Näitekirjanik etnodramaturgia välitööl

Piret Jaaks: „Loen etnodraama erisuseks just nimelt etnograafiliste meetodite kasutamist, kus välitööde käigus tehakse etnograafilisi intervjuusid ja vaatlusi.“

TAMBET KAUGEMA

Kirjanik ja dramaturg Piret Jaaks kaitses juunis Eesti muusika- ja teatriakadeemias teatrikunsti alal filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks töö „Kirjutada inimesi: kogukondade uurimine ja dokumentaalteatri loomise vahendid dramaturgi töös“ („Writing the People: Community Research and Tools for Documentary Theatre Creation in the Work of a Dramaturg“). Tema doktoritöö eesmärk on kirjeldada ja analüüsida etnodraama loomise meetodeid, mille abil saab dramaturg uurida kogukondi ja neis esinevaid sotsiaalseid probleeme. Loovuurimuse lähtepunktiks on sotsiaalse segregatsiooni esinemine Eesti ühiskonnas ja soov seda vähendada teatri kui kohtumispaiga kaudu, mis pakub kogukondadele kommunikatsiooniplatvormi.

Kust pärineb sinu huvi dokumentaaldramaturgia ja -teatri vastu?

Huvi sai alguse kahest probleemist. Esiteks paelus mind autentsuse küsimus dokumentaalteatris: kui tõepäraselt on võimalik loomeprotsessis inimesi kujutada? Intervjueeritakse selle tarvis ju tõelisi inimesi ja kasutatakse nende lugusid, ent seejuures nimetatakse dokumentaalteatrit radikaalseks illusioonivormiks.¹ On see faktuaalne või fiktiivne? Teiseks oli mulle üpris selge, küllap tausta tõttu ajakirjanduse valdkonnas, et kõigil ei ole võrdseid võimalusi enda hääle kuuldavaks tegemisel, mistõttu soovisin leida suhtlust toetavaid teatritegemise viise ning tuua teatri vahendusel esile kogukondadele olulisi teemasid ja valupunkte.

Mis iseloomustab dokumentaal­dramaturgiat? Mille poolest eristub selle alaliik etnodraama?

Dokumentaaldramaturgia sarnaneb paljuski sotsiaalse uurimistööga, mis põhineb eri liiki dokumentidel: inter­vjuude litereeringud, ajakirjandusmaterjalid, fotod, päevikud jm. Kuna uuringut dokumentaalnäidendi kirjutamiseks saab korraldada vägagi eri moel, loen etnodraama erisuseks just nimelt etnograafiliste meetodite kasutamist, kus välitööde käigus² tehakse etnograafiaalaseid intervjuusid ja vaatlusi. Seega kogutakse dokumentaalseks alusmaterjaliks kõik välitöödel saadud andmed.

Mulle oli dramaturgina tähenduslik see, et dokumentaalteatri puhul on eeldatav „seotus arhiiviga“.³ Käsitlesin oma doktoritöös „arhiivi“ väga laialt: see on igasugune koht, kuhu uuringu kestel kogutakse materjalid (peale füüsiliste dokumentide ka uurija mõtted-märkmed, tajutu-kogetu). Seosest arhiiviga saab alguse dramaturgi loominguline töö: kuidas ta interpreteerib arhiivis leiduvat? Seepärast sai doktoritöö pealkirjaks ka „Kirjutada inimesi“, sest suuresti sisaldab arhiiv inimestega seotut. Nemad, nii minevikust kui ka nüüdisajast, kõnelevad meiega ning dokumentaalteatri dramaturgi ülesanne on neid teraselt kuulata.

Millistes Eestis (või ka kaugemal) tehtud lavastustes on kasutatud etnodraama vahendeid?

Keeruline öelda, kuna etnodraamat ei ole Eestis varem teatrikunsti valdkonnas defineeritud, samuti on raske näha kõrvalt uurimisprotsessi sisse. Ent mul on mõned oletused, mida pean veel kontrollima. Näiteks on sotsioloogilise dokumentaalteatri traditsiooni rajaja Merle Karusoo kirjeldanud oma lavastuse „Makarenko koloonia“ (Eesti Noorsooteater 1979) loomisprotsessi, mille tarvis ta tegi Ukrainas välitöid.⁴ Arvan, et ta võis seal kasutada ka etnograafilisi meetodeid. Kindlasti leidub näiteid veelgi, sest oma praktika põhjal saan väita, et dokumentaalteatri tegijad enamasti kombineerivad eri meetodeid. Üksjagu on ka intuitiivset ja loovat käsitlust ning vähem tuginemist mõnele teaduslikule meetodile, kuid muidugi ei pea teadusmeetod olema kunstiteose loomisel absoluut.

Kui Euroopast näiteid tuua, siis Šveitsi lavastaja Milo Rau on sotsioloogitaustaga. Kuid saksa teatritruppi Rimini Protokoll on nimetatud neile iseloomuliku avastuspõhise meetodi tõttu rohkem etnograafideks kui teatritegijateks; nende loomingu põhjal võib ka öelda, et nüüdisaegset dokumentaalteatri dramaturgi iseloomustab võime olla mitmekülgne koostöövõrgustike looja.⁵

Missugused on etnodraama tugevad ja nõrgad küljed?

Tugevaks küljeks on uurimisprotsessi inimkesksus, tegelemine inimestele nende kaasajas oluliste lugudega, sealjuures on selge püüe tugineda teaduslikele meetoditele. Paraku on inimkesksus ka etnodraama nõrk külg, sest nagu olen järeldanud doktoritöös, võib osa narratiive jääda uuritavate endi soovil varjule, kuna parema meelega tahetakse esitleda positiivset. Seetõttu võib hajuda kunstiteose fookus või kaduda sealt terav sotsiaalsus ja poliitilisus, mis on omased dokumentaalteatri ühiskonnaprobleemide käsitlemisele.

Teatud kriteeriumide järgi saab nõrkuseks lugeda ka seda, et suur autentsusetaotlus võib mõjutada kunstilist tulemust. Seetõttu on teksti kirjutamise seisukohalt eriti tähtis oskus kasutada dokumentaalteatri töövahendeid, mis aitavad balansseerida autentsuse ja teose emotsionaalse mõju loomise pingeväljas.

Etnodraama abil uurib dramaturg kogukondi ja neis esinevaid sotsiaalseid probleeme. Mis on etnodraama eesmärgid?

Eesmärgid ei erine kuigivõrd dokumentaalteatri sotsiaalsetest eesmärkidest, need on eelkõige humanistlikud ja rõhuvad sotsiaalsele õiglustundele. Mõiste laiemasse käibesse toonud loov­uurija Johnny Saldaña on kirjeldanud ka hariduslikke eesmärke ja rõhutanud tõrjutute häälte esile toomist.⁶ Eesmärgiks võib olla kogukonnas ühtsustunde tekitamine, liikmete eneseteadvuse kasvatamine, tuues teatri kaudu esile neile tähenduslikku.

Mitu korda on küsitud, miks etnodraama ei paku lahendusi, aga leian, et kui teater hakkab konkreetseid lahendusi pakkuma, teeb ta poliitikute eest töö ära. Teatri eesmärk on küsimuste esitamine, probleemidele tähelepanu juhtimine või olude peegeldamine. Detailideni läbiarutatud lahenduste asemel annab see ruumi erisugustele võimalustele, näitab kätte suuna hargnevate teede aeda.

Millised on kogukondade uurimise ja etnodraama loomise etnograafilised vahendid?

Olen töös esile toonud kaheksa kvali­ta­tiivsete uurimismeetodite juurde kuuluvat töövahendit, mida dramaturg-teatritegija saab kasutada dokumentaalnäidendi kirjutamisel. Olen andnud ülevaate järkjärgulisest dokumentaalteatri uurimisprotsessist. Seda ei ole varem Eestis tehtud. Eraldi peatüki olen pühendanud vaatlust teostanud loovuurija refleksiivsusele. Kui muud töövahendid on meile ehk tuttavad varasemast dokumentaalteatri praktikast, siis teadlikku vaatlemist pole varem sõnastatud ega analüüsitud. Eelkõige olen kirjeldanud teatritegijatele etnograafilisi meetodeid, kuid tööst võib leida inspiratsiooni ka loovmeetodite osas.

Kas kogukondade uurimise käigus võib dramaturg põrkuda eetiliste valikutega?

Pühendasin eetikale osa tööst, kuna olen tajunud, et teater võib eelistada kunsti uuritavatele. Minult on küsitud, kui kaugele olen valmis minema, selleks et inimesest hea lugu kätte saada. Pean tunnistama, et jään väga kindlatesse piiridesse, sest minu põhimõte on saavutada edasiviiv koostöö, mitte kedagi survestada. Dokumentaalteatris ei pea tingimata tegelema ka uuriva ajakirjanduse või n-ö tribunaliteatriga, käsitlema kuritegusid või poliitilist korruptsiooni. Sisse toodud etnodraama dimensioon võib kirjeldada ka kultuuri ja sotsiaalseid olusid.

Käsitlesin eetikat laiemalt kui ainult dramaturgi vaatepunktist, näiteks tõin esile, kuidas peaks näitleja kujutama dokumentaalteatris neid inimesi, kes on oma lood teatrile andnud. Mulle on väga sümpaatne, kuidas Karusoo nimetab seda tehnikat „inimeste ilmutamiseks“ – nagu fotograaf ilmutab pilti⁷ –, mis hoiab inimeste väärikust ja väldib neist karikatuuri loomist.⁸ Tähtis on saavutada teatav distants näitleja ja rolli vahele, et publik saaks rolli taga oleva tegeliku inimese kohta oma arvamuse kujundada. Dokumentaalteatri looja käes ei peaks olema tõe ainuvõimalik manifestatsioon, olemuselt oleks see vastuolus selle teatriliigi ideega. Seejuures ei tähenda see sugugi looja oma seisukoha puudumist ega seisukoha ilmutamise vältimist.

Kuidas leitakse inimesi, kes on valmis osalema etnodramaturgia teatriprojektides? Kuidas kujuneb valim?

Alustuseks pean ütlema, et inimeste leidmine Eestis ei ole ülemäära keeruline, sest teatril on väga hea renomee. Samuti on meil tugev harrastusteatri traditsioon ja paljud mõistavad oma panuse olulisust kunstiteose sünniks. Olen leidnud teatriprojektidesse inimesi peamiselt kolmel viisil. Näiteks soovitavad ühed teisi või aitab kogukonnas mõjukas isik vajalikke inimesi leida. Äärmiselt toimiv vahend on üleskutse, s.t inimeste otsimine kuulutuse kaudu. Kui algul näis, et tegemist on tänapäevase nähtusega, siis allikatest selgus, et juba 1970. aastatel leiti Suurbritannias sel viisil dokumentaallavastuste tarbeks intervjueeritavaid.⁹

Olgu öeldud, et dokumentaalteatri puhul ei pruugi valim olla sotsioloogiliselt pädev või representatiivne. See sõltub mitmest asjaolust, peamiselt teose eesmärgist, ent samuti võivad seda mõjutada intervjueeritavate karakteersus ja avameelsus. On leitud ka, et dokumentaalteatri „valim“ ilmselt hirmutaks sotsiaalteadlast, sest on teadlikult teatraalne.¹⁰ Kogukonnateatri puhul näiteks luuakse lavastus tihtipeale kõikide osalejatega, kes seda soovivad.

Mil moel vormitakse uurimistöö käigus kogutud materjalist teatritekst? Milliste dokumentaalteatri vahendite vahel on dramaturgil valida?

Olen tekstiloomet kirjeldanud üpris tehniliselt, sest eesmärk oli esile tuua just nimelt dokumentaaldraama tekstikirjutamise tehnikad. Kui korraks mittetehniline olla, siis tihtipeale teeb valiku materjalist dramaturg, sõltuvalt teosest. Huvitav oleks ka analüüsida dramaturgi kui autori ja dramaturgi kui teksti koostaja eesmärgi, loovmeetodi ja miks mitte ka isikliku võimu küsimust: mille põhjal toimub sisulise info valimine näidendisse?

Dokumentaalteatri vahendite käsitlemisel sai mulle tähtsaks just nimelt see, millised teksti kirjutamise tehnikad loovad nn autentsuse efekti. Kuidas kirjutada nii, et inimesed paistaksid võimalikult tõetruud? Kirjeldasin kaheksat sellist tehnikat-võtet. Kui midagi välja tuua, siis peamine on montaažitehnika, mille oskuslikust valdamisest sõltub paljuski kogu teose kvaliteet.¹¹ Kuid lõppkokkuvõtteks on iga dokumentaalse materjali interpretatsioon vaid üks võimalik interpretatsioon paljudest, seda ei tohi unustada.

Doktoritöös olid vaatluse all kaks sinu näidendit, mille loomise käigus uurisid erisuguseid kogukondi: „Ehitajad“ jõudis lavale 2018. aastal Helsingi teatris Viirus ja „Minu Narva – Моя Нарва“ 2021. aastal Vaba Lava Narva teatrikeskuses. Milliste järeldusteni nende kahe näidendi põhjal jõudsid?

Uurisin üpris erilaadseid kogukondi: Eesti ehitajaid, kes töötavad Soomes, ja Narva inimesi, kelle identiteedi määrab elu narvalasena. Uurimisprobleem oli sarnane – ränne. Ehitajate puhul käsitlesin seda aspektist, kus Eesti vähene heaolu on viinud inimesed Soome tööle. Narva puhul uurisime hoopis, kes on Narva jääjad, sinna elama asujad või tagasitulijad, kuna Narva on kaotanud viimastel aastakümnetel väga palju elanikke. Mis on see, mis neist igaühte Narvas hoiab, mis on igaühele Narvas erilist ja olulist? Neid järeldusi kirjeldas näidendis igaüks oma loo abil ja üldistuseni jõuti nende lugude summa kaudu.

Narva-uurimust eristas see, et tegemist oli rakendusteatri alaliigi – kogukonnateatriga, kus inimesed ise kandsid laval oma lugusid ette, mistõttu oli kogu protsess märksa läbiräägitum. Kuna doktoritöö oli paljuski meetoditest, siis leidsin Narva kogemuse põhjal, et etnograafia ja kogukonnateater sobivad hästi kokku nii uurimisperioodilt, töömahult, kommunikatiivselt iseloomult kui ka empaatilise lähenemisviisi poolest. Selleks et fookus läbirääkimiste käigus kaduma ei läheks või olulised narratiivid varjule ei jääks, pakkusin, et tuleb leida ja välja töötada kogukonnateatri juhtide kommunikatsioonistrateegiad, millega empaatiliselt ja inimkeskselt luuakse sotsiaalselt teravaid ja kunstiliselt mõjusaid dokumentaalseid teoseid.

Teema, mida käsitlesin, oli ka uurimisperioodi kestus, mis Eestis on dokumentaalteatri puhul üpris lühiajaline. Pakkusin, et võiks anda võimalusi selle pikendamiseks ning seeläbi luua täpsemate uurimistulemustega dokumentaalseid teoseid. Siin peituvad ka võimalused, kus teatri valdkonna loovuurijad, dokumentaalteatri või kogukonnateatri loojad saaksid huvipakkuvate teemade puhul etnoloogidega koostööd teha. Usun, et see oleks viljakas.

1 Boris Nikitin, Der unzuverlässige Zeuge – Zwölf Behauptungen über das Dokumentarische. – Dokument, Fälschung, Wirklichkeit. Herausgegeben von Tobias Brenk, Boris Nikitin, Carena Schlewitt. Theater der Zeit 2014, lk 12–19.

2 Johnny Saldaña, Ethnodrama: An Anthology of Reality Theatre. AltaMira Press, Walnut Creek, CA 2005.

3 Carol Martin, Bodies of Evidence. – Dramaturgy of the Real on the World Stage. Palgrave Macmillan, New York 2012, lk 17–26.

4 Merle Karusoo, Teatrivara: „Makarenko koloonia“. Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv 1988. https://arhiiv.err.ee/vaata/teatrivara-makarenko-koloonia-168185/similar-152128

5 Meg Mumford, Fluid Collectives of Friendly Strangers: The Creative Politics of Difference in the Reality of Rimini Protokoll and Urban Theatre Projects. – Collective Creativity: Collaborative Work in the Sciences, Literature and the Arts. BRILL, Amsterdam 2011, lk 329–343.

6 Johnny Saldaña, Ethnotheatre: Research from Page to Stage. Left Coast Press, Walnut Creek 2011.

7 Merle Karusoo, Kas ellujäämist saab nimetada veaks? – Kui ruumid on täis: Eesti rahva elulood teatri­tekstides 1982–2005. Toim Margot Visnap. Varrak, Tallinn 2008, lk 593–598.

8 Darci Burch, The Space Between Us All: The Performance of Dissociation in the Drama Therapy Relationship. Avaldamata magistritöö. New York University Steinhardt, 2015.

9 Derek Paget, Verbatim Theatre: Oral History and Documentary Techniques. – New Theatre Quarterly 1987, vol 3, issue 12, november, lk 317–336.

10 Samas.

11 Peter Weiss, The Materials and the Models: Notes Towards a Definition of Documentary Theatre. – Modern Theories of Drama. A Selection of Writings on Drama and Theatre 1850–1990. Clarendon Press, Oxford 1998, lk 247–253.