Nii õrn, nii kindel, muutmata

Intriig jääb VAT-teatri „Kosmilistes saialilledes“ nõrgaks, karakterid seevastu näitavad, et tehtud on tõsist ja head tööd.

VEIKO MÄRKA

VAT-teatri „Kosmilised saialilled“, autor Paul Zindel, tõlkija Hannes Villemson, lavastaja, kunstnik ja helikujundaja Katariina Unt, valguskunstnik Triin Hook. Mängivad Triinu Meriste, Loviise Kapper, Elena Koit ja Katariina Unt. Esietendus 3. IX rahvusraamatukogu tornisaalis.

USA näitekirjaniku Paul Zindeli (1936–2003) 1964. aastal kirjutatud „Kosmilised saialilled“ („The Effect of Gamma Rays on Man-in-the-Moon Marigolds“) ei ole rabav, vaheldusrikas ega vaimukas. Otse öeldes on see tüütu ja väga kurb. Näidendi põhimõtte võib sõnastada nii: „Kui minul on elus halvasti läinud, siis peab minu lastel minema veel halvemini“. Õnneks on lavastus üsna lühike ja ühevaatuseline.

„Kosmiliste saialillede“ probleemi­asetus on lihtne. Hull üksikema elab koos kahe varateismelise tütrega, kellest ta kasvatab tõenäoliselt samuti psühhopaadid. Sinna ei ole midagi parata, see lihtsalt peab nii minema. Et nooremal tütrel õnnestub kooli pakutud projektis saialilled radioaktiivse kiirguse abil tunduvalt võimsamaks kasvatada kui harilikes oludes, võib olla põnev teaduslikust aspektist, kuid mitte dramaturgiliselt.

Mis nende mutantsaialilledega ikka peale hakata, olgu näidendi kirjutamise aegu või praegu. Eriti muidugi praegu, kui geenitehnoloogias on sama protsessi läbi viidud tunduvalt efektiivsemalt ja ohutumalt kui aatomikiirguse toimel. Tuumareaktsioon on tõepoolest „fontään igavikust“, nagu ütleb Matilda, kuid mitte eriti lavaline reaktsioon. Põhimõtteliselt on noore neiuhakatise püüd ennast teostada sümpaatne, kuid lavastuses jääb see kahvatuks ja tinglikuks. Domineerib ikkagi ema (Triinu Meriste).

Intriig jääb lavastuses nõrgaks, karakterid seevastu näitavad, et tehtud on tõsist ja head tööd. Kui eeldada, et lavastaja Katariina Unt võttis „Kosmilised saialilled“ teha spetsiaalselt oma kursuseõele mõeldes, et too saaks peaosas oma talenti ja oskusi tõestada, siis on valik täppi läinud. Tumemeelse, nii ennast kui ka teisi vihkava, kuid ikkagi majesteetliku ema roll sobib Meristele oivaliselt („Ühed inimesed on loodud rääkima, teised kuulama“). Seda eeskätt väliselt, ent ka ema hingelise segipaisatuse mängib näitleja veenvalt välja.

Tumemeelse, nii ennast kui ka teisi vihkava, kuid ikkagi majesteetliku ema roll sobib Triinu Meristele oivaliselt.

Siim Vahur

Hullu mängida pole kerge, pealegi pole ema sugugi lihtne ega sirgjooneline hull. Vahel käitub ta täiesti adekvaatselt („Mul ei ole mitte midagi selga panna“). Eriti oivaline on Meriste miimika tummstseenis, kui ta vihatud lemmikloomaga arved õiendab. Just Meriste osalus päästab lavastuse visuaalsest aspektist, ei lase sel muutuda kuuldemänguks. Küüliku kujutamine nööripuntrana pole aga lihtsalt väline võte. Samasugune seosetu hall pundar on ka ema hing. Muidu on lavastuse kujundus üsna askeetlik, lilleteema ja noorte tüdrukute tähtsust arvestades isegi kontrastne. Laest alla rippuvad köied suurendavad depressiivsust, sest põhimõtteliselt ei saa nendega teha muud kui üles ronida – ja siis sama targalt alla laskuda.

Miks ema küülikut vihkab, miks ta üldse kõike enda ümber vihkab, jääb arusaamatuks. Võib leppida teadmisega, et ta on hull, kuid miks ja kuidas ta selliseks on muutunud, jääb teadmata. „Abiellud vale mehega, kaks kivi kaelas,“ võtab ema oma saatuse kokku. Mehe surm üksinda nii raske ja kestva tasakaalutuse põhjustajana ei veena. Pealegi pole ema veel sugugi vana ja kole, et uue partneri osas lootus kaotada. Tema telefonivestlused meesõpetaja ja koolidirektoriga mõjuvadki mingil määral elustavalt, kuid mitte lootustandvalt.

Loviise Kapper ja Elena Koit vastavalt Ruthi ja Matildana ei jätnud samuti nii ühetoonilist muljet kui dramaturgiline tervik. Kui Meriste ehk ongi lavastaja lemmiklaps, siis tütred pole sugugi mingid tuhkatriinud, kelle roll on ainult abitult vastu vaielda või tänamatult ema sõna kuulata. Ainsa häiriva tegurina võib nimetada, et tüdrukute funktsioon ja välimus on küllaltki sarnane, mistõttu karakterid ei eristu. Aga miks ei võiks enam-vähem ühevanused õed sellised ollagi. Kuna nad oma ema sõgeduse tõttu rängalt ja süütult kannatavad, annab see lavastusele sentimentaalse või isegi melodramaatilise kõrvaltooni. Muuseas, meeldiv vaheldus domineeriva väljapääsmatuse taustal. Noori näitlejaid arendavaks neid rolle aga pidada ei saa, sest tegu on üksnes laval kannatamisega. Õdede rõõm Matilda edu ja tunnustuse puhul on ilus, kuid üürike, sest ema hävitab selle kiiresti: „Ma vihkan maailma, tead sa seda?“ – „Jah, emme.“

Autor sai „Saialillede“ eest 1971. aastal Pulitzeri draamaauhinna, mis aga ei kõnele veel selle lavaväärtustest. Kui elada New Yorgis, kirjutada näidendeid, eestkostjaks on Edward Albee ning sul on juudi nimi, siis saad varem või hiljem selle preemia niikuinii. Põhimõtteliselt pole „Saialilled“ sugugi kehva tasemega või puudulik näidend, vastupidi: see on intellektuaalne ning hingeliste nüansside poolest rikas. Kurb ainult, et vaadata seda ei saa, näidend on liiga depressiivne, liiga sirgjooneline, liiga vaene, ilma pisimagi valguskiireta.

Ka Rakvere teatris sel kevadel esietendunud „Loojanguekspress“ kulgeb umbes samasuguses õhustikus ja on sama ebateatraalne. Viimase dialoogis on siiski küllaga sära, vaimuvälgatusi ja ootamatusi. Kui „Loojangu­ekspress“ peaks olema vähemalt nauditav lugemis­materjal, siis „Saialilled“ praegu nähtud kujul pole ka seda. Kõik on liiga ühetaoline ja masendav („Ma tegin täna oma elust kokkuvõtte ja sain tulemuseks nulli“).

„Kosmilised saialilled“ on järjekordne ängistav, hämar ja ühetooniline lavastus meie teatripildis. Mis teha, eesti teater elab üle viimaste kümnendite rängimat kriisi. Truppe ja ühekordseid näitemängukooslusi tuleb aina juurde, lavastused seevastu püsivad kavas üha lühemat aega. Repertuaaripõud on kasvanud juba nii suureks, et seda tajub ka saalist. Seejuures pole usutav, et maa­ilmas ei jõuta nii palju atraktiivseid ja kaasakiskuvaid näidendeid kirjutada, kui meie mängida. Pigem on kriisi põhjus kohapeal: võimalikult suur nutt ja hala on igasuguste auhindade ja muu tunnustuse saamisel eelistatud ning hinge­piinade ja kannatuste kurss kultuuri­börsil aina tõuseb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht