In memoriam Maria Klenskaja

29. I 1951 – 6. I 2022

„Ma tahan, et oleks armastust!“, ütles Maria Klenskaja ühes oma viimastest intervjuudest. Ja armastust jagaski ta külluslikult nii inimestele enda ümber kui ka oma tegelastele – ta oli suur andja. Küllap ei saanud mõni saaja sellest teadagi, kuidas Maria tema peale mõtles, tema eest seisis. Jälgides läbinägelikult teatris toimuvat, juhtis ta vahel teiste tähelepanu: hoidke seda inimest.

Maria Klenskaja tuli teatrisse tööle 17aastaselt, tollase Noorsooteatri rekvisiitori ja grimeerijana. Draamateatri lavale astus ta lavakunstikateedri lavastustes 1970. aastate alguses ning pärast lõpetamist 1974. aastal asus sinna tööle. Too tööpäev kestis ligi 50 aastat, paariaastase põikega Vanalinnastuudiosse (1988–1989). Tema loomingus on üle saja rolli Draamateatri laval ja teist sama palju teiste teatrite lavastustes, telelavastustes ja -sarjades, kuuldemängudes. Võimsad ja lüürilised, võitlevad ja armastavad, targad ja südamlikud naised: Valentina („Möödunud suvel Tšulimskis“, 1974), Mélisande („Pelléas and Mélisande“, 1975), Ljubov („Ljubov Jarovaja“, 1977), Ophelia („Hamlet“, 1978), Ines („Tuul Olümposelt tuhka tõi“, 1986), Roxane („Cyrano de Bergerac“ Vanalinnastuudios, 1986), Lettice („Leekrüübe“, 1995) ja Lotte („Kolm „O““ Vene Draamateatris, 1996), Olga („Kolm õde“, 1996), Naine („Hullumeelne professor. Tema elukäik“, 1996), Naine („Kumalasemesi“ Saueaugu teatritalus, 2001), Margarethe („Kopenhaagen“, 2002), proua Pernelle („Tartuffe“, 2015), Elatanud naine („„Delhi“ tants“ Theatrumis, 2015), Malle („Maailma otsas“ Rakvere teatris, 2016), Sveta („Isamaa pääsukesed“, 2018) ja Ida („Linnade põletamine“, 2020).

Säravalt isikupärane, ühtaegu jõuline ja tundlik, temperamentne ja detailitäpne, erksa komöödianärviga ja kõige õrnemaid tundetoone valdav Maria Klenskaja on ka üks olulisemaid Eesti filminäitlejad: Ramilda („Indrek“, 1976), Ester („Surma hinda küsi surnutelt“, 1977), Alma Oinas („Saja aasta pärast mais“, 1986), Pille („Keskea rõõmud“, 1986), Valentina („Varastatud kohtumine“, 1989), Ingeborg („Georg“, 2007), vanaema Minna („Seltsimees laps“, 2018), Andrese vanaema („Vee peal“, 2020). Paljudele vaatajatele, nüüdseks vaatajapõlvkondadele, on eesti kultuuri märgilised tegelased „Naksitrallide“ Muhv ning „Mõmmi ja aabitsa“ Jänku-Juta, kes räägivad Maria Klenskaja häälega.

Maria Klenskaja pälvis mitmeid auhindu oma filmirollide eest, sai korduvalt Eesti teatri naisnäitleja auhinna, 1996. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (koos Jaan Kruusvalli ja Mikk Mikiveriga), 2002. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Ta oli Eesti Näitlejate Liidu auliige.

Auhinnad on siiski tähtsad ja annavad eneseusku, sest need on ju kolleegide, oma tsunftikaaslaste kiidusõna – küllap selle tunde ajel asutas Maria Klenskaja ise 2001. aastal Kristall­kingakese auhinna, et tunnustada noort teatri­inimest esimeste edukate tööde eest.

Kolleegid kutsusid teda Mašaks, kuid selles polnud iial familiaarsust. Mašal oli ainuomane huumorimeel, pulbitsev ja kummaliselt terav. Ta oli legendaarne lugude rääkija. Milline ammendamatu anekdootide varu, põhjatu teatrilugude varasalv! Iga lugu kui väike etendus! Kui hämmastavad ka olid Maša lood ja kui nakatav nende esitus, oli eriline see, kuidas mõni väike lugu särahtas ja valgustas läbi olukorra või inimese olemuse. Keeleandekas Maša tundis sõna kaalu. Ta tõlkis meeleldi, ka näidendeid „Kuldse maski“ etenduste sünkroontõlke tarvis.

Maša on heldelt tänanud ja südamlikult meeles pidanud oma partnereid. Ja ta on ise olnud see partner, kes laval mängu üleval hoiab, proovisaalis mootori käima tõmbab, mõne omavahelise julgustava sõna või pilguga aitab kellelgi taas haarata käest libiseva rollitunnetuse, kes vaimustab partnereid oma karakterite leidmise ja ülesehitamise andega. Maša tööeetika tähendas ka väsimatut valmisolekut keskenduda, pühenduda. Ja seda vana teatritõde, et poriste saabastega ei tulda lavale – argielu muresid ei tooda teatrisse kaasa tööd ja loomingut segama.

Maša isiksus oli rollidest lahutamatu – soe, tundlik ja seejuures energiline, elujanune. Näitlejanna enda avarus kumas tema rollides, mis suutsid haarata kogu inimliku vastuolulisuse. Ja teisalt – vaid pilguga või ülelibiseva ilmemuutusega sai tähenduse ja sügavuse ka põgus hetk. Mälupildile kerkib koos Mikk Mikiveriga mängitud pinev ja õrn väljaütlematusetekst Jaan Kruusvalli „Hullumeelne professor. Tema elukäik“ – kahe suure näitleja kohalolek ja kontsentratsioon.

Maša viimaseks filmirolliks jäi elu edasi viivast tarkusest küllastatud vanaema filmis „Vee peal“. Viimaseks koduteatri rolliks oli oma elukogemusega sõjajärgses kaoses tasakaalu pakkuv Ida „Linnade põletamises“. Üheks ta lavapartneriks oli kaks põlvkonda noorem näitlejanna Teele Pärn, kes ütles neil päevil: „Ta õpetas mulle oma kohaloluga, et elu on suur, ära jää talle alla. [—] Nüüd seda pilku enam ei ole, aga see ei tähenda, et saaks mööda vaadata sellest, mida ta läbi valgustanud on. See ruum ei saa enam pimedaks minna. Tuleb tõsta oma lõug üles ja vaadata sellele valgusele otsa. Ma olen põhjani tänulik.“

Jah, muidugi armastus. Tammsaare Ramilda: „Ja ma mõtlen, et tuleb kevad, tulevad linnud ja laulavad ning punuvad pesi, tulevad lilled ja lõhnavad – lõhn on lillede laul, eks? – ja mind ei ole enam, aga see, kes mind armastab, kõnnib päikese paistel ja mõtleb minu peale ning nõnda saan ka mina tulevast, ületulevast ja järgmisestki kevadest osa. Kui mitte palju, siis pisinatuke ikkagi. Kriipsukenegi! Sest kuis ka see armastus aastate jooksul väheneb, midagi jääb temast ometi järele.“

Eesti Draamateater

Tallinna Linnateater

Rakvere teater

Theatrum

Vana Baskini teater

VAT-teater

Vene teater

Saueaugu teatritalu

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

Eesti Lavastuskunstnike Liit

Eesti Kinoliit

EMTA lavakunstikool

Eesti Rahvusringhääling

Kultuuriministeerium