Naised ja … lavastajad

Vanemuise teatri uuslavastustes „Kolm pikka naist“ ja „Võrsed“ jääb lavaline vorm tekstis sisalduvatele võimalustele kõvasti alla, tekst domineerib visuaalia üle.

ANNELI SARO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vanemuise „Kolm pikka naist“, autor Edward Albee, tõlkija Anne Lange, lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Külliki Saldre, Piret Laurimaa, Linda Porkanen ja Ken Rüütel. Esietendus 1. X Vanemuise väikeses majas.

Vanemuise „Võrsed“, autor Katariina Libe, lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu, kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Kärt Karro. Mängivad Ragne Pekarev, Kärt Tammjärv, Veiko Porkanen, Robert Annus, Jaanus Tepomees, Katrin Pärn ja Merle Jääger. Esietendus 22. X Sadamateatris.

Tartu ülikoolis teatriteadust õppivatest üliõpilastest on alati mõned, kes tunnevad huvi naiste loomingu vastu: nad tahaksid uurida, kas soolisus avaldub kuidagi kirjanike, lavastajate, näitlejate või stsenograafide töödes ning kuidas naisi laval kujutatakse. Eesti teatris on sõltumatuid naiskunstnikke (näitekirjanikke, lavastajaid) vähe ning teistel (näitlejatel, lavastuskunstnikel) on üsna piiratud agentsus ehk vabadus oma isiklikke seisukohti väljendada.

Väheste naiskirjanike ja -lavastajate loomingut kõrvutades torkab silma, et nad kas lähtuvad teatritraditsioonist või on nende loominguline käekiri üksteisest nii erinev, et raske on mingeid üldistusi teha. Eesti teatripilt on viimasel 10–15 aastal päris palju muutunud, naislavastajaid on rohkem, nii et varsti see järeldus ehk kaotab kehtivuse. Niisiis jäävad sooperspektiivis fookusesse naistegelased, keda on ju lavadel piisavalt.

Kaks lavastust Vanemuises. Naistegelaste puhul tuleks küsida, kas nad esindavad laval inimest üldiselt ehk nende kaudu käsitletakse nn üldinimlikke teemasid või on nende sugu tähenduslik ja nad toovad esile mingi spetsiifilise naiskogemuse, mis enamasti on seotud naiste kehalis(t)e eripära(de) või sotsiaalsete rollidega. Vanemuise teatris esietendus sel sügisel järjestikku kaks draamalavastust – „Kolm pikka naist“ ja „Võrsed –, kus peategelased on naised. Kuna see on juba iseenesest küllaltki tähelepanuväärne, siis on ka loomulik, et kerkis üles eelnimetatud küsimus soolistatud1 kogemustest.

„Kolm pikka naist“ põhineb Ameerika kirjaniku Edward Albee 1991. aastal kirjutatud näidendil, mille peamised teemad on vananemine, mäletamine ja seksuaalsus. Ilmselgelt pole need spetsiifiliselt naiste teemad, kuid mõnevõrra ikka, sest esiteks on naiste keskmine eluiga pikem kui meestel (Eestis naistel keskmine oodatav eluiga on 81,4, meestel 72,8),2 teiseks on mälestused ja seksuaalsus seotud konkreetsete, kehaliste elukogemustega.

Albee näidend pole tavaline well-made-play, vaid selle omapärane poeetika on sisu ehk vananemise ja mäluteema teenistuses. Esimene vaatus mõjub nagu hüperrealistlik pildike 92aastase jõuka vanaproua A elust. Hüperrealistlik seepärast, et puudub dramaatiline sündmustik, kui selleks mitte pidada korduvaid „seikluslikke“ vetsutrette, ning proua dialoog oma hooldajatega on lühilausetega ja sisutühi. Naturalismiks seda siiski pidada ei saa, sest selleks on proua ise ja tema magamistuba liiga peen.

Teises vaatuses aga toimub äkiline pööre tinglikkuse suunas – insuldi saanud proua A haigevoodi ümber seisavad ja mõtisklevad kolm pikka naist. Kes need naised täpselt on, sellele saab vastuse juba lavastust vaadates ning vaataja üllatusrõõmu pole mul plaanis ära rikkuda. Puuduvaid sündmusi kompenseerivadki näidendis mõtisklused (naise) elu sisu ja tähenduse üle. Kuigi see prototüüpne naine on sündinud XX sajandi alguses Ameerikas, võib XXI sajandi Eesti naine teatrisaalis temaga ikkagi mingi ühisosa leida.

Kolm pikka naist“. Priit Pedajas lavastas näidendi „Kolm pikka naist“ esimest korda 1997. aastal Eesti Draamateatris ning nüüd siis Vanemuises oma kursusekaaslase Külliki Saldrega peaosas. Albee tekstipoeetikal on äratuntav ühisosa Madis Kõivu ja Ene Mihkelsoni mäluteemaliste teostega, mida Pedajaski ju lavastanud on, nii et lavastaja huvi selle teose vastu on mõistetav.

Saldrest on viimastel aastatel saanud Vanemuise primadonna ja näitlejatööde mõõdupuu, nii et on hea meel, et tal tööd jätkub. Esimeses vaatuses mängib ta 92aastast prouat A, kes püüab süveneva seniilsuse kiuste oma fassaadi säilitada: korralik soeng ja meik, kallid ja maitsekad riided jne. A meeleolu kõigub iroonial põhineva maskeraadi ja enesehaletsuse vahel, sest käsi ripub tal kaelas ja kehaliste vajaduste rahuldamine ei allu enam kontrollile.

Kõik, mis tal lisaks kahanevale varandusenatukesele elust alles on (või siis ei ole), on mälestused, ja need on valdavalt seksuaalsed. (Ratsutamist peetakse ju ka psühhoanalüütiliselt vahekorra sümboliks. Siit hargneb ka huvitav teema etendusejärgseks aruteluks – mida ja miks inimesed elu lõpus mäletavad.) Seda ei juhtu ju kuigi tihti, et naistegelased oma seksuaalseid kogemusi laval lahkaksid.

Kuigi A võib enda üle mitmel põhjusel uhke olla, mõjub ta siiski nii koomiliselt (distantsilt on vanainimeste lapsikus veider) kui ka masendavalt (me kõik saame vanaks). Igal juhul oli mul hea meel, kui II vaatus teise pöörde võttis, sest ega vananemisega elus või kunstis silmitsi seismine pole kerge. Saldre II vaatuses kehastatud rafineeritud matrooniga oli palju lihtsam suhestuda.

Piret Laurimaa B-l on selles lavastuses ehk kõige põnevam roll, sest ta peab mentaalselt pendeldama vahendajana A ja C vahel ning seda nii realistlikus kui ka tinglikus vaatuses. B on jõudnud üle elu keskpunkti, on pikalt A-d hooldanud ning mõistab seetõttu nii noore inimese kärsitut mõistmatust kui ka vana inimese kangekaelset tujukust. Algul ta ehk ülehindab noorust („Kuueteistkümnendast eluaastast käib kõik niikuinii allamäge … kohe, kui elama hakatakse, hakatakse surema“), kuid kuna Albee teosel on lepitav eesmärk, siis püüab ka B oma elukorda nautida. Kui Laurimaa ja Saldre kokkumängus on tajuda sügavamaid kihte, koos elatud elu sleppi, siis Linda Porkanen mõjub laval nii tegelase kui ka näitlejana väga üksi – nagu noor ja ehmunud lind.

Pille Jänes on loonud Vanemuise väikese maja sisekujundusega unisoonis oleva maitseka ja minimalistliku lavakujunduse, mis koosneb tugitoolist, suurest voodist ja selle kohal olevast peeglist. Teises vaatuses näeb peeglist voodis lamavat elutut mütsakat ehk insuldihaiget vanaprouat ning see ikooniline kujutis loob tugeva morbiidse meeleolu.

Tühja ruumina mõjuv lava, nagu see viimasel ajal Eesti teatris moodi on tulnud, ei paku näitlejatele paraku kuigi palju harjumuslikke tegevusvõimalusi. Nii peabki vaene Laurimaa mitmeid kordi piinlikult korras voodit kohendama või pleedi lappima, sest midagi muud laval teha pole. Porkanenile on lihtsalt mapp kätte pistetud ja nii teeb ta terve I vaatuse märkmeid. Veelgi keerulisemaks läheb olukord II ehk tinglikus vaatuses, kus tegelased varikujudena ei saagi materiaalsesse reaalsusse sekkuda ning kus nende sisuline ülesanne on üksteist täiendada.

Aga misanstseenide loomine on ju lavastaja ülesanne, et näitlejad ei peaks lihtsalt ühe koha peal seistes teksti esitama, nagu see paraku „Kolmes pikas naises“ välja on kukkunud. Kuigi nüansirikas ei ole ka tummalt ema haigevoodi ees istuva Ken Rüütli Poja sisetegevus või suhe emasse. Kahju hakkas näitlejatest.

40. eluaastale liginev Paula (Ragne Pekarev), kes oli veendunud, et ta lapsi ei taha, allub massipsühhoosile ning püüab last saada spermadoonori ja kunstliku viljastamise abil.

Maris Savik

„Kolme pika naise“ esimeses vaatuses mängib Külliki Saldre 92aastast prouat A, kes püüab süveneva seniilsuse kiuste oma fassaadi säilitada.

Heikki Leis

Võrsed“. Üsna ootamatute teemadega tegeletakse ka Katariina Libe 2021. aasta näidendivõistlusel I preemia saanud teoses „Võrsed“. Selle peategelasteks on kaks lesbilises suhtes naist: Paula (Ragne Pekarev) ja Eliis (Kärt Tammjärv). Kuna see suhe puruneb kohe teose alguses, siis jääb ka homoseksuaalsuse teema pigem tagaplaanile ning peamiselt hakatakse uurima olukorda, kui kõik su vallalised sõbrad saavad äkki lapsevanemateks ja piirduvad kohtumistel ainult ühe teemaga – kui imelised on nende lapsed. Vägagi tuttav ja tüütav kogemus.

40. eluaastale liginev Paula, kes oli veendunud, et ta lapsi ei taha, allub massipsühhoosile ning püüab last saada spermadoonori ja kunstliku viljastamise abil. See võib tulla paljudele üllatusena, et 2020. aastatel on 5–6% Eestis sündinud lastest ilmale tulnud kunstliku viljastamise abil3 või et 2014. aasta Eesti naiste terviseuuringu andmetel tundis homo- või biseksuaalset külgetõmmet u 3% Eesti naisi.4 Niisiis, numbrid on küll väiksed, kuid sellised inimesed elavad meie ühiskonnas ning nende kogemus väärib esitamist ja jagamist.

Aga kuidas seda teha usutavalt ja delikaatselt? Tiit Palu lavastuses on probleeme mõlemaga. Väga raske on uskuda, et Paulal ja Eliisil on kunagi üldse romantiline suhe olnud, sest nende vahel pole mingit kehakeemiat. (Viimasel ajal olen kuulnud publiku ja kriitikute hädaldamist sõnatute draamalavastuse üle: „72 päeva“ EMTA lavakunstikoolis, „Ainult jõed voolavad vabalt“ Von Krahli teatris, „Kolm ahvi“ Ugalas, „Stereo“ Tartu Uues teatris. Üks selline lavastus peaks olema pedagoogilistel eesmärkidel igas teatris, sest õpetab kehaga „kõnelema“ ja kehakeelt lugema.)

Pekarev mängib kogu oma tunnete kaskaadi sissepoole, sellepärast ta tundubki teistele tegelastele emotsionaalselt külm, nii et selline rollijoonis võib olla isegi õigustatud. Tammjärv mängib aga I vaatust püsiva ärrituse foonilt, kuigi tema tekstis leidub nii kurbust, kahetsust, hellust ja muid vastuolulisi tundeid. Igal juhul jäävad mõlemad tegelased ja nende mured vaatajale emotsionaalselt kaugeks.

Libe näidend koosneb lühikesest filmilikest stseenidest, millesse tegelased peaksid tulema täiesti erisuguse emotsiooniga, sest nii palju on vahepeal juhtunud ning see emotsioon vallandub siis ka tekstis. Minu hinnangul trupp sellega kuigi hästi hakkama ei saa, sest ümberlülitused peavad olema kiired. Ajahüppeid pole ka lavastuslikult kuigi tugevalt markeeritud, kui õrn meloodia välja arvata. Seetõttu pole üldse lihtne tajuda stseenide piire, lavastuse rütmi ja poeetikat.

Väga keeruline oli aktsepteerida ka Eugen Tambergi lavakujundust ja nais­tegelaste kostüüme. Need olid tehtud ilmselt tarlatanist, läbipaistvast gaasriidest. Tinglik lavakujundus koosnes peamiselt poolläbipaistvatest torujatest kookonitest, mis „Aktuaalse kaamera“ reklaamklipis näisid kasutatud kondoomidena. Etendusel mõistsin, et sellist tähendust lavastuse loojad ilmselt silmas ei pidanud, sest algusest peale hakati ehitama naisekeha kui kasvuhoone sümbolit. Või kuidas teisiti mõista kookoni sisse asetatud potitaimi, Eliisi läbipaistvat valget kleiti, millest kumas läbi tema mustas trikoos rase keha, ning Paula musta gaasriidest pluusi, mis töökeskkonnas mõjus täiesti sobimatult.

Minu meelest peitus siin nii esteetiline, mitteusutavuse kui ka ideoloogiline probleem, mis muutis lavastuse visuaalia peaaegu vulgaarseks. Taime ja inimese võrdluse annab ette muidugi juba Libe tekst, kus seeme ja võrse käivad mõlema kohta. Kasvuhoone kujund on mulle siiski kraadi võrra kangem, sest resoneerib liiga hästi naisi inimkonna järelkasvu instrumendina käsitleva rahvastiku- ja rahvusliku poliitikaga. Ma ei taha siinkohal mitte moraliseerida, vaid väljendada oma resoluutset mittenõustumist sellise verbaalse või visuaalse retoorikaga.

Rikastavad teatripilti. Kokkuvõtteks rõhutan, et nendes kahes Vanemuise teatri lavastuses käsitletud teemad ja soolistatud kogemused rikastavad oluliselt Eesti teatripilti, kuid kahjuks jääb lavaline vorm tekstis sisalduvatele võimalustele kõvasti alla, õigemini tekst domineerib visuaalia üle. Eelnev arutlus peaks andma mitmeid võtmeid ka artikli pealkirja interpreteerimiseks: näiteks naised ja puuduvad lavastajad või naised ja meeslavastajad või veel midagi kolmandat. Igal juhul on nende komponentide vahel mingi tõrge, huvipuudus või võimetus soolistatud kogemusi mõista.

1 Soolistama – sooliselt eristama, soo põhjal eristama; sooline. (Ametniku soovitussõnastik)

2 Statistikaamet, https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/tervis/oodatav-eluiga

3 Eestis on kunstliku viljastamise protseduuride arv kasvutrendis. – Tervisegeenius 1. VII 2022.

4 Hedda Lippus, Made Laanpere, Kai Part, Inge Ringmets, Mati Rahu, Kai Haldre, Kärt Allvee, Helle Karro, Eesti naise tervis 2014: seksuaal- ja reproduktiivtervis, tervisekäitumine, hoiakud ja tervishoiuteenuste kasutamine. Tartu 2015: Tartu Ülikooli naistekliinik. Lk 8, 85, 118-119.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht