Näitleja jobi

„Ei usu!“ pole üksnes lavaka XXXI lennu lõpp-punkt, vaid ka Von Krahli teatri järjekordse uue loomefaasi avaakord.

MADIS KOLK

Von Krahli teatri ja EMTA lavakunstikooli „Ei usu!“, lavastaja Juhan Ulfsak, dramaturg Eero Epner, kunstnik Anita Kremm, kostüümikunstnik Kärt Hammer, muusikaline konsultant Jakob Juhkam. Mängivad EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid Emili Rohumaa, Richard Ester, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Kristina Preimann, Karl Birnbaum, Juhan Soon, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Astra Irene Susi, Edgar Vunš, Kristin Prits ja Markus Andreas Auling. Esietendus 13. IV Von Krahli teatris.

Jaak Printsi ja Külli Teetamme juhendatud EMTA lavakunstikooli XXXI lend on saanud väga erilaadse käekirjaga lavastajate käe all teha küllalt eriilmelisi ja ka kontseptuaalselt huvitavaid koolitöid. Pille-Riin Purjel on kahju, et lennul jäi tegemata klassikaline psühholoogiline lavastus.¹ Andrei Liimets aga tervitab lavastuses „Ei usu!“ ette võetud vene klassika tögamist, sest: „Kahjuks on sellisel grotesksel arusaamal loomingu lätetest märkimisväärne jälg ka kodumaises kultuuri- ja teatriloos.“²

Seejuures osutatakse „Ei usu!“ kodulehel, et just selle psühholoogia­klassikaga ühel või teisel moel lavastuses ikkagi just tegeldaksegi. Kontseptuaalselt ongi põnev, et pärast Jaak Printsi (Jaan Krossi värssdraama „Tiit Pagu“), Merle Karusood (dokumentaalne „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“), Mart Kangrot („Komöödia“), Renate Keerdi („Päva lõpuks, kiigu“) ja Anu Lampi („Ukraina avastamine“), kes kõik uurisid tudengitega mingit spetsiifilist lavakujundi loome aspekti, sai kursusega üldistava manifesteeriva punkti panna just Juhan Ulfsak.

Meenutagem kas või tema TÜ VKA VIII teatrilennuga tehtud „Idioote“ 2010. aastal, samuti Von Krahli teatri egiidi all. Võib-olla oli Dogma esteetika tollane lavaletoomine mu vaatajateadvuses kontseptuaalselt ülegi laetud. Kasvatati ju justkui Von Krahli teatri avangardile teadlikult järelkasvu ning nõnda hakkasid minu meelest Trierilt saadud ja teatrivaste leidnud algimpulsid kandma äkki liigagi metateatraalset tähendust. Lend ise osutus aga teistpidi mässuliseks, hüljates oma õpetajate näidatud suuna ning kulgedes täiesti oma radu: kes komöödiataeva kõrgustesse, kes teatrist üldse kaugele eemale.

Ulfsaki „Ei usu!“ pole aga mitte üksnes lavaka XXXI lennu lõpp-punkt, vaid ka millegi uue algus, avaakord Von Krahli teatri järjekordsele uuele loomefaasile, mida ongi juhatamas Prints ja Ulfsak koos trupiga, kes moodustunud lennu lõpetanute hulgast. Niisiis, sõnumeid võib otsida, kuid neisse ei maksa takerduda, ning oluline on vahet teha, kas manifesteeritakse millegi lõppu (neli aastat Panso kooli kogu tema „psühholoogilise taagaga“) või uut algust (lavaline psühholoogiline usutavus tänapäeva võtmes, olles ületanud senised klišeed, tõejärgsed turundusmudelid ja võõristuse uudsete identiteediprobleemide suhtes).

Pean tunnistama, et esimese hooga jäin ka ise esmamulje lõksu. Lavastus on hoogne ja meisterlik ning vaatamata sellele, et läbielamisteatri suhtes hoitakse kriitilist distantsi, näidatakse seal ometi ka noorte võimekust ja respekti ses vallas. Mille üle siis ikkagi ilgutakse ja mida sellega öelda tahetakse? „Õnne 13“. Hea küll, ikka naljakas, aga „Tujurikkuja“ üldistas kultusseriaali tugevused ja nõrkused juba tosin aastat tagasi reljeefselt. Nii et mida suutis sellele lisada praegune köögidialoog Edward Albee ainetel? Või muusikalikultuur. Jah, valus ja vastuoluline teema. Võib rääkida nii professionaalses mõttes nõudlikust vormist, mille algtõdede omandamine on teatrikoolis kohustuslik, kui ka kommertstööstusest (kuhu pahatihti teatriharidusega inimesi ei kaasatagi, kuna riikliku sihtasutuse omafinantseeringunõudeid aitavad paremini täita tuntud staarid). Aga jällegi, mu meelest on ka teatrikoolis see teadmiseks võetud. Kui palju me (pärast Komissarovi XIII lennuga tehtud „Oklahomat“) üldse lavaka lõputööna muusikale näinud oleme? Sama küsimus kehtib ka vene hinge pühitsemise ja lõhestamise kohta. „Mis teil valutab?“ – „Platonov valutabki.“

Muidugi saame paroodiavõtmele pihta, kuid taas: kas parodeeritakse aktuaalset probleemi või rünnatakse lahtist väravat? Andrei Liimets, kus sellise groteskse arusaama jälg loomingu lätetest kodumaises kultuuri- ja teatriloos praegu ikkagi täpsemalt väljendub? Ka Tšehhov ise ei oleks tõenäoliselt rahul praeguste stamplahendustega psühholoogilise teatri sildi all ning ma pole ka pikka aega märganud, et selliseid lahendusi lavaka lõputöödena tudengitele peale oleks surutud. Seejuures, Platonov valutab meil kõigil.

Niisiis, olles jõudnud mõelda, milleks paneb avangardiveteranist lavastaja noored näitlejad mõnitama seebi­seriaali, kuhu nood niikuinii kohe ise mängima lähevad, tabasin end kriitiliselt antiteesilt: aga äkki Jaak Printsi õpilased ei lähe? Nad on ehk kuidagi erilise eetikaga? Või kui lähevadki, siis kellel veel, kui mitte neil endil on õigus seda kriitiliselt reflekteerida. Kas mitte see polegi vastutustunne? Ja mis ajast on meil taas kõrgemad ja madalamad žanrid, tähtsamad ja tähtsusetumad probleemid?

Ning lavastus „Ei usu!“ ei mõjunudki enam tühipalja ilkumisena, vaid tõepoolest positiivse programmina, vahekokkuvõttena olukorras, kus publik (sh ma ise) kipub noorte näitlejate lõputööle projitseerima oma ootusi, kuigi kursuse juhendajad, teiste diplomitööde lavastajad ning lõpuks Ulfsak ise on õpetanud neid oma tööde kaudu enesesse uskuma ning ise usutav olema.

Alustades esmapilgul suhteliselt lollidest naljadest, näiteks sõna „jobi“ suureksmängimisest. „Pole minu jobi“. On tõepoolest selline sõna olemas, ÕSis argikeelsena märgistatud, ilmselgelt juba Rähesool endal „Trammi nimega Iha“ tõlkides ambivalentselt tajutud (arvestades tema mitmeid muidki ulakapoolseid keelemänge). Kui esimene naeruturtsatus läbi elatud, saab isegi sellisel teekonnal aimu, mille kõigega peab näitleja juba lugemisproovidest alates tegelema. Ta peab tajuma, kas näidendi keel on anakronistlik. Ja kui ongi, siis mis suunas otsida lahendust?

On häälekaid publiku- ja kriitikakoolkondi, kes nõuavad, et teater peab „kõnetama oma kaasaega“. Ega see vist teatri puhul teisiti olla võigi: raske on ette kujutada teatrit, mis on nagu nootide või belletristikana sahtlisse kirjutatud ning saab ilmneda oma ajast ees olevana. Tagantjärele targutavat teatrit oleme näinud küllaga. Ent kas teatri nüüdisaegsus seisneb teemade, lugude ja sõnastuse ajakajalisuses? Kas teatri usutavuse kriteerium on sama, mis uudisteportaalil? Ei tohiks ju olla, kui usume kangekaelselt, et teater on kunstiliik.

Kui muid kunstiliike tajume enesestmõistetavalt ka nende abstraktsemates ilmingutes ja vormivahendite kaudu, siis kindlasti ei tohiks ka teatrit taandada üksnes sõnadele, mis väljendavad kellegi arvates üksnes parasjagu aktuaalseid probleeme. Kuna lavakujundi tajumisel kummastuse kaudu on abiks isegi ühe sõna tähenduse nihestus, siis tajumegi seetõttu elu aktuaalsena, ootamatuna, igikummastuses.

Kui „Ei usu!“ lavale on toodud ekto­plasma, siis ei oodata vaatajalt ilmselt tervemõistuslikku vastust küsimusele, kas usume pettust. Talle näidatakse üht uskumise viisi, et ta võrdleks seda nendega, mida rakendab oma igapäevaelus. Tšehhov analüütilise arstina kindlasti ei arvanud, et tema patsientide probleemid on kuidagi igavikulised ning XXI sajandi irooniline intellektuaal peaks neid pühitsema. Pigem visandas ta mudelid, kuidas mõne suhteliselt mitteargise kohanemis- või identiteedihäirega üldse dialoogi luua, kuidas ära kuulata inimest, kes on ühtaegu naeruväärne ja vajab kohe mõistmist ja abi. Tšehhov ei pühitse Platonovit või mis tahes Ivan Ivanovitši enam, kui oleks uurinud distantsilt mõnd tänapäeval raskesti määratletavat identiteeti, kellel samuti „Platonov valutab“. Teater ei peaks otsustama tõese või väära üle, aga ta võiks aidata eristada pooltoone ja värvivarjundeid, kasvatada empaatiat.

Tüütu on lõputult arutleda selle üle, kas George ja Martha armastavad teineteist. See on väljaspool kahtlust. Groteskseks ei ole muutunud mitte armastuse olemuse dramaturgiline kujutamine, vaid see, kuidas seda teatritekstidest alltekstidesse surume või sealt esile tõstame. Loomulikult on George’i otsus kujuteldav poeg tappa pöördeline sündmus. Vaevalt sellised suhtemudelid kunagi vananevad. Aga sellise otsuse teatavaks tegemine toimib „Õnne 13“ võtmes valusamalt, õigupoolest ainult niimoodi ta toimibki. Rääkimata arutelust selle üle, et eesti näitleja on enamasti teatrinäitleja, kes ei oska kaameraga suhelda. „Ei usu!“ köögi­stseen juhtis tähelepanu reale teatri­spetsiifilistele kujundiloome ja -taju­aspektidele, mida ei saa taandada sellele, mis teemal üks või teine näidend tänast päeva kõnetab või milline hingevalu on tänasel teatrilaval tõsiseltvõetav ja milline naeruväärne.

Tegelikult tahaks ju üleüldse, et inimesed ei käitukski niimoodi nagu Stanley, Martha või George, aga ei oska XXI sajandi kogemuse pealt seda kuidagi ka saavutada, krimi- ja meditsiinistatistika kinnitab vastupidist tendentsi. Nii Platonovi kui ka moodsa furry äng on reaalne ning ka Panso ja Järveti laul filmist „Näitleja Joller“ ei ole pateetiline või anakronistlik kuidagi iseenesest. „Ei usu!“ esmapilgul irooniline hoiak loob konteksti, kus kõik need laused saab häbenemata ja paljuhäälsena välja öelda. Näitleja jobi.

1 Pille-Riin Purje, Lavakooli lõpetajate eluterve saatusejaatus. See sarmikas lend ei unune! – Eesti Päevaleht 20. V 2024; Pille-Riin Purje, Lavastust „Ei usu!“ läbiv küsimus on, millised olid inimesed vanasti. – ERRi kultuuriportaal 27. V 2024.

2 Andrei Liimets, Lavaka tudengid lustivad kaanoniga energiliselt. – Postimees 26. IV 2024.