Daniel on purgatooriumis, kus solastalgiast piinatud hing on veel sees, aga valutab, sest aina nähtavamad kliimamuutused mõjuvad isiklikult, halvavad ta elurõõmu.

OTT KARULIN

Ugala teatri „Kahe laine vahel“, autor Ian Meadows, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja Taago Tubin, lavastusdramaturg Priit Põldma, kunstnik Kristjan Suits, helilooja Vootele Ruusmaa, muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa, valguskujundaja Laura Maria Mäits, videokunstnik Margo Siimon. Mängivad Vallo Kirs, Liisa Pulk, Marika Palm ja Janek Vadi. Esietendus 10. II väikeses saalis.

Risttee on kohutav koht: korraga on ees hirmutavalt palju valikuid ja vahet pole, kas viidad näitavad teed või puuduvad üldsegi, sest see esimene, tõenäoliselt elu muutev samm mis tahes suunas – täiskäigul edasi, pööre ühele või teisele poole, taganemine alguspunkti – tuleb ikka üksi astuda. Seni kogetu ähmastub, aga ka meelitab oma turvalisusega, kuigi tead, et nostalgia ei aita ilmselt edasi (aga edasi peab ju liikuma, alati!). Nii seisadki seal eikellegimaal, võõra ja kohatuna, ning kaalud oma võimalusi – ja lased elul mööda minna.

Lavastuse „Kahe laine vahel“ peategelane Daniel on just sellises purgatooriumis, kus solastalgiast piinatud hing on veel sees, aga valutab, sest aina nähtavamad kliimamuutused mõjuvad isiklikult, halvavad ta elurõõmu. Kliimateadlasena on ta jooksutanud sadu prognoosimudeleid, mis kõik finišeerivad sama järelduse juures: asi on perses, aga inimesena ei oska ta seda teadmist vahendada, sest ümberringi räägitakse kapitalismi võõrkeeles ning nõutakse ratsionaalseid lahendusi (loe: mõõdukaid muutusi). Nii saabki temast nõunik riigiaparaadis, kus ta ka kiirelt kuhtub.

Vallo Kirsi tõlgenduses pulbitseb Danieli ahastus funktsioneeriva ühiskonnaliikme kesta all, avaldudes esiti nohikliku kirena: ta usub, et teab, ta teab, et peab, ta peab, et head teha. Aina enam on aga näha, millise sisemise põlemisega see ratsionaalsus saavutatakse, sest keha ei suuda kaua valet kanda ja mõradest tungivad välja sundliigutused – tabletid küll rahustavad, aga ikka sirutuvad mõlemad käed aeg-ajalt juukseid kõrva taha libistama. Kirsile on Daniel väärtuslik rollikogemus, mida on põnev jälgida (peaks teist korda vaatama, et hinnata, kas kohati tajutav ebakindlus on kasvanud rollivõtteks). Seda enam et Ian Meadowsi näidendis kannab dramaturgiakaart peategelase isiklik hinge­trauma.

Vallo Kirsi tõlgenduses pulbitseb Danieli ahastus funktsioneeriva ühiskonnaliikme kesta all.

Elena Koit

Näidendi põhikompositsioon, kus tegevus toimub vaheldumisi kahes ajas, enne läbikukkumist ja praeguses läbipõlemises, on tugev skelett, kuid sellele on kuhjatud ehk liigagi palju mõtteliine: keeruline suhe isaga ja õe allaandmine, ametnike ja poliitikute naeruvääristamine, ka vinjetid naise rolli kohta. Seetõttu on mõistetav lavastaja Taago Tubina otsus kaasata lavastusdramaturgina Priit Põldma, kes on autori teemapaljusust diskreetselt kärpinud. Siiski tundub, et ka Põldma ja Tubin on jäänud valikute ristteel veidi ebakindlaks: juba Meadowsi näidendis mõjub peategelase lapsepõlvetrauma konstrueerituna, aga Ugala lavastuse rõhuasetused taandavad selle lausa passiivseks taustalooks, mis ei panusta Danieli rolliarengusse. Jah, tema isa, endist tähtsat tegelast, mainitakse korduvalt, aga vastuseta jääb, mil määral on just suhted isaga põhjustanud Danieli hirmu ise isaks saada, ning kas nende suhe on praegu ikka nii olematu (kuidas ikkagi saab „viletsat riigipalka“ teeniv kliimateadlane lubada endale luksuslikku diivanilauda, mille saaks Ikeast kätte kümme korda odavamalt?).

Samamoodi võinuks ehk kriitilisemalt sisse vaadata näidendit läbivasse poliitikakujundamise valu ja viletsuse maailma, ehk isegi kaasata selgemad vihjed praegusele ajale ja kohale, sest Eestis parajasti koostatav kliimaseadus ja kavandatav automaks lisaksid lavastusele päevakajalist äratundmist ja mängupotentsiaali (no ja ametnikuna ei saa ma muidugi kulmu kortsutamata kuulata ebatäpsusi, nagu „keskkonnastrateegia arengukava“, või jätta muigamata ettekujutuse üle, et asekantsleril on isiklik sekretär). Ma usun, et mõni praegune või endine ametnik oleks konsultandina pakkunud jaburamaidki konstruktsioone, mis lavastust rikastanuks, aga jätame selle lisakäigu uuristamise niigi kuhjatud ristteele.

Sest tõesti, lavastaja huvikeskmes on ennekõike peategelase siseheitlus, tema suhe kahe naisega. Liisa Pulk asekantsleri sekretäri rollis fotograafina on esimestes stseenides vaimustav: tema „tõmba uttu oma plämaga“-suhtumine joobub tervislikust eneseirooniast, mis püsib ka tööülesannete täitmisel, kui mäluauku on vajunud nii mõni päev varasem esmakohtumine Danieliga kui ka tegelikud ambitsioonid (aga noh, sekretäri palk ju jookseb). See on puhas mängulust, mis nakatab ka stseenipartneri. Kahjuks ei anna dramaturgia Pulgale võimalust loogilist rollikaart luua, nii et nördinud naise, kirgliku kunstniku ja peatse emana pole eelnevast iseseisvusest justkui jälgegi.

See kivi läheb vastuvaidlematult meeste kapsaaeda: Meadowsi näidendis kuulutatakse küll sõnades võrdsust, kuid naistegelased on selgelt Danieli tegelaskuju teenistuses ning nende motivatsioonid ja traumad skemaatilised. Nii visandatakse möödaminnes ka kahjukäsitleja (Marika Palm) keerulised suhted tütrega, kuigi isa-poja liini peegelpildina on teema sissetoomine põhjendatud. Palmi asjalikkuse võõba all närvilisus, mis alguses mõjub bürokraadi ükskõiksusena, saab sammhaaval sügavust juurde, kuigi mingit lõpplahendust pole selles meeste maailmas ette nähtud temalegi. Sellest on äärmiselt kahju, sest näitlejatel olnuks pakkuda märksa rohkem.

Eelnev ei tähenda siiski, et „Kahe laine vahel“ lavastusena laiali vajub, samuti on siin vaatajal piisavalt ainest kaasamõtlemiseks. Lisaks nimetatud teemadele on intrigeeriv peategelase moraalikompassi rikkiminek, kui poliitiline konsensus ja „tervemõistuslikkus“ toimetavad arengukavast välja kõik vähegi äkilise ning Danielile ei tundugi see enam nii katastroofiline, sest võinuks ju minna ka hullemini (pealegi usutakse alati, et kunagi tuleb võimule poliitik, kes päriselt mõistab ja hoolib). Rikkis kompassiga pole aga ristteel mitte midagi pihta hakata ja nii jääb Danielgi oma solastalgiast köetud purgatooriumi, hing veelgi haigem.

Kõige kohutavam on aga vist see, et selline lõpp ei mõjunudki traagilisena, kuigi peategelane läheb ilmselgelt uuele trauma- ja pettumusringile, esimene kiht küünilisust kaitseks kaasas. Küllap läheb ka mitmele järgmisele ringile, nagu paljud meist, kuni lõpuks on kaitserüü nii kobakas, et ka parima tahtmise juures ei suudeta ristteelt üheski suunas seda esimest elu muutvat sammu astuda. Kurat, üldse ei taha koos Danieliga sinna ristmikule töllerdama jääda, seega aitäh Ugalale äratuse eest – lähen nüüd ka järgmisele ringile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht