Kuhu kadus kuningas ja kust tuli kass

Tallinna Linnateatri „Learis“ on Shakespeare’i näidend kenasti olemas, kohati puhastatud ja otsekohesema sõnumiga, seega Andres Noormetsa kastmes, mis on vähendanud ehk siin-seal ambivalentsust.

MARIS PETERS

Tallinna Linnateatri „Lear“, autorid William Shakespeare ja Andres Noormets, lavastaja ja kunstnik Andres Noormets, lavastusdramaturg Esko Salervo, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Rain Simmul, Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp, Mari Jürjens, Indrek Ojari, Indrek Sammul, Egon Nuter, Mikk Jürjens, Priit Pius, Kait Kall ja Kristo Viiding. Esietendus 2. IX Salme kultuurikeskuse suures saalis.

„Leari“ seekordset lavastust vaadates võib tekkida küsimus: kuhu jäi kuningas? Nii plakatitelt kui ka kavalehelt vaatab vastu kena perepilt rahulolevast ja uhkest isast oma kolme nägusa tütre ja lemmikloomaga. Seekordne „Lear“ tekitab ka vastakaid soove. Tahaks küll kirjutada sellest, et tegemist on täiesti korraliku ja eheda Shakespeare’i näidendi lavastusega, mida ilmselt eeloleval hooajal kirjandusõpetajate eestvedamisel kooliõpilased vaatama viiakse, ent otsida ka pigem seda, kus Shakespeare’i kohale on kerkinud Andres Noormets iseseisva looja ja tõlgendajana, loo ülekirjutajana.

Niisiis, nentigem, et selles lavastuses on Shakespeare’i näidend kenasti olemas, kohati puhastatud ja otsekohesema sõnumiga, seega Noormetsa kastmes, mis on vähendanud ehk siin-seal ambivalentsust, tõlgendusvõimalusi, kirjutades justkui ette ühe ja ainukese lähenemise. Ent eks ole näidendi iga lavastus nagunii lavastaja tõlgendus.

Tulgem tagasi seekordse lavastuse juurde, mille puhul saab üsna kiiresti selgeks, kuhu on kadunud kuningas. Esmalt muidugi teavad ju kõik, et Lear on kuningas, kuid Noormetsa lavastuses on Learist (Rain Simmul) saanud valitseja, võimukandja sünonüüm. „Mina olen Lear,“ ütleb ta ega salli mingit vastuvaidlemist. Leari sallimatuses on isegi midagi orientaalset, idalikku. See, kuidas õukond, kaasa arvatud ta vanemad tütred, tema ees silmili maas lömitavad, jätab Learist mulje kui despoodist, autokraadist. Õukond pomiseb vaikselt heakskiitu, naerda tohib vaid siis, kui Lear ise ees naerab.

Ka Rain Simmuli kui tavapärasest veidi noorema näitleja valik sellesse rolli loob väljakutsete fooni, kuna on ilmselge, et selles valitsejas oleks jaksu ja valitsemiskirge veel ja rohkemgi. Tema võiks hoida kogu riiki ja selle alamaid oma raudses haardes veel aastaid. Miks selline täies elujõus Lear siis ikkagi riigi tütarde vahel tükeldab? Hea küll, nagu teada antakse, on rahvas kogunenud kuulama, kellest saab Leari noorima lapse, lemmiktütre kaasa (mitte Leari võimust loobumisest teada saama). Võib-olla võib mõelda nii, et Lear tahaks oma pesamunale abiellumise puhul tüki kuningriigist kaasavaraks anda (pitsat käib dokumendile alla enne, kui piiga suugi jõuab avada), kuid kuidas jätta ilma vanemad tütred, kes juba ammu abielus? Nii lasebki Lear vanematel tütardel end maa ja vara eest meelitustega üle valada, tasuks siiluke riigist.

Et Leari arusaamas oma tegevuse tagajärgedest on midagi paigast ära, ilmneb juba Kenti (Indrek Sammul) väljasaatmises. Lear käsib tal oma riigist lahkuda … , aga … millisest riigist? Riigist, mille ta on hetk tagasi oma järeltulijatele laiali jaganud. Võib öelda, et selle lavastuse Leari suurim probleem on kohanemine sellega, et tema ees enam ei lömitata, et need, kelle üle tal oli täielik võim, tõusevad korraga püsti, ajavad selja sirgu, vaatavad otsa ja hakkavad ajama oma asja.

Lear ei suuda end mahutada isa rolli, keda saaks austada ja armastada ning kes laseks enda eest hoolitseda. Lear tahab jätkuvalt olla valitseja, peatuda koos oma kaaskonnaga alamate juures ja suunduda, söönud nood paljaks, järgmise alama ressursse kulutama. Muidugi on arusaadav tütarde protest sellise muidusööjate ja korralageduse tekitajate hordi vastu. Pole juhuslik, et nad mõlemad tunnevad piinlikkust ja ebamugavust, et peavad isa tahtmise järgi olemiseks ja tema meelitamiseks tühje sõnu tegema. Nad saavad aru, et nendega manipuleeritakse ning et isa kavatseb samamoodi jätkata: ta ootab, et tühjade sõnade taga oleks täielik alandlikkus ja käsutäitmine. Nagu alati on olnud.

Gonerili (Evelin Võigemast) ja Regani (Ursula Ratasepp) algne ebamugavus on seekordses lavastuses siiras ja rõhutatud. Ebamugavus toimunu pärast, kui isa on nad „tanki pannud“, millele järgneb mõttevahetus ees ootava kaose teemal (naised tuleb luku taha panna, kui Leari kamp kostile tuleb) ning tõdemus, et Lear on ettearvamatu, peegelduvad veel sõnumites, nagu „olen haige, ei saa tulla Leariga kohtuma“ jt. Tütred tunnevad oma isa ja sellistes ettekäänetes peitub tütarde püüd vältida laupkokkupõrget. Kuid tütred on ikkagi samast puust: üks ütlemine ja tegu viib teiseni, Gonerili juurest enneaegne minema­kihutamine ja Regani juurde minek hakkab lööma kiilu õdede vahele. Kes ikka tahaks võõrustada nädalaid sajapealist muidusööjate hordi, olgu pealegi, et tegemist on isa ja tema sõpradega.

Tahan siinkohal hetkeks veel peatuda Leari võimust loobumisel. Pettunud Lear veeretab oma krooni mööda maad vanemate tütardeni. Kroon maas on sümboolne, võim on saadaval. Näib, et õekesed jagavad selle krooni ka päriselt ära, sest mõlema kaelas rippuv veidi kaardus „küüs“ on ilmselt tükk kroonist. Nii saab kroonist ka relv, terariist, millega pimestatakse Gloucester (Egon Nuter) ja tapetakse Edmund (Priit Pius). See on nagu vana draakoni mürgine hammas, mis rapsab umbropsu, valimata omade ja võõraste vahel.

Huvitavaid ja mitmekihilisi tõlgendusi võimaldab Leari kass, kes oleks justkui mõnest lastenäidendist eksikombel lavale sattunud. Kassi, kes ühtlasi on ka narr, kehastab elusuuruses näitleja (Kait Kall). Minul hakkas millegipärast kummitama laul kuninga kassist, kes valitsejale lööb nurru, aga teistele on tiiger. Vist on võimalik mõelda ka nii, et narr ongi kuninga lemmikloom nimega Poiss ning narri tekst on Leari sisemonoloog, omamoodi sisekahekõne oma kassiga, hääl, mis ütleb, et ta tegi vea, eksis, tegi end narriks. Kui see kassi hääl tema peas valjemaks muutub, ülekaalu võtab, siis Lear kaotabki mõistuse ehk Leari ehk iseenda, sest Lear ongi tema ainus identiteet. Seda, et kass on tegelikult kass ja Lear ise, toetab seegi, et hull ja lilledega pärjatud Lear püüab kinni hiire ja laseb ta lahti: kass, kes oli kõigile tiiger, ei ole enam kiskja.

Võib-olla seetõttu, et Lear on täies elujõus, on lavastuses ka tema mõistuse kaotamine hillitsetud. Kui veel tütarde üle kohut mõistes on ta kohtunik-valitseja, siis edasine asjakäik on tasakaalukas ja reserveeritud. Lear õpib esmalt samalt kõrguselt suhtlema Gloucesteri ja Tomiga ning lõpuks on ta valmis suhtlema alt üles Cordeliaga (Mari Jürjens). Ent siis ongi juba liiga hilja.

Tegelased lavastuses täidavad kenasti oma näidendipäraseid rolle: Edmund mahhineerib nagu ikka, Kentil ja Gloucesteril on oma funktsioon, usaldav Edgar (Mikk Jürjens) kehastub vaeseks Tomiks. Hea leid on Cornwalli (Indrek Ojari) dublett Albany näol (Indrek Ojari), tekib kahe erisuguse loomusega aadlimehe huvitav kontrast – seega sama mees ja mitte sama mees. Loo koes lubab see tõmmata hoopis ebatavalise, mõneti isegi iroonilise paralleeli, kuna Goneril ja Regan mõlemad himustavad Edmundit, s.t jälle sama meest.

Kindlasti väärivad eraldi käsitlust valgus ja helikujundus. Vihjan siinkohal vaid sellele, et näiteks tormistseenis, kus Lear on tormanud kõigi loodusjõudude meelevalda, loovad liikuvad täpid (vihm?) mõnusa pildi sellest, mis juhtub, kui vihastada nii, et silme eest läheb mustaks ja peapööritusest hakkab kõik justkui ringi sõitma. Tänuväärne on enam-vähem tühi lava, mis laseb fookusesse tõusta tekstil, seda just ühenduses valguse ja heliga. Kohaselt mõjub varjuteatri kasutamine: nii kujutatakse näiteks Leari kaaskonda Gonerili juures lõputult saabuvate sõdalaste varjudena ning lahingut Cordelia ja vanemate õdede vägede vahel punases valguses varjumänguna, mis meenutab ehk pigem isegi metsikuvõitu tantsu ööklubis.

Esietenduse järel koju minnes mõtlen sellele, et mitmetel trupi näitlejatel on praeguseks selja taga juba arvestatav Shakespeare’i rollide slepp. Tundub raske ette kujutada, kuhu näiteks Rain Simmul edasi liikuda saaks, sest Lear, küpsete näitlejate tipproll, on juba mängitud. Igal juhul astub ta nüüd ühte ritta nende väheste eesti tippnäitlejatega, kellel on olnud au viimasel mõnel kümnendil Leari mängida:* Rein Malmsten (Ugala teater, 1990), Lembit Eelmäe (Vanemuine, 1994), Ita Ever (Eesti Draamateater, 2001) ja Lembit Peterson (Theatrum, 2018). Väga väike ja elitaarne klubi, kas pole?!

* Vabandan TÜ Viljandi kultuuriakadeemia noorte näitlejate ees, kelle „Leari“ (Von Krahli teater, 2010) jätan arusaadavatel põhjustel rehkendusest välja.