Mask, mull ja ruutkood

Edinburghi rahvusvahelise festivali kõrvalprogrammi „Fringe“ kuulus tänavu üle 700 etenduse, kontserdi, näituse, tuuri ja muu kunstisündmuse.

RIINA ORUAAS

Edinburghi rahvusvahelise festivali kõrvalprogramm „Fringe“ 6. – 30. VIII.

Pärast koroonapausi on hakanud ka Euroopa suurfestivalid taastuma: juulis korraldati Avignoni, augustis Edinburghi festival. Suurbritannia suurim kunstide festival Edinburghis leidis aset piiratud tingimustes, ent oli keskmise eesti teatrikülastaja mõistes siiski hiigelsuur. Augustikuises Edinburghis käib sõna otseses mõttes festivalide festival, sisaldades mitut iseseisvat festivali, millest suurim on ametliku Edinburghi rahvusvahelise festivali (EIF) kõrvalprogramm „Fringe“.

Ainuüksi „Fringe’il“ oli üle 700 sündmuse (etenduse, kontserdi, näituse, tuuri jm). Peale selle korraldati koostöös EIFiga kunstifestival, raamatufestival ning „Fringe’i“ alaprogrammid on veel omaette väiksemad festivalid. „Fringe“ on põhimõtteliselt vaba juurdepääsuga festival: iga muusik, etendaja, tsirkuse­artist, püstijalakoomik või mis tahes žanris end väljendav kunstnik võib saada võimaluse end näidata. „Fringe’ile“ tullakse end müüma ja näitama. Fringe-festivale korraldatakse nüüdseks üle maailma, ent mõte on pärit Edinburghist.

Nuttev kloun. Minu esimene „Fringe’i“-kogemus on pärit 2008. aastast,¹ kui suurfestivalid avatud Euroopas õitsesid. See oli üleküllastunud, piirideta teatri kogemus, kus rahvusvahelise festi­vali pigem konservatiivse, kuid kõrge­kvaliteedilise programmi kõrval võis „Fringe’il“ sattuda nii täieliku pahna otsa kui ka kohtuda kas hoopis võõra kultuuri või peidetud pärliga.

„Fringe“ on kõikide žanride ja vormide laat, ent peamiselt siiski komöödiafestival. Esiteks domineerib Briti teatris tugevalt sõna ning „Fringe“ on võimalus ka noortel autoritel läbi lüüa. Britid armastavad naerda. Nalja visatakse absoluutselt kõige üle ja igas vormis, ükski nali pole liiga totakas. Üllatavalt vähe nalja tehti pandeemia üle, ehkki see oli esindatud vähemalt ühes sketši-show’s: „Armastus lukustuse ajal“ („Love in the Time of Lockdown“). Algselt koomilistest vormidest on aga kujunenud uue etenduskunsti väljendusvahendid, mis ei välista traagilist sisu. Eks nuttev kloun olegi üks teatri sümboleid. Pettumise vältimiseks tuleb hoida kunstilise taseme latt madalal ja meel avatud. „Fringe“ on sõna parimas mõttes rahvafestival ja seega ülimalt vabastav kogemus.

Miks aga praegusel ajal üldse selline reis ette võtta? Eelkõige uudishimust, kuidas uues maailmas kultuuri korraldada: mis on jäänud samaks, mis toimib teisiti ja mis üldse mitte? Millest tunneme puudust ja mis on hoopis uue elu saanud? Festivali avanädalal lõdvendas Suurbritannia järk-järgult avalikus ruumis käitumise reegleid ning Royal Mile’i festivalimelu hakkas teiseks nädalaks tuure üles võtma. Guardian tõi aga esile, et festivalil ollakse tagasi oma juurte juures ehk „Fringe’ile“ tuleb see, kes teisiti ei saa, mitte niivõrd läbilöögi pärast.²

Kuigi „Fringe’i“ ideoloogia on olla võimalikult avatud, kureeritakse „Fringe’i“ festivali etenduspaikadest, millest paljud on juba aastakümnete jooksul kujundanud endale oma näo, esinejate valiku, repertuaari ja publiku. Need paiknevad saalides ja hoovides Edinburghi ülikoolis, kirikutes, konverentsikeskustes, parklates jm.

Pandeemia jättis jälje. Koroona-aasta seadis festivalile omad tingimused. Kogu info ilmus küllaltki hilja, sündmusi lisandus „Fringe’i“ programmi festivali alguseni, tavapärase paari tuhande asemel oli festivalil seekord vaid umbes 700 ülesastumist. Puudus isegi püstijalakomöödia sümbol ehk Underbelly-nimelise etenduspaiga hiiglaslik täispuhutav lilla lehm. EIFi programmgi oli õhem ja vähene huvipakkuv teater paigutatud minu reisi tarvis sobimatule ajale.

Küll aga olid EIFiga seotud mõned silmapaistvad kunstifestivali näitused, kus mõtestati praegust pandeemiat uuel kriitilisel ja esteetilisel viisil. Eriti paistis neist silma uut keskkonnakogemust vahendav Talbot Rice Gallery „Normaalne“ („The Normal“). Suvistel veebikonverentsidel oli juba ilmnenud brittide kui peamiselt suurlinnaelanike koroonalukustusaegne uus keskkonnakogemus: näitusele jõudsid mesi, taimed ja linnulaul kui uue, teravdatud keskkonnataju märgid. Teine kunstitipp oli Karla Blacki isikunäitus Fruitmarketi galeriis.

Pandeemiaolukord oli „Fringe’il“ nähtav eelkõige korralduses. Kui varem iseloomustas festivali pidev pakkumine ja peatänavat küllastavalt, muud linna tihedalt täitvad plakatid-flaierid, siis seda kõike oli seekord palju vähem. Piletimüük käis ainult veebis ning kadunud oli suurfestivalide lahutamatu osa, viimasel hetkel uksel tunglemine, kuna sisse pääses ainult ruutkoodi alusel ja gruppidena. Piletijahi kui õiget festivalitunnet tekitava atraktsiooni puudumisest on kahju, väiksema paberireostuse üle saab aga rõõmustada.

Etendustest osasaamiseks oli „Fringe’il“ kolm formaati: tulla teatrisse kohale, vaadata endale sobival ajal veebist või vaadata kindlal ajal veebist. Osa lavastusi olid vaadatavad nii kohapeal kui ka veebis, kuid mitte kõik. Esmamulje põhjal olid kunstiliselt huvitavamad tööd veebis, kuid „Fringe’i“ puhul tuleb alati arvestada, et kui ei ole Briti teatris just väga vana kala, siis kindla peale minna ei saa.

Brittide organiseerimisvõime paistis silma saalide paigutuses: toolid asetsesid mullidena, kahe- kuni neljakaupa koos ja teistest mullidest eraldatuna. Võõra inimese kõrvale istuda polnud lubatud. Mask kõikides katusealustes ruumides oli iseenesestmõistetav. Seega on varasema kotti kogunenud paberikraami asemel uue maailma festivali­varustuses esmased nutitelefon, akupank ja mask. Jätan veebiteatri siiski kõrvale ja räägin vahetult kogetust.

Erisuguste saatuste galerii. 2008. aastaga võrreldes oli jäänud samaks kaks peamist asja: sõnakesksus ja meelelahutuslikkus. Seekordne festival oli ent palju isiklikum ja kohalikum kui endine globaalne pillerkaar: koroonaaja „Fringe“ oli Šotimaa nägu. Edinburgh polnud vaid linn, kuhu kogu Suurbritannia ja poole Euroopa teater kokku oli sõitnud. Vähem oli ka etenduspaiku, eriti suure tühiku kvaliteedis jättis uue dramaturgia keskuse Traverse’i osalemine piiratud mahus ja peamiselt veebis. Rahvusvahelisi kogemusi sai, kuid vähe. Festivaliala südames asuv Prantsuse instituut andis muidugi oma osa ja nii oli esimene etendus („Phantasma­phone“) sümboolselt vahendatud vormis: telefonikõne Prantsusmaalt, mille ajal loeti igale külastajale ette veidi prantsuse kirjandust.

„Fringe’ile“ on nagunii iseloomulikud väikeformaadid, tänavu hakkas see eriti silma. Sedasi tulid esile isikulood, milles kunstiliselt kõrgetasemelist oli vähe, kuid sellegipoolest joonistus neist välja erisuguste saatuste haarav galerii: torupillimängijate omailm („Äike“ – „Thunderstruck“, viitega AC/DC-le), Ameerika kullapalaviku tõttu kuhtunud armastuslugu („Miss Lindsey saladus“ – „Miss Lindsey’s Secret“), sõjaveterani kohanemisraskused (tõlkimatu sõna- ja nimemängulise pealkirjaga „Shell Shock“), toimetulek lähedase enesetapu tõttu tekkinud depressiooniga („Välja­jätud“ – „Ellipses“), katsed põgeneda rusuvast tegelikkusest metsa („Doppler“) või püüd kangele Aberdeeni hääldusele vaatamata saada kuulsaks Elvise-kehastajaks („Mina, Elvis“ – „A Play, a Pie and a Pint: Aye, Elvis“).

„Seksuaalkasvatuse uurijad“ („Sex Education Xplorers [S.E.X.]“) püüdsid mõjutada ühiskonda ehk muuta publiku humoorika harimise käigus arusaamu ja hoiakuid soolise mitmekesisuse vallas. „Virgunud“ („Woke“) oli Ameerika etenduskunstniku Apphia Campbelli samuti pihtimuslikus vormis jutustus mustanahaliste liikumisest: ülikooliprotestidest 1970. ja 1980. aastatel ning viimaste aastate mustanahaliste liikumisest. Šoti-lugude kirss tordil oli naiste jalgpall – Tynecastle’i staadionil mängitud muusikal „Armas jalgpalliliiga“ („Sweet F. A.“ ehk tõlkimatu sõnamäng, mis viitab nii jalgpallile kui ka malbelt heasse kohta saatmisele). Lugu rääkis Esimese maailmasõja aegsest töölisnaiste jalkatiimist, motiivideks sõda, töölisliikumine, naisõiguslus, lesbiarmastus, aga ka sufražetid. Helge, mänguline ja kohalik.

Üks teemasid, mis eriti hinge kriipis, oligi sõjakäsitlus, seda mitmes lavastuses. Loos „Shell Shock“, mille peategelane oli äsja erru läinud professionaalne missioonisõdur, ei olnudki niivõrd teemaks just sõda, vaid kohanemine oma kodu, abielu ja ühiskonnaga. Sõjakogemusi käsitleti ka Army@the Fringe-nimelises etenduspaigas, mis on toimiv reservväelaste baas. Sõjaväeosal oli tihe kureeritud programm. Mul õnnestus osaleda ühel intellektuaalselt haaraval diskussioonil kehast, tantsust ja sõjakogemusest ning kogeda mängulist etendust kahest õest, kelle ema on professionaalne sõjaväelane („Võilill“ – „Dandelion“). Sel hetkel polnud veel teada, et USA tõmbab oma väed Afganistanist tagasi, kuid sõjateema nii sõjaväe sekkumise kui ka meelelahutuslikuma maiguga lugude kaudu näitab pika sõjategevuse haavu – nii vaimseid kui ka füüsilisi – Briti ühiskonnas.

Ökonoomne sõnakasutus. Koomilise kihi alt kooruvadki „Fringe’il“ välja kandvamad ja raskemad teemad: kohalikkus, kohanemine, kohanematus, aga ka protest ühiskonna aina kiireneva elutempo vastu ja vaimse tervise probleemid. Seega, ehkki „Fringe’i“ esimesel nädalal käsitleti pandeemiat oodatust-kardetust vähem, kujunes festivali teemaks üksikisik ühiskonna ja keskkonna surve all. See suhestub aga oludega kohaneva festivaliga kõige laiemal moel. Napid vahendid ja väiksed trupid tõid esile, et Briti teatrilt tasub endiselt õppida ökonoomset sõnakasutust. Lihvitud ja tabav sõna on selle teatri peamine vahend. Tekstid on lühikesed, tegelasi vähe ja teemaks sageli vaimse tervise probleemid. Ka noorte autorite loomingus domineerib vormimänguline seisundi­draama või püstijalakomöödiast välja kasvanud pihtimuslik monodraama.

Festivali lõpuetenduseks jäi mul Caravan Theatre’i „Neela merd“ („Swallow the Sea“): filigraanne ja õrn, ruumiline ja visuaalne lasteteater, mille koht võiks julgelt olla „Tallinn Treffil“. Ehkki ka siia suruti ebavajalikku janditamist, jäi domineerima visuaalne poeesia rännakutest merepõhjas. Ühtlasi kutsus lavastus taas kohanema – ökoloogilises mõttes ajakajaline sõnum.

1 Vt Riina Oruaas, Edinburghi festival kui kogemus. – Teater. Muusika. Kino 2008, nr 12.

2 Mark Fisher, Still game: Edinburgh’s 2021 fringe is a return to the festival’s roots. – The Guardian 9. VIII 2021.