Macbethi inimlikkus

Ambitsioonikad mehed, kes on südames head, aga avastavad eluteel kurjuse kui tööriista, saadavad korda kõige võikamaid veretöid.

KAUR RIISMAA

Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi „Macbeth“, lavastajad, lava- ja videokujundajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dirigent ja muusikajuht Olari Elts, kontsertmeistrid Triin Ruubel ja Mari Poll, heliloojad Lepo Sumera ja Jay Schwartz, valguskunstnik Jussi Ruskanen, operaatorid Epp Kubu, Jekaterina Abramova ja Fidelia Regina Randmäe, video live-mix Elisa Avik, tekstid ja tõlked Jaan Kross, Kulno Süvalep, Hasso Krull, Filippo Tommaso Marinetti ja Ülo Tuulik. Mängivad Mait Malmsten, Helena Lotman, Priit Võigemast, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints, Ursel Tilk, Rasmus Kaljujärv, Kaie Mihkelson, Hanna Jaanovits, Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver-Marcus Reimann, Robi Varul, Tobias Kaljujärv ja Robert Aron Lotman. Esietendus 19. I Estonia kontserdisaalis.

Ma ei ole osanud „Macbethi“ lugeda või vaadata sõjavastase või kurja tekstina. Macbethi mõrvad järgnevad millelegi, need ei tule tühjast ja liiga lihtne oleks panna Duncani jt surm lihtsalt Macbethi sita iseloomu arvele. Veretööde varjus peidab ennast palju sügavam küsimus: kas Macbeth tapnuks Duncani, kui ta poleks pärast lahingut nõidu kohanud? Kas kahtlused, lootused, iha ja julmus ärganuks temas, kui ta poleks kuulnud nõidade ennustusi? Vapper väepealik oleks ehk elanud oma päevade lõpuni rahus ja üksmeeles, kui ta poleks nõidade sõnu, nõiasõnu oma prouale edasi öelnud.

Sõna loomine. Lavastuses on Nõial palju suurem roll kui tekstis. Hasso Krulli kirjutatud sajatused ja manamised ei haaku Shakespeare’i näidendi ajaloolise taustaga (XI sajandi Šotimaa), küll aga sellega, et pärast Macbethi veretöid on hakanud loodus käituma valesti. See tähendab, et Duncani, kuninga tapmine pole hirmus süü mitte ainult inimeste maailmas, vaid käib looduse, maailma loomuliku korra vastu. Senised hierarhiad kaovad: hobused õgivad üksteist, hiiri jahtiv kull tapab teise kulli. Ja ka uks siinse ja teispoolse vahel vajub irvakile.

Krulli tekstid viivad meid endisaega, mil tekst polnud loodusest veel eraldunud. Sõna ja loodus on omavahel nii tihedalt läbi põimunud, et loodus kujundab keelt (onomatopoeetika), ja sõna juhib loodust. Seda viimast oleme lapsepõlves isegi kogenud, kui ema loeb lapse haava kohal: varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi. Ka näiliselt väga lihtsal tervitusel – „au sulle, saad kuningaks“ – on saatusi, aega ja ruumi, siinpoolset ja teispoolset maailma kujundav vägi. See ei tundugi pelga kunstilise võtte või semiootilise tirelina, kui mõtleme, et aasta aega pole Ukrainas sõda olnud, on vaid „erioperatsioon“. Ehkki ainult teine sõna, on sel ometi juriidilised, diplomaatilised, moraalsed hoovad, mis ümbritsevat maailma vangutavad.

Seejuures väita, et lavastus on „sõja vastu“, on pisut primitiivne ja surub kunstiteose lapikuks. Macbethi, Shakespeare’i tegelast analüüsides ei tohi unustada, et esimeses stseenis on ta austusväärne ja vapper sõjamees, kes oma kuninga eest võiks elu anda. Leedi Macbethi silmis on ta isegi liiga hea: „auahnust on sul, kuid sul pole kurjust, / mis käib sel saatjaks. Mida väga tahad, / sa tahad vagalt. Põlgad valemängu, / kuid tahad võltsilt võita.“ (I, 5) Igas inimeses on oma latentne Macbeth, aga meie nõiamoorid on kõigil pisut erisugused – erinevad kompleksid, salaihad, varjatud pahed ja mõtted. Neid, kes üle laipade on võimu juurde trüginud, ei pea Eestigi ajaloost kauge aja tagant otsima. Aga keegi ei sünni Macbethiks – küüditajaks, koonduslaagri valvuriks, diktaatoriks või Putini kokaks. Ehk just ambitsioonikad mehed, kes on südames head, aga avastavad eluteel kurjuse kui tööriista, saadavad korda kõige võikamaid veretöid.

Paradoksaalselt on kõige parem näitleja see, keda sa teoses ei näe – tegelast, karakterit, tema motiive küll, aga näitlejat mitte. Macbeth – Mait Malmsten, Banquo – Tambet Tuisk.

 Kaader lavastusest

Rüü. Esimese vaatuse lõpus esitatud osa sama tseremooniast, rahvakeeli „pöörlevad dervišid“, on algul lihtsalt ilus vaadata, aga pöörlemise monotoonsus laseb seni lavastuses juhtunul settida. Õudusetunne muutub abstraktsemaks, üldisemaks. Ma ei ole kindel, et sellest stseenist peaks otsima mingeid sügavamaid paralleele sufismi või islami müstikaga: üles pööratud peopesa tähendab ühendust taevaga, allapoole pööratud peopesa jumala hiilguse edasiandmist maa peale. Näitlejad pöörlevad enam-vähem nii nagu juhtub.

Seejuures on osa sama sümboolikast ka ümberriietumine: must tähendab surma, valge ülestõusmist. Nii nagu Macbeth saab selga Duncani ruudulise kuningarüü, riietuvad lavastuses ümber ka need, kes surma peavad minema. Eriti jõhkrana mõjub MacDuffi naise ja laste tapmine. Näidendis ilmuvad mõrtsukad ning teevad, mis mõrtsuka töö. Lavastuses riietuvad leedi Macduff ja tema poeg mõrtsukate pilgu all valgesse rüüsse. Viimasena kaetakse nägu. Stseen on rõhutatult aeglane, rõhutatult julm. Seda enam, et laval ongi päris lapsed, kelle lihtsus ja süütus mõjub sündmuste kõrval võikalt. Nad on ainukesed, kes ei mängi, kes pole rollis, kellega see, mis juhtub, juhtub päriselt.

„Nägu“ või selle puudumine on „Macbethi“ teksti üks keskseid kujundeid. Näidendis on nõidadel küll nägu ees: neil on närtsinud ja õudne ilme, nende suud on nahkjad, neil kasvab habe. Lavastuses on nõiad pealaest jalatallani punase rüüga kaetud: nemad pole sellest maailmast siin. Duncani vaim või tapetud Macduffid on samuti näota, aga vaimud kannavad valget rüüd. Paari värviga on õnnestunud lavastuses luua väga selgepiiriline hierarhia siin- ja teispoolsuses toimetavate olendite tarvis.

Seda hierarhiat toetab ja täiendab tekst iga kord, kui tegelased mainivad nägu või ilmet. Leedi Macbeth: „Su nägu, taan, on nii kui raamat lahti: / sealt paistab veidraid asju. …“ (I, 5) Paar stseeni hiljem aga ütleb Macbeth: „Nüüd lahke nägu aega petma peab, / võlts ilme katku, mis võlts süda teab.“ (I, 7) Surnute ja elavate maailmade kokkupuutumine on Rosse’i repliigis: „Kas ööl on ülemvõim või päeval häbi, / et pimedus maa näol on surirätiks, / kui teda suudlema peaks elav valgus?“ (II, 4) Jne, jne.

Tinglikkus ja valgus. Publik on Estonia kontserdisaalis jagatud kuueks sektoriks. Neid eraldab tõstetud poodium (catwalk), millel toimub kogu lavastuse tegevus. Lavastuse esimeses stseenis marsivad näitlejad poodiumil edasi-tagasi ja teevad seda samasuguse kindlusega pilgus-kehas nagu modellid moe-show’l. Aga modell ei esita päris inimest, ja näitlejadki justkui näitavad: vaadake, meie oleme selle näidendi tegelased. Poodiumi servades on valged lambid, nõidade ilmudes valgustavad poodiumi punased prožektorid. Orkestriosa valgustavad kollased noodipuldilambid. Kõige taga on seinal tohutu videoekraan, mille pilt on valdavalt mustvalge.

Värvisümboolikat võib lahata nii või teisiti, aga raske on üht detaili välja noppida: õnnestunud kunstiteose puhul ei paista võte läbi. Kõige parem valgustus teatris või sisekujunduses, helikujundus teatris või filmis on niisugune, mida sa tähele ei pane – koged tervikut. Lepo Sumera sümfooniad mõjuvad filmilikult või teatraalselt ning need on seotud lavastuse sisuga nii, et muusika ei ole enam muusika, vaid osa üldisest koest. Kui jääd ainult näitlejaid vaatama, siis ei kuule muusikat. Kui püüad keskenduda muusikale, siis läheb tegevus kaduma. Igal näitlejal on oma täpne roll ja koht, iga repliik on mõõdetud, pilk konkreetne, takt sümfoonias raamib seda ja mustvalge pilt seinal ei lase vaataja mõttel rändama minna.

Paradoksaalselt on ka kõige parem näitleja see, keda sa teoses ei näe – tegelast, karakterit, tema motiive küll, aga näitlejat mitte. „Macbethi“ lavastuses pole näitlejaid – tekst, muusika, visuaal on hõlmav nii, et laval ei ole Malmstenit, Kaljujärve või Lotmanit. Ainult üheks sekundiks vilksatab laval Malmsteni kuradiga kauplev pilk, mis tuli „Ama­deusest“ tuttav ette. Ka sõrmedega V-tähte näitav Raudsepa Duncan irdub viivuks oma rollist ja loob mingi reaalsuse metastaasi lavastuse kehas. Aga „maal omad mullid on nii nagu veelgi.“

Tinglikkus lõhutakse eelviimases ja viimases stseenis. Shakespeare’i kirjutatud tegevuse järel riietuvad näitlejad lahti: rüüde all on nahakarva aluspesu. See on täiesti uus värv seni punases, valges ja mustvalges maailmas. Näitlejad võtavad vanakreeka ja rooma skulptuuridelt või klassitsistlikust kunstist tuntud traagilisi poose: mõni sureb, teine raiub mõõgaga. Iga kompositsioon kestab hetke-kaks ja siis liigutakse järgmisesse.

Kõige lõpul on näitlejad saali kesk­teljel, ja nende kohal liigub termokaamera: varem salvestatud pilt suurel ekraanil on nüüd värviline ja näitab näitlejate kehade külmemaid ja kuumemaid paiku. Hoolimata mängust, ümberriietumistest, tinglikkusest, kunstist, mustast ja valgest, on tegemist siiski lihast ja luust inimestega. Rollide, moraali, eetika all on ikka ja alati inimene, kes püüab aru saada, mismoodi oma elu elada. Mis on õige ja mis vale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht