Mardi Valgemäe 10. XI 1935 – 15. III 2020

Tänavusel heitlikul kevadel lahkus New Yorgis meie hulgast kirjandus- ja teatriteadlane ning kriitik Mardi Valgemäe.

Mardi Valgemäe sündis Viljandis, kus algas ka tema koolitee. 1944. aastal viis põgenemisteekond ta vanemate käekõrval Saksamaale, kus tema isa Parfeni Valgemäe, elukutselt muusikaõpetaja, oli aktiivselt tegev laulukoorides. Kui pere asus 1949. aastal ümber Ameerikasse, elasid nad algul Lakewoodis, kus Mardi Valgemäe tegutses ka organistina. 1957. aastal lõpetas Mardi Valgemäe New Jersey Rutgersi ülikooli, 1964. aastal promoveerus Los Angelese California ülikoolis filoloogiadoktoriks moodsa draama alal.

Tema akadeemiline karjäär kulges tõusvas joones: 1964–1968 oli ta Los Ange­lese California ülikooli abiprofessor, aastast 1968 New Yorgi Linnaülikooli Herbert H. Lehmani kolledži professor, juhtides 1984–1988 uuenduslikkusega tähelepanu köitnud programmi ja õppekava „Linn ja humanitaarteadused“. Aastail 1988–1997 oli Valgemäe sama õppeasutuse inglise keele ja kirjanduse kateedri juhataja, tema jätkuvast menust lektorina kõneleb see, et 2012. aastal valisid Lehmani kolledži üliõpilased professor Mardi Valgemäe aasta õppejõuks.

Lisaks esines Valgemäe loengute ja ettekannetega mitmel pool maailmas, Kanada eestlaste metsaülikoolis ning Eesti taasiseseisvumise järel ka sünnimaal. Ta kuulus organisatsiooni Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriikides juhatusse, võttis osa ajakirja Mana toimetuskolleegiumi tegevusest ning oli Eesti Kirjanike Liidu ja PEN-klubi liige.

Mardi Valgemäe erialaseid artikleid ja esseid on ilmunud rohketes teadus- ja teatmeteostes. Keskendudes algul USA moodsa draama uurimisele ja eriti Eugene O’Neilli loomingule, on ta avaldanud ajakirjades Modern Drama, Comparative Drama, Modern International Drama, Books Abroad / World Literature Today, Journal of Baltic Studies ja Baltic Forum üle 200 teatri- ja draamakäsitluse. Kõrgelt on hinnatud Mardi Valgemäe monograafiat „Accelerated Grimace: Expressionism in the American Drama of the 1920s“ (1972).

Eesti keeles debüteeris Mardi Valgemäe teatriarvustajana juba 1957. aastal, avaldamiskohaks oli esialgu väliseesti ajakirjandus, aga piiride avanedes kohe ka kodumaised kultuuriväljaanded. Õieti leiame tema erakirjast Mati Undile avaldatud artikli pealkirjaga „Off-Off“ juba 1979. aasta Loomingu juuninumbrist, allkirjaks initsiaalid M. V. Suuresti tänu temale jõudis 1971. aastal esimese eesti näidendina Ameerika kutselise teatri lavale koos Andres Männikuga tõlgitud Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“. Lisaks on ta tõlkinud inglise keelde Betti Alveri, Paul-Eerik Rummo, Mati Undi, Viivi Luige jt loomingut.

Oma esimese raamatuni eesti keeles jõudis Mardi Valgemäe alles 1990. aastal, kui Stockholmis ilmus „Ikka teatrist mõteldes“. Kodumaal hoolitses Mardi Valgemäe esseede ja arvustuste väljaandmise eest Joel Sanga kirjastus Vagabund: üksteise järel ilmusid „Linn ja teater. Lavamärkmeid mitmelt maalt“ (1995), „Kaugekõne. Artikleid, arvustusi ja kirjanduskriitilisi kiasme“ (1999) ja „Eelarvamusi. Täheldusi teatrist ja teatritekstidest“ (2003), viimase raamatu „Pihtimusi. Artikleid ja arvustusi lavakunstist ja kirjandusest“ (2009) andis välja EKSA. Neisse koondatud erudeeritud, vaimukad ja tabavad tekstid kõnelevad nii antiikteatrist, muusikalavastustest, uuemast maailma­draamast ning lavastustest pagulasteatrites kui ka uuemast eesti näitekirjandusest ja proosast.

Valgemäe kogupärandit iseloomustab avar ning intrigeerivalt komparativistlik pilk kultuuriruumile, sageli osutab ta võimalikele ja ootamatutele arhetüüpidele ja paralleelidele. Tema sulest on ilmunud nii eesti klassika (Koidula, Kitzberg, Vilde, Tassa) värskeid uustõlgendusi kui ka käsitlusi Enn Vetemaa, Vaino Vahingu, Madis Kõivu, Jaan Unduski, Andrus Kiviräha, Mart Kivastiku jt näidenditest. Samuti on ta kirjutanud Karl Ristikivi, Jaan Krossi, Arvo Valtoni, Mati Undi, Tõnu Õnnepalu jt proosast.

Kuigi Mardi Valgemäe ise okupeeritud kodumaad ei külastanud, annavad tema ülevaated tollasest teatrist ja näitekirjandusest tunnistust pingevabast ja kompleksideta pilgust, millega ta jälgis kõike siin toimuvat. Ühtlasi kõneleb see kaemuslik (ja tänapäevalgi imekspandav) kursisolek raud­eesriidest hoolimata toimunud tihedast kultuurisuhtlusest kahe Eesti, paguluse ja kodumaa vahel. Kontaktid Mardi Valgemäega, meie mehega New Yorgis julgustasid ja innustasid, selle mõju 1960. aastate lõpu teatriuuendusele kodumaal on raske üle hinnata. Valgemäed võibki nii teatrit kui ka kirjandust silmas pidades nimetada 1960. – 1970. aastate uuendajate põlvkonna kaaskõnelejaks.

Mardi Valgemäe töö tähtsusest kõnelevad talle osaks saanud tunnustused: 1991 Priit Põldroosi nimeline auhind, 1996 Henrik Visnapuu kirjandusauhind, 1998 Eesti Kultuurfondi Ameerikas auhind viljaka töö eest teatrikunsti ja näitekirjanduse laias valdkonnas ning 2013 Valgetähe IV klassi teenetemärk. Vahest kõige hindavamad sõnad on kirja pannud Mati Unt: „Walter Benjamin on kuskil öelnud, et kriitik peaks olema nagu alkeemik, kes uurib elusat tuld. Minu arust on Mardi Valgemäe alkeemik. Ta näeb tules ka salamandreid, mis lihtsale keemikule nägemata jäävad.“

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Teatriliit

Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

SA Kultuurileht