Nagu sõidaks autoga

Markus Edvard Mälgand, 12-aastane

Pean hoiatama, et selles artiklis räägin „Pál-tänava poiste” nii VAT-teatri versioonist kui ka Tallinna Linnateatri omast. Esimese asjana mainin, et Tallinna Linnateatri versioon oli minu meelest mõeldud suurematele, kuna seal löödi näiteks ühes kohas nuga põrandasse, sihiti üksteist püstolitega ja ka natuke vannuti. Mulle ei meeldinud etenduse algus, kuna ma ei saanud aru, mis toimub. Praegu arvan, et see oli mingi treening, kuid sedasi see raamatus küll ei olnud. Järgmine osa meeldis mulle veelgi vähem: Nemecsekil oli selline probleem, et ta tahtis saada „kellekski”, ja arutati, kuidas sellele probleemile lahendus leida. Ma oskan seda täpselt kirjeldada: ühed karjusid ja arutasid, teised karjusid ja arutasid, ühed karjusid ja arutasid mingi teise asja üle, teised karjusid ja arutasid mingi teise asja üle ... ja ma võin vanduda: see kõik pidi kokku kestma vähemalt viis minutit! VAT-teatris algasid asjad minu meelest paremini: seal olid mõned vanad habemega mehed, kes olid lapsena olnud sellel krundil koos, ja siis algaski üsna pea lugu. Nii VAT-teatri versioonis kui ka Tallinna Linnateatri omas oli siiski üks hea asi: oli tunne, nagu sõidaks autoga. Selle all ma mõtlen seda, et alguses oli kuidagi igav, aga siis hakkas minema järjest huvitavamaks. Autoga (eriti ralliautoga) on ka samasugune lugu: alguses on auto aeglane, aga see hakkab minema järjest kiiremaks. Vaheaeg meeldis mulle Tallinna Linnateatris rohkem, kuna erinevalt VAT-teatrist oli seal kohti, kus sai pirukat süüa. Ainuke probleem oli see, et seal müüdi ka maasikaid, ja kuna mulle maasikad väga maitsevad (nagu tõenäoliselt teilegi), siis tahtsin ma neid topsitäie osta (mis maksis päris palju – 2 eurot). Paraku osteti need ära kiiremini, kui teie suudate öelda „oih!”.

Nüüd tagasi etenduse juurde. Tallinna Linnateatri versioonis näidati ka seda, kuidas poisid olid koolis laulutunnis. Tänu sellele mõistan ma, kui palju ebameeldivusi pidid koolipoisid tol ajal üle elama. Nad laulsid mingit laulu käost ja muusikaõpetaja käskis neil laulust ühe vembu üles leida, seda laulu ülimalt kõrge häälega laulda jne. Kohutav. Samuti oli etenduses kitikorjamisühing ja täpselt nagu raamatus jäid kõik kitikorjamisühingu poisid vahele, kuna nad nätsutasid tunni ajal kitti.

Viimane lahing Pál-tänava poiste ja Punasärklaste vahel oli VAT-teatris minu meelest natsa parem kui Tallinna Linnateatris. VAT-teatris võitlesid Pál-tänava poisid tõeliste inimestega, aga Tallinna Linnateatris võitlesid nad lihtsalt kottidega (nad teesklesid, et need kotid on Punasärklased). See idee on minu meelest üsna hea, aga mitte eriti realistlik. Samuti kõlas taustamuusika mitte nagu lahingumuusika, vaid nagu jalgpallivõistluse muusika. Kokkuvõttes arvan, et mõlemad lavastused olid väga head (ma ei oska öelda, kumb oli parem) ja järgisid raamatut üsnagi hästi. See on siis artikli lõpp. Kena päeva (või õhtu) jätku, nagu alati!!!