„Mu vend on üks kuradi idikas, jumal teda hoidku!”

Pille-Riin Purje

„Meresõitja” tuletab oma isikupärase tundejõuga meelde, milles peitub meie olemise tõeline tähendus. Rakvere teatri „Meresõitja”, autor Conor McPherson, tõlkija Martin Algus, kunstnik Teet Suur, lavastus valmis rühmatööna. Mängivad Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Erni Kask, Margus Grosnõi, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman. Esietendus 30. XI Rakvere teatri väikeses saalis. „Meresõitja”, Conor McPhersoni jõulise inimliku sõnumiga andekas näidend, on laenanud pealkirja anglosaksi eleegiliselt poeemilt „The Seafarer” (anonüümne autor, VIII sajand), mis kavalehel ka avaldatud. Rakvere teatrilt pärineb väge täis žanrimääratlus „vennaarm kahes vaatuses”. Laval möllab kaks venda, hetkiti meenutab iiri vennatandem Rünno Saaremäe näidendit „Jaanituli”. Nimelt just selle esietendusel (7. IX 2001) sõnastas lavastaja ja peanäitejuht Üllar Saaremäe oma teatri põhiteemad: „Lood on kas vendadest, õnnetust armastusest või pöördumisest jumala poole. Kolm küsimust on mul õhus. Kui ma nad ükskord lahendan, (muiates) siis hakkame teisi lugusid tegema!”. Kahel teemal kolmest püsib ka „Meresõitja”. Õnnetu armastus meesteloos justkui teema ei oleks, ehkki kolm naist, kellest riivamisi räägitakse, määravad mehekeste elus vahest rohkem, kui kutid ise aimata söandavad. Küllap alkohoolikute naiste vaatepunktist sünniks armutum ja maisem lugu. Iirimaa legendidest ja rahvapärimustest inspireeritud „Meresõitja” osavalt punutud intriigivõrk põhineb jõuluöisel pokkerimängul: tähenduslik aeg, kui surelike kaardipõrgut väisab saatan, kes kruvib panused kõrgeks, aga kelle päris mängupartner, teadagi, seal üleval. Näidendi stiilis, sündmustikus, tegelaskujudes on madal ja kõrge, räme ja püha sundimatult põimunud. Lobedate parasiitsõnadena lendavad tegelaste huulilt kuradid ja jumalad, tihtilugu samas lauses. Tekst on tulvil saladusi ja vihjeid, targu ei öelda kõike lõpuni. Näiteks jääb kummitama telefonikõne näidendi algul – kes helistas?

Teatrikunstnikuna debüteeriv Teet Suur on tunnetanud näitemängu salakihte, rajanud stsenograafia ning valgusrežii madala ja üleva dualismile. Vendade kodus näeb kõrtsiräpakust ja perekonnapiltide nostalgiat, tapeedil heiastuvad katedraalivõlvid. Pilku püüab Jeesuse pilt seinal: ärritavalt imal kitš, ent sentimendi maandab punase ohutulena plinkiv „püha süda” (The Sacred Heart of Jesus), mis helendama lööb, kui Sharky (Peeter Rästas) nõudlikult pildile koputab. Kuna Sharky on autojuht (autotuled elektriküünaldeks jõulupuul!), käitleb ta Jeesust nagu asjalik masinaputitaja, ei mingit „koputa ja sulle avatakse” tähendamissõna paatost! Aga see päris „altar”, mis jääb algul lavaruumis varjule ja mille manab nähtavaks ühe tegelase tähtis tummstseen, on väike aken: aknaraamiks rist, kardinaks kalavõrk, sinetus klaasi taga assotsieerub nii merepõhja kui ka tähislaotusega. Kalavõrkude rebendid moodustavad ruumis „kolmainsuse”: talisman-suveniiriks võrk riiulil, ka küdevas ahjus näeb võrgumustrit, tuleleegid nilpsamas merepüüniseid. Põnevalt eksponeeritakse plastmassist taarakaste: tühi kandiline viskipudel lebab põigiti kastis kui puuri pistetud purjedeta laev. Mõte rändab laevamudelile pudelis ja vanema venna Richardi lausele, kuis Sharky on nüüd kuival ja rahmeldab ringi nagu „kärbes pudelis”… Võrdlus sobitub kärbeste, inimputukate, joodik-„parmude” teravmeelsesse tekstisüsteemi.

„Meresõitja” lavastus valmis rühmatööna. See tõik tegi mu skeptiliseks: no mis siis äraproovitud lavastajateatril häda peaks olema, eriti nii tugeva struktuuriga näidendi puhul?! Tulemus tõestab, et rühmatööga kaasneb pedagoogiline efekt: iga näitleja tunnetab isiklikku vastutust, annab endast maksimumi. Tõeks ei saanud ka eelhirm, et äkki on iga mees keskendunud vaid oma rollile, mistõttu jääb vajaka tervikut vormistavast kõrvalpilgust. Kui jälgin „Meresõitja” kirglikke intensiivseid rollisooritusi, ansamblimängu hasarti, tuliseid improvisatsioonisädemeid, kerkib vaid üks küsimus (see laieneb kogu teatrimaastikule): mis takistab mõnda näitlejat olemast oma rolli lavastaja ka nn tavalavastuses? Miks jääb/jäetakse näitleja pahatihti turvalistesse stampidesse leigelt loksuma, miks ei sünni tormilist ühistööd lavastajaga? Loodetavasti võetakse rühmatöö kogemusest kaasa totaalne mängutahe, usk ja teadmine, et näitlejakutse eeldab aktiivset osalust, maksimaalset vastutust iga lavastuse ja iga etenduse sünnis. Kas ikka nii hästi läheb, selgub hiljem.

Konflikti käivitab noorem vend James „Sharky” Harkin, kes ise jääb pigem passiivseks. Tema on sellel jõuluõhtul vägikaigas, keda kurat ja jumal igavikutandril sikutavad. Peeter Rästas mängib Sharkyt mitu kraadi „mahedamalt” kui näidendist annaks välja lugeda – mängib pigem õlle kui puskari kangusega. Aga eks rabelegi Sharky jõuluajal püüdlikult meeleparanduse tihnikus, näitleja poolehoid rolli suhtes annab ka saalis võimaluse talle puhtast südamest kaasa elada.

Tarvo Sõmeri lavaelust vanema venna Richardina hoovab tõesti vanatestamentlikku hõngu, lisaks lajatab näitleja kapaga paganlikku ürgleili. See hiljuti pimedaks jäänud vitaalne mees on oma venna hoidja. Täpselt paotub vendade kraaklemises ühtekuuluvus, just argistes pisiseikades. Sõmeri roll vahendab elutantsu absurdi ja traagika noateral, mängu valitseb Richardi mõjukas vali hääl, paar monumentaalset enesehaletsuspurset, misjärel mees end taas rõõmutujju krutib, jonnaka elujaatusega kamandama kukub. Rollil on ilmekas kehakeel, pimedana kuulmisele keskenduv, kõrvad õieli, valvsus kogu keres. Mängus näeb uhkeid soolosid, näiteks Richard löögirühma pealikuna sööstmas rünnakule „parmude” vastu. Pimeda kepiga lauale-toolile kopsimisest saab „kontsert”, kentsakas trummaridžäss, mis tagasi mõeldes haakub kihvtilt lõpulauluga. Ja muidugi Richardi rolli kvintessents: võimas monoloog kärbsest ja venna haavade võidmisest, mille jõuline sakraalne alltekst äsab saatanale täie sähvakaga.

Kui lugeda autori remarke tegelaste välimusest, võinuks Peeter Rästas ja Erni Kask ju rollid ära vahetada, aga mõnus on just nii nagu on. Erni Kask sõber Ivani osas saavutab senisest soojema huumoritunnetuse, nüansipeene mänguvabaduse, laheda kõrvalpilgu. Ivan on vagur tuhvlialune, köökus kerega kui koma või semikoolon. Sihuke sell, kes jääb alatasa kuhugi purjutama ja siis muudkui vabandab märtrikesena … Ometi on Ivanil semude hierarhias väikselt-vaikselt mõjuvõimugi. Üha täpsemaks muutub prillid kaotanud Ivani kobamine eluhämus, ta partnerluses Richardiga tekib „poolpime juhib täispimedat” absurd ja hämarast toanurgast jälgiks neid kaht nagu mr Becketti vaim.

Margus Grosnõi visandab ulja karakterrolli lainetava pintslijoonega: Nicky Giblin, libedikujuuksed kuklas hiiresabas, pokkeris bluffides mustad prillid ees. Lookleva kõnerütmiga luhvtikutt, innuka lõtvusega sahmiv süüdimatu tüüp, kelle „juustuärika” kõhetu sulikaliiber saatanale (veel?!) huvi ei paku. Muide, lavastus lisab ühe vendluse variatsiooni viitega, et Nicky vend on siit ilmast lahkunud.

Mr Lockharti ehk kuradi rollis dubleerivad Üllar Saaremäe ja Toomas Suuman. Mõlemas osalahenduses paelub minimalism, aga kumbki toob kaasa omateema slepi. Kontrasti tagab juba saatanate erinev disain ehk kostüüm. Saaremäe ilmub teatraalsemas rüüs, värvid must ja punane, silmatorkavaks aksessuaariks kuldselt küütlev rinnanõel. Selles Lockhartis seguneb kapriisne arrogants kõlatu tõelusetajuga, ei puudu ka jõmpsika abitus. Refrääniks kõnekad pilgud üles. Nõtkeid nüansse võimaldab Lockharti järkjärguline purjujäämine.

Vahva on jälgida meeste vastureaktsioone, vaistlikult kasvavat umbusku võõra suhtes. Üks vaimukamaid leide on mängijate ümberpaiknemine kaardilauas, kui Lockhart pagendatakse mugavalt toolilt taarakastile ja Ivan tõmbab padja tema tagumiku alt ära, alandades rahaka härrasmehe suvaputukaks.

Toomas Suuman jätkab mr Lockharti rollis Fausti teema lahkamist (Goethe „Fausti” lavastas Suuman Rakvere teatris 1995. aastal, mängis ise Mefistofelest), lähiminevikust meenub kõiksusemudeliga lavastus „Lesk” (Smuul-Suuman, 2009). Too beežis palitus Lockhart sulandub ümbrusega ühte, vaid kuldne kikilips markeerib edevust. Tema põlgus inimputukate vastu on kõiksusepõhisem ja monoloogis põrgust selgemini vaekausil saatana enda saatus, langenud ingli needus. Mällu lõikub üks Suumani rolli žest: nentides, et põrgus on ka Temal (jumalal) inimesest „kõrini”, tõmbab kurat käega üle kõri, imiteerides ülespoomist või kõri läbilõikamist, hukkasaamist avaraimas tähenduses. Selle Lockharti põlastuses, kui Sharky jooma hakkab, on armutu üldistusjõuline pilk inimkonnale – alkohol kui aeglane enesetapp …

Kumbki kurat polnud oma esietendusel veel sama säravas hoos kui surelikud partnerid, nii Saaremäe kui ka Suumani rollist aimub piiritut arenguruumi. Kumb kummale „ära teeb”, on maitseasi. Isiklikult resümeerin esmamulje nõnda: kui peaksin mr Lockhartiga kaardilauas kohtuma, eelistaksin Saaremäe rolli, kelle puhul säilib illusioon, et teda annaks üle kavaldada; kui aga peaksin rändama põrgusse ja seal oleks voli endale personaalne saatan valida, võtaksin Suumani tegelase, kuna tema põhjatu pessimismikuristik tagaks mulle vabakuulaja sundrolli kuradi igavesel filosoofialoengul. See välistaks igavuse, laseks mõelda. Oo jaa, lõpuni mõtlemise passioon võib viia hullumeelsuseni, aga on sellel põrgus tähtsust?!

McPhersoni „Meresõitja” kulminatsiooniks kujuneb mr Lockharti monoloog põrgust ja paradiisist, enesehaletsusest kui surmapatust, muusikast kui lunastusest. Muusika osa lavastuses on napp, helge ja kuradi(t) lööv. Hinges hakkab kumisema luuletus: „ … kuskil peab surematus olema, kuskil alguskokkukõla leitama: kust oleks muidu inimese rinda saanud ta – muusika?” (Juhan Liiv, „Muusika”). Finaalis kõlav laul ligineb katarsisele, lavastus päädib vennaarmu apoteoosiga.

Saatan Lockhart nendib sarkastiliselt: „Kui ma suudan jõuludele ära teha, siis ma suudan kõike!” Eks meid ümbritsevas maailmas üritatakse pidevalt „jõuludele ära teha”. Ostukeskustes vohav tingel-tangel, reklaamide pseudo­universumis groteskselt hõljuv „karastusjoogi”-jõuluvana – kogu nõmetrall ikka ja jälle selleks, et hävitada inimese võime mõelda, mäletada, pühenduda, pühitseda.

Rakvere teatri „Meresõitja” tuletab oma isikupärase tundejõuga ja vankumatu eluusaldusega meelde, milles peitub jõulude ja meie olemise tõeline tähendus.