Osavalt välditud oht minna liiga nunnuks

Tulenevalt etendajate lavalisest olekust paigutub „Eesti Rahwa Edenduskunst“ performance’i ja teatri skaalal performance’i-poolsesse otsa.

MATTIAS VELLER

BOTi ja eˉlektroni „Eesti Rahwa Edenduskunst“. Laval Joel Väli, Andreas Kübar, Ats Kruusing, Erik Hõim ja Eke Ao Nettan. Esietendus 3. II eˉlektroni kunstisaalis.

Minimaalselt sisustatud valges ruumis ripub elastset koormarihma meenutava nööri otsas must pildiraam, mille sees valgel taustal eri kirjatüüpidega tekst „Scandinavian / Aesthetic / Minimalist / Volvo“. Meenub Reformierakonna 2016. aasta „uus põhjamaa“. Meenuvad keskklassistumine ja loomelinnakud. Pildist paar sammu publiku poole seisab triikimata linaga laud, lava teisel küljel, publikule lähemal, kõnepult, selle taga kaks kitarri koos võimenditega, hulk kaableid. Laual mängib raadio, kust kell 20, etenduse ametlikul algusajal, tulevad ERRi täistunniuudised. Etendus oleks justkui juba alanud, märkan end ootamas avastseeni aeglaselt kasvava pinge vabastamist, ometi pole see veel etendus, sest spordiuudiste ajal tuleb Hendrik Kaljujärv ja juhatab paari lausega etenduse sisse.

Ükshaaval siseneb kolm BOTi, seljaga publikusse, külg ees liikudes, kõigil seljas valge särk ja beežid püksid, võtavad sisse oma koha ja asuvad mõne korduva, totra tegevuse kallale. Neljas BOT siseneb hoogsal sammul, käes pakk Balsnacki juustu-sibulaleibu, tema järel viies, teistest eristuv SUOMI-kirjaga spordidressides BOT, kes paneb arvutist käima minimalistliku trummibiidi. Neljas BOT liigub ette, keskele – sinna, kus bändil seisaks laulja – ning hakkab aeglaselt puusi nõksutama, küljelt küljele. Lisanduvad käed, mis peagi tõusevad pea kohale. Nagu klubis.

Tunnen, nagu oleks see ebaeestlaslikult lahtiste puusadega BOT oma magusa etteastega sünteesitud rütmi taustal kandmas kogu saali energiat. Meenub, mida on kirjutanud Hasso Krull: kogukonna vaimule lähedasim vorm on tänapäeval pidu, selge eesmärgita inimeste kogunemine, millele, kui see on läbi saanud, on „imelik mõelda, aga kuskil püsib teadmine, et pidu ei olegi lõppenud, ta on ikka veel alles ega kao kuhugi, ta on igapäevastest toimetustest palju tõelisem“.¹ Tõepoolest, nagu lõputult jätkuv pidu annab see tants tooni kõigele järgnevale. Toob vaimusilma mälestusi pikkadest öödest palavates klubides, kus ühiselt higistatakse välja kõik ebavajalik ja moodustub ajutine kehade kogukond. Selline narratiivne paigutus otsekui ütleks: see tants siin ongi teie kultuur praegu, äkki isegi kultuur üldse, alati.

BOT on etenduskunstikooslus, mis sündis 2022. aastal ja on varem üles astunud Intsikurmu festivali alternatiivalal. Sinna kuuluvad Erik Hõim, Ats Kruusing, Andreas Kübar, Eke Ao Nettan ja Joel Väli. Ei tea, kuivõrd see (praeguses etenduskunstide olukorras) loeb, aga tulenevalt etendajate lavalisest olekust paigutub „Eesti Rahwa Edenduskunst“ performance’i ja teatri skaalal performance’i-poolsesse otsa. BOTidele paistab olevat ebaoluline püsida katkematult rollis või sisaldabki taotletud roll mõningat kogelemist. Anonüümset maskis tegelast võib näha mitte-päris-subjektina, ei-kuhugi-kuulujana, kes (Eke Ao Nettani sõnul) „hoiab teistega käest kinni ja õõtsutab, sest nii eestlased ju teevad“.

Andreas Kübar on öelnud, et rahvus­identiteeti käsitledes „on oht minna liiga nunnuks“: kui (järgneb minu mõtte­arendus) ka ainult kõrvaliste elementidena mainida muidu kõigile armsaid maavanaemasid ja kohukesi, võib tekst kiskuda kohe liiga imalaks. Mul tekib küsimus, et mis hoiakud inimestel eesti rahvusliku enesekuvandi osas praegusajal üldse on. Sellekohastes aruteludes mängib alati tähtsat rolli subjektiivne kogemus, tunnetus. Leian, et sel teemal on raske leida keskteed kaalutletuse ja aususe vahel. Ise pole ma kunagi olnud rahul eestlaste kollektiivse identiteedi ja viisidega, kuidas sellega ümber käiakse.

Nüüdisajal on televisioonis omajagu rahvuslikku meelelahutust – näiteks saated „Me armastame Eestit“ või „Eesti mäng“. Peavoolu kultuuritoodangule omaselt on tegu nunnude, ohutute, igasugust poliitilisust vältivate ajaviitesaadetega. Seejuures on vähe tõenäoline, et midagi „Esto TV“ või „Võsareporteri“ laadset 2024. aastal telelevisse tuleks. Võsa-Pets teeb nüüd oma uut toredat saadet, kus kõik on hästi. Eelmainitud Eesti-teemalised mälumängusaated paistavad väljendavat kultuurilist stagnatsiooni, „ajaloo lõppu“ populaarkultuuris, kehastavad stereotüüpset ajuvaba meele­lahutust ja on omamoodi oopium rahvale (rahvuslus kui tsiviilreligioon on ka religioon). Teisest küljest huvitun minagi nüüdisaegsest kohalikust kultuurist, koduloost jms ning vahel on neid lihtsakoelisi saateid tore vaadata. Siiski, sellises õhustikus tuleb tahtmine Eesti enesekohasele kultuurile elu sisse puhuda.

BOTide vastav püüdlus näib rajanevat vabaseoselisel mash-up-printsiibil. On vaieldamatult, üldtunnustatult eestilikku ja eestlaslikku, piinlikult klišeelist ja abstraktsemat, üldinimlikumat. Levinud rahvussümbolid ilmuvad ilma nendega tavapäraselt kaasneva paatoseta. Kontekst lubab reageerida eestluse ilmingutele kuidas iganes tahan.

Üks „Edenduskunsti“ stseen, mille üksikasjad jätan etendust mittenäinute huvides avamata, pilkab (minu silmis) meie ühiskonna arusaama kokkuhoiust. Kui kokkuhoid seisneb sümboolsetes žestides ning tipneb iga mõne aja tagant laulupeol kätest kinni hoidmisega, siis olgu pealegi, aga kindlasti ei anna praegune sotsiaal- ja hariduspoliitika tunnistust mingist ühtehoidmisest, millele raskest ajaloost rääkides härdunult viidatakse. Tänapäeval on kokkuhoid ühiskonnas suuresti efemeerne ega väljendu tegudes. Margit Sutrop kirjutab, et XIX sajandi ühistegevus – ühistute, seltside, koolide ja vaestemajade rajamine – „näitab, et kunagi oli eestlastes olemas toosama kodanikumentaliteet, mis nüüd tundub olevat kängunud.“²

Kuna tean, et lavastus sündis n-ö õhinapõhiselt ja esimesest proovist ülesastumiseni oli üks kuu aega (ja proove-koosolekuid tehti alla kümne), siis ei näe ma põhjust ülemäära rõhutada mõningaid dramaturgilisi vajakajäämisi. Õigupoolest on vaid üks etendaja, stsenograafia kraadiõpinguid lõpetav Joel Väli, lavakunstiga erialaselt seotud. Nagu mainitud, ei häirinud mind teatav toorus. Reklaami vähesusest lugesin välja, et praegu on tegu millegi visandlikuga. BOTi võetud suund ja püüdlused on mulle sümpaatsed ning eeldan, et 17. ja 18. aprilliks planeeritud etendused tulevad viimistletumad.

BOT oli võtnud lavastusse mitmed tantsud Tiktokist, kus on nähtavasti sündinud uus globaalne rahvatantsu­kultuur. Eestlastelegi ju meeldib rahvatants. Rahva­kultuuri avaldumistes on midagi üldinimlikku, rahvakultuuri protsessid ja traditsioonid eelnevad rahvuse ideele ning tõenäoliselt kestavad ka pärast praeguse rahvusluse vormi lõppu edasi. Rahvalik ei ole nii palju võõraid välistav, kui seda on rahvuslik, ei rõhu niivõrd oma erilisusele, on demokraatlik(um). Rahvust ja rahvakultuuri ei saa küll tänapäeval teineteisest lahutada, nad on justkui sümbiootilises suhtes. Aga tahaksin. Peas segunevad mõisted: rohujuur, talu­poegade mäss, hüperkohalikkus …

„Eesti Rahwa Edenduskunst“ kui kiirelt vormunud, üsnagi terviklik, hea huumoriga lavateos tuleb toime raske teemaga selle äärmuslikus laiahaardelisuses, langemata klišeesse ning näitab viieliikmelise koosluse võimekust ja omavahelist sobivust. Ja veel, mida rohkem „Edenduskunstile“ mõtlen, seda rohkem tahan seda nimetada huumori­lavastuseks. Ei tea, on see siis halb või hea … pigem ikka hea. Nali mulle meeldib. Nali on tõsine asi.

1 Hasso Krull, Nimetu kogukond. Taassündiv Eesti: meilivestlus Margus Otiga. Tallinn, Kaksikhammas, 2022, lk 35–36.

2 Margit Sutrop, Väärtuspõhiste identiteetide kokkupõrge. Liberaalne versus kommunitaarne moraal – Moraalsed valikud. Lisandusi Eesti kunstiloole. Koost. Johannes Saar, toim. Andreas Trossek. Tallinn, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2006, lk 71.